Mõtlesin, et jagan natuke oma mõtteid enda imeliku pererahva ja inimrassi üle teiega ka.
Algselt tahtsin küll Minniga arutleda, kuid Minni on paar viimast päeva olnud väga hõivatud.
Ta nimelt istub köögis laua peal ja ootab.
Ma ootan kah, aga mul pole küll aega tervet päeva laua peal istuda.
Ma pean vahepeal kodus korda ka looma - eriti õues muidugi.
Kuid Minniga arutada tahtsin hoopis oma inimeste imeliku kombe pärast.
Minu mutil on komme ennast hommikuti voodi äärel istudes riidesse toppida.
No ma saan aru, et mutil pole üldse karvkatet. Või noh - natsa on peas. Aga seal ka ainult ühte-kahte värvi. Peremehel on natuke rohkem. tal on mõned harvad karvad keha peal ka, ning lõua all. Kuid neid lõuaaluseid karvu kraabib ta miskipärast pidevalt vähemaks. Huvitav, miks? Lasku rahulikult kasvada, siis ei pea ju endale nii palju asju selga panema. Aga olgu, kui ikka pole ilusat kasukat, siis tuleb loomulikult tehiskasukas seljas hoida. Aga, mis pärast peab selle kasuka igal õhtul ära võtma? Igal õhtul tirivad nad oma hilbud taas maha, ning laovad toolile hunnikusse.
Hommikuti siis muti kägiseb seal voodi serval, ning üritab neid hilpe uuesti õigetesse kohtadesse paigutada.
Ma iga kord, kui on aega, proovin teda aidata. Eriti sellega, et viin tal neid hilpe vähemaks.
No siis ju läheb see riietumine kiiremini, ning muti saab ka külmkapini kiiremini.
Muti miskipärast on sellele minupoolsele aitamisele risti vastu.
Näiteks topib ta alati oma särgi alla ühe eriliselt vinge mänguasja. (neid on tal muide palju kapis riiulil. Haruharva, kui kapiukse õnnestub lahti koukida, saan ma seal riiulil inventuuri teha. Oi, te ei kujuta ette milline õnnehetk see on siis)).
Vot, see mänguasi koosneb lahedatest venivatest paeltest, mida saab tirida, ning kahest mütsist, mida on ka lahe tagumiste jalgadega rappida, kui paelast hammastega kinni hoida. Ma raban selle mütsidega mänguasja alatasa endale, kui märkan kuskil. Täna hommikul sain ka esimesena jaole. Tassisin ta voodi alla, ning möllasin kuis jaksasin. Muti sunnik sai aga mu sealt kätte, ja trirs keset mänguhoogu mul mänguasja käest. Proovisin tagasi saada, kui muti seda omale ümber üritas keerata, kuid küünistasin mutit kogemata.
No võite isegi arvata, mis järgnes!
Loomulikult tõmmati mul tekk üle pea, ning ma pidin jupp aega peremehega võitlema, et pääseda tema raudsest haardest. Aga kui pääsesin, siis peitusin esimesse lähedalolevasse auku. Kahjuks juhtus see seekord olema muti teksasäär, ning muti jalg oli ka parasjagu samasse säärde peitu minemas.
Lendasin voodist nagu rakett. Pahandada sain ka!
Mhh! No mille pärast ikkagi on vaja nii palju neid vidinaid endale selga toppida korraga.
Pean vist ikkagi lootma, et kevad tuleb ruttu, ning Minni saab aega minu küsimusele vastata.
Äkki ta isegi teab, miks ma ei tohi muti hilpe kapist voodi alla ümber paigutada, ning peremehe sokke vaiba peale ritta panna. Need on ju minu meelest niiiiiii toredad tegevused. Aga ei, iga kord saab muti selle peale pahaseks, ning poriseb kõvasti. Hilbud peavad kogu aeg kapis peidus olema ja kapi uks kõvasti kinni.
See uste kinni hoidmine on teine imelik komme. No kas on raske siis seda välisust näiteks natuke praokil hoida. Miks ma pean iga kord paluma, et tehke mulle uks lahti, tahan õue hängima minna. Olgu uks lahti, siis ei pea ju peremees ennast diivanilt püsti ajama ja koridori tulema, et meid Minniga õue lasta.
Imelikud on need minu inimesed. Tekitavad endale oma kommetega kogu aeg lisatööd ja siis õhtuti kaeblevad, et on väsinud. Ning ega nad meist - kassidest eeskuju ei oska võtta, õpeta, ning suuna palju tahes.
Ikka ajavad oma joru. Uuendustele minu omad igatahes vastuvõtlikud pole kahjuks.
Äkki Minni sellepärast ootabki nii kangesti seda kevadet, et loodab inimesi muutuvat kevade tulles.
Lähen aitan Minnil natuke aega oodata, nii, et kohtumiseni koos kevadega!
