Ma võtsin kätte ja muutsin orientatsiooni!
Oh sa Püha Kassijumal milline sõna!
Ma sellepärast ei kirjutanudki mitu nädalat.
Õppisin seda imelikku sõna, kuigi oleks ju lihtsam olnud öelda, et mul sai Kõldu Kaagiks olemisest kõrini, ning hakkasin lollnokaks.
Aga Mitškin ütles, et sel kevadel olla eriliselt popp õppida uusi asju ja sõnu.
Nii ma siis sellega tegelema sättisingi.
Ja tulemus tasus end ära.
Ega selles lollnokaks ümberõppimisega raskusi mul eriti ju polnud.
Me Mitskiniga võiksime isegi kaagutada juba, sest oleme seda tubast Turbonokka piisavalt jälginud.
Ainus, millega me hakkama ei saaks, oleks munameisterdus.
Vot selle proovimisega mu lollnokaelu õppimine algaski.
Ilmad juba soojad, ning Mutil nüüd nokad jälle kanaaias lohakil.
Turvamaja uks ka muidugi täiesti lahti.
Kuna olen seal terve talve illegaalidele säru teinud, siis tean loomulikult kuidas ilma selle uksetagi sinna saaks. Aga uksest ikka soliidsem ja kergem.
Nii ma ennast pesale sättisin.
Mõnulesin, mis ma mõnulesin, aga see pisikeste lollnokkade, kes nüüdseks on kasvanud raisakotkasteks, nende ema, lollnokk Berta, avastas mind.
Ja kus tõstis kisa!
Röökis nagu poolemeelne, endal ometi mitu tühja pesa olemas. Valigu mõni välja ja hakkaku munameistriks.
Ei!
Temal vaja just seda pesa, kus mina end sisse seadsin.
Berta huilgas ikka niiiiiii kõvasti, et Muti kimas läbi mudaaukude kohale.
Et lollnokk oli õue Mutile vastu jooksnud kaeblema, siis ei saanud Muti loomulikult midagi aru.
Berta sai esiti veel peatäie riielda paanika eest.
Mina võtsin vabalt, ning nurrusin pesas edasi.
Kuid siis......
Muti nimelt arvas, et kuna ta eluga riskides on läbi pori kanalani sõudnud, siis korjab ka munad kokku.
Ja ega me Muti - va juhm inimeseloom - tema ju pessa ei vaata.
Lükkab ainult oma karvuti käpa sinna küünarnukini sisse.
No olgem ausad, seda, mis edasi juhtuma hakkas, seda juhtub muidu ainult nendes poisinaaskli filmides, mida ta vaatab, silmad kuulis peas.
Muti lükkas käpa minu pesasse ja.......
Lendas selg ees, käed-jalad kolm meetrit kehast eemal, seljaga vastu teise seina pesasid.
Lennates tuli tal suust selline susin, nagu ta oleks kiirkeedu poti, millega ta oma juurikaid hautab, alla neelanud, ja poti auruklapp lahti põrunud.
Kuna vastasseina pesadel istusid kah mõned lollnokad, siis need laperdasid sealt, munad pepus pooles vinnas, Mutile kisaga kallale.
Mina pistsin ka oma pea pesast välja, et vaadata, kuidas Mutil võitlus lollnokkadega edasi läheb.
Kus Mutil kukkusid silmad suureks, kui mind nägi!
Ja siis ma lendasin sealt laudast nagu harakalarakas välja, Muti selliste sõnade saatel, mis trükimusta ei kannata.
Ma ei jõudnud neid meeldegi jätta.
Ainult eda kuulsin hiljem, kui Muti juhtunust Peremehele rääkis, et meil olla nüüd uus lollnokk - kassnokk nimelt.
See pidin mina olema.
Olgu, olgu!
Munemisest midagi mul välja ei tulnud kahjuks.
Arvasin siis ühel õhtul, et proovin õrrel magamist vähemalt.
Toas on naguni meil hullumaja lahti ja õiget kassielu ei toimu.
Meile saabus nädal tagasi nimelt Kellykonn.
Ja kogu elu keerleb nüüd ümber tema.
Peksta käppadega teda ei tohi, sisiseda ta peale ka ei tohi.
Aga tema võib ise kõike teha.
Või noh, pea aegu kõike, sest tal oli olnud raske lapsepõlv Muti jutu järgi.
Ma ei tea!
Mul ju oli ka, aga ikka saan tohlakaid Minnilt, ning Mutilt õiendada.
Kellykonnal aga pidi teistmoodi olema.
Ta olla meile sõitnud lausa mitu päeva puuris olles, Ning enne elanud veel mingi suure linna prügikastides kust head inimesed ta kätte said ja hoiule võtsid.
sõpra, siis Muti selle Kellykonna omale küsiski.
Ja sai kah!
Ja nüüd siis sotsialiseerutakse meil.
See tähendab, et õpitakse kodukoeraks, nii nagu mina õpin lollnokaks.
Aga tagasi minu õpingute juurde.
Õhtul, kui Muti oli selle Kellykonnaga õues pissitiirul, mille käigus Muti võib ise püksi lasta, sest Kellyl on nii palju vaja nuuserdada ringi, sättisin mina end kanaturvamajja sisse.
Algul muidugi peitsin end ikka ära Muti kotkapilgu eest.
Aga Mutil oli selle Kellykonnaga nii palju tegemist, et ei lugenud isegi lollnokki üle. Lõi uksed lukku klõmaki ja korras.
Ma ronisin siis õrrele kohe.
Õnneks on lollnokkadel pimedas nägemisega probleeme ja nad ei saanud kisakoori teha. Ainult torisesid natuke.
Aru ma ei saa!
Mis paganama nipiga need nokad seal kaika peal terve öö püsivad.
Ma sadasin iga paari minuti tagant alla kanakakasse.
Kuulsin ka muidugi mitu korda, kui Muti mind Simbatas, kuid ega ta siis ju kanamajja mind otsima ei suvatsenud tulla.
Ma oleks hea meelega selle kanaks õppimise sel ööl lõpetanud, ning Muti pehme voodi vastu selle õrrekaika vahetanud.
Kuna õrrel magamise õppimine edu ei toonud, läksin uuesti pessa munema-magama.
Sealt Muti mu hommikul taas avastaski ja nüüd olen ametlikult siidikanakass.
Nii, et kaak-kaak-kurnjäuhh teile kõigile mu vännid!
Näeme mõni päev jälle, äkki näitan teile siis ka Kellykonna lähemalt!
