pühapäev, 23. juuni 2019

Seoses Jaanipäevaga veendusin taas kui tobud loomad  on koerad.

Olin kogu aeg arvanud, et tobud on lihtsalt meie Tobias ja Ralf, kuna nad on vanad. Ja tobu on ka naabripere Porthos, kuna ta on liiga noor, et olla tark. Aga nüüd, seoses inimeste miski suvise Jaanipühadevärgiga toodi mulle näha, ning nuusutada hoopis isemoodi "nuustik"
Aga alustagem algusest.
Muti ja peremees teatasid eile hommikul, et neil on nüüd Jaanipäev tulemas ja seepärast tulevad ka külalised. Ning meie hoidku distantsi lihakaussidest, sest need polevat kassidele. Ega neil neid lihakausse eriti polnudki. Peremees hakkis pool päeva köögis hoopis mingit jänesetoitu. Muudkui tõi peenralt juurde haisvaid sibulaid ja muid lehti ja lõikas. Muti sebis kaootiliselt majapidamises ringi ja sebimise ajal kilkas kõrvalt, et küll sa oled osav ja oi-oi, kui maitsev. No kuidas see jänesetoit saab maitsev olla, kui isegi lõhn oli jubeeeee! Mhhh, meie tõime Minniga terve hommikupooliku metsaäärest neile hiirekesi tuppa ja hakkisime ka vaibal ära, kuid seda muti ei pannud tähelegi. Ainult korra, kui Minnil enam viitsimist polnud eriti hakkida ja eriliselt suure hiirepea vaibale jättis, et oleks ikka millega neid lihakause täita, kriiksatas muti korra kõvemini. Aga erilist probleemi ta ei teinud, viskas lihtsalt meie subprodukti pliidi alla.
Meid kamandati eest ära  õue mängima, sest muti tahtvat natsa koristada ja peoplatsi korrastada.
Olgu, olgu, läksime siis õue. Seda enam, et ka dementne Ralf tõsteti verandalt kuudi ette. Ja selleks, et ta uuesti verandale ette ei koperdaks pani muti uksele ette madala vineeritahvli. No sellise, et me saime Mitškiniga seal kergeid hüppetreeninguid teha. Aga, kuna oli palav, siis Minni tüdines nagu tavaliselt ruttu ära. Üksi ma ka ei viitsinud trennida. Vaatasin tükk aega, kuidas Ralf üritas tulutult uuesti verandale pääseda ja ukseesist okupeerida. No täitsa tobu - endal jalad jummala sõlmes all, aga ikka proovis üle vineeritüki ronida. Lõpuks läksin ja müksasin teda korra, et äkki kukub uksest sisse üle takistuse. Assa raks, kus ma sain  mutilt õiendada selle eest. Ralfil ju tagasild ei kanna peaaegu üldse ja ta lendas selle pisikese müksu peale vastupidiselt hoopis trepist alla tagasi . Muti kotkapilk LOOMULIKULT fikseeris minu teo . Kuulasin siis vurrud löntis loengut korraliku kassi koerasõbralikust käitumisest, ning leidsin, et hoopis tervislikum on mul minna muti sääsevõrgu alla laisklema.
See on üks mõnus koht, sest muti hoiab pidevalt akent lahti ja mõnus tuuleke puhub. Samas ei saa ükski kärbeniru mind tüütama hakata. Ja seal pole ka  midagi, mille pärast ma võiks riielda saada.
Noh, aga keset seda laisklemist vuras meile aeda suur valge matkabuss.
Jess!!!! Sellega saab saabuda vaid meie muti sõbrants, kes meile eelmisel korral eriliselt head maiust tõi.
Mäletate ju seda korda, kui meie ihnuskoi muti meie maiusekoti meil nina alt kapi otsa tõstis ja meile ütles, et korraga kassid kõike head alla ei kugista, kuna oleme paksud nagu rasvatihased.
No vot! ja nüüd vuras maiusebuss uuesti meie õuele. Kissitasin kähku Minni ka kohale ja seadsime end ootevalmis.
Seda, et läheb aega, ma juba tean. Sest inimesed on pea aegu nagu meie. Kui meie Minniga pole üksteist tükk aega näinud, siis ka paneme ninad kokku ja nuusutame uudiseid. Inimesed ninasid kokku ei pane, aga kädistavad nagu harakad rõõmsalt ringiratast  No vahetavad ka uudiseid omamoodi :).
Nii, uudised vahetatud, istuti laua taha. Meie ikka ootasime veel.
Ja kujutage ette, siis tõi maiusetädi peremees sealt bussist välja hoopis "nuustiku"

Sa püha kassijumal! Meie koerakonnadel kahanes vanus kohe poole võrra. Ralfil tuli mälu pea aegu tagasi ja jalad hakkasid ka liikuma. Aga seda õnnetuseks vaid loetud minutiteks. Sest nagu ta tahtis koeratüdrukut nuusutada, komistas ta võilille taha ja ...... pikali ta jäigi selleks korraks.
Tobias aga on meil natuke uje naiste suhtes. Eluaegne poissmees. Tema piidles seda valget plikat kaugemalt.
No, aga see plikatobu, see ei teinud üldse meie taadudest välja, vaid kihutas hoopis Minnit püüdma.
Loomulikult emigreerus Minni õunapuu otsa.
Klähvik klähvis küll, kuid järgi ronida ei osanud. Pealegi kutsuti ta korrale, sest külas ei tohi ülbitseda.
Ja siis avastas see "nuustik" minu tooli alt.
Assa süda, kus meil oli tagaajamine!
Paraku unustas külaline ühe pisiasja.
Ta oli minu territooriumil ja siin tunnen mina kõiki salakäike.
Tegin maasikate, tikrite ja sibulate vahel paar sikk-sakki, ning vupsasin muti magamistoa aknast tuppa.
Jalutasin rahulikult läbi maja, ning nagu ma olin arvanudki tuuseldas see valge klähvits,
 kelle nimi, nagu selgus tagaajamise käigus, oli Bibi-Liisu, alles mööda põõsa aluseid.
Ja siis ma saingi aru, et kogu maailma koerad, olgu kui vanad, või suured, või väikesed on ikka täiesti totud.

Jaanipäev möödus aga meil ikkagi mõnusalt.
Kuigi me oleks äärepealt kodust ikka välja ka kolinud.
Nimelt logistas muti tütar ka kohale.
Nagu Minni õunapuu otsast ta autot nägi, andis ta mulle ka kõrgendatud häire.
Aga õnneks ei olnud seekord kaasas seda poisikonna. Emme tuli üksi, poisikonn oli teise mutiga läinud  suure lõkke peole.
Jessssss! Kassijumal on tõesti olemas ja meie pidu oli päästetud.
Ainuke pettumus oli see, et kui meie muti ja ülejäänud seltskond hakkas külajaanikule end sättima, ning meie kojujääjad valmistusime grillilaua inspekteerimiseks, taipas muti viimasel hetkel parimad palad sahvrisse peitu viia.
Jäime vesiste suude,ning pikkade ninadega ja pidime leppima oma krõbudega.
Aga kuna neil eilne pidu läks pikemaks, siis saime me täna kohe mitu korda maiustusi külmkapist, sest peremees põdes miskit suust sisse läinud haigust nagu muti ütles ja käis kogu aeg külmkapist head-paremat haukamas, et tervist turgutada. Ja tema juba meid ilma mõnusatest lihapalakestest ei jäta.
Tore püha see Jaanipäev!!  Kõhud täis,  ning nüüd on aega taas laiselda.