Vännklaabi tungival soovil, ning nõudmisel kangutasin lõpuks Muti pooleldi kinni sulanud interneediumi kaane irvakile, et anda lühiülevaade sellest, kuidas meil on läänerindel muutusteta kõik.

See tähendab seda, et nagu see kuumapahvakas nüüd natuke koomale end tõmbas, tuli kõikidel mu pereliikmetel eluvaim tagasi, ning loomulikult ka vanad hullused.

Eriti Mutil!

See tolvan sai kuskilt käpa vahele mingile vanale mööblihunnikule, mis oli teel prügimäkke. Ja loomulikult päästis ta selle vana kola ära. 

Vedeles see hunnik meil selle palavaga õuel ja segas minu piirivalve trajektoori kogu aeg.

Eile siis, olles kuumarabandamisest klaariks saanud, hakkas Muti majandama. Kõiksepealt peksis fernanda (krt, jälle vale sõna -Mitškin kräunatas, et see koht on veranda) mõtetust-vajalikust kraamist lagedaks.

Ja asemele pani vaid mingi hiiglasliku koletooli, mis pidi talvel ilusaks tehtama.

Minni muidugi ilustab seda juba nüüd ja kohe.

Ta on ju tibin!

Ning vist ka meie majas ainuke, kes ilma jahenedes hakkas vigisema, ja ahjukütet igatsema.

Nüüd siis bossab (ossa, kus tuli mul sõna nüüd) Muti pleedikuhjas.

Teiseks viis Muti katusealusest minema tuleroaks (Muti sõnavara, mul tuleb muidugist välja uurida hiljem, mis roog see on) plahvatanud diivani.

Ja-jaaa, meil ikka diivanid, mis on katuse all koerakonnadele küljealuseks mõeldud, plahvatavad, kui Kellykonn seal kaua pikutab.

Rekord oligi vana nurkliku diivaniosa käes, mis nüüd lõkkeplatsil grillvesti ootab. 

See plahvatas tunni möödudes peale kohale asetamist.

Üldse on koerakonnad vist juba tosin diivanit õhku lasknud. 

Muti juba ammu ähvardas selle koeraparadiisi lõpetada, sest isegi Muti sõbraanjedel hakkavat vanad diivanid kuuride alt otsa lõppema, ning konnad oma kuutidesse kupatada.

Me ei uskunud küll, et ta nii südametu on, sest Mitškinil on ju ühes kuudis suvekodu sisse seatud, ning teise katusel on koerakonnade endi vaatlustorn.

Aga.....

Koos selle kolumööbliga päästis Muti ka mingi koiku.

Ma tükk aega arutlesin omaette, et kes, või mis see koiku on.

Eile siis saabus selgus!

Kõikse suuremal mööblitükil tõmmati kate maha, ning koiku tuligi nähtavale.

Ähhh, tavaline voodikökats.!

Muti taris selle koiku katuse alla ja sättis paika. Lubas muidugi ka jälle talvel selle kenaks ja kasutuskõlblikuks ka teha.

Postonikonn ja Kellukas vahtisid seda puust monstrumit küll päris pikkade koonudega.

No olgem ausad, kui nad selle ka suudavad  plahvatama panna nii, et juppe on terve õu täis, siis on koerakonnad küll sel alal maailmameistrid.

Täna siis Muti jätkab oma hulluse korda tegemisega, sest eile tuli tal täiesti ootamatult keset seda segadust meelde, et meie Peremees saab aasta vanemaks.

Selle puhul orgunnis Muti kohe Peremehe õed-vennad kohale, ning tegi Peremehele üllatuse, kui kogu kambaga talle konserviraha teenimise paika kohale läks, ning head-paremat süüa nõudis.

Ah jaaa,  kes veel mäletab, siis mõned päevad tagasi küsisin nõu, et kuidas oleks parem vannisuplust teha.

Et kas peakat, või pommi?

Kahetsusega pean teatama, et tol päeval ei õnnestunud mul kumbki.

Kuniks ma sobivat hüppepoosi sättisin, tuli Postonikonn, ning torkas oma nina mulle ette hoiatamata karupükstesse.

Nii ma sel korral vannis külgkrooli ujusingi.

Minni ja ülejäänud seltskond ergutas loomulikult tugeva naeruaplausiga kaasa.

Tegin sel päeval tõelise veest väljakarge rekordi.

Muti pärast ütles, et kassiplika oli veest  väljunud nagu pudrukuul.

Mulle endale küll tundus, et pigem nagu  ameerikamaa miljonimehe kosmosesüst, aga....

kui pudrukuul, siis olgu. 

Mutil ju nagunii alati õigus

Naeru eest sai karma otse loomulikult koerakonnad kätte taas.

Nagu eile üle mitme tuhande päeva äike esimest raksu kõmatas, olid koerad Muti ja Peremehe voodi all, nagu keravälgud. Majanurgad joosti kabuhirmus lausa ümmargusteks, ning Muti oli nagu keerukuju, sest jäi koerakonnade madalstardi rajale ette.

Pissitilga rajad olid ka taga ja Mutil tuli põrandamopeediga vehkida.

Koerakonnad ei tulnud isegi pasteedisaia lubamise peale  välja voodialusest varjendist.

Mina küll tulin koheselt, aga Muti mulle saia ei pakkunud.

Ütles, et mina olevat niigi paks nagu rasvatihane.

Ei ole meie majas kassidel head elu, ma ütlen!

Kuid no mis teha, ega iga kord ei saa ju kodu valida, pean selle hullumajaga leppima, mis pakuti kunagi.

Praeguseks aga tõmban taas trükiotsad koomale, ja lähen vaatan, ega Kellykonn pole pisikesi raisakotkaid päästma taas asunud.

Raisakotkaste emps saatis nad mõned päevad tagasi laia ilma oma elu peale, ning Muti meisterdas neile suurte lollnokkade kõrvale tiba tillema aediku.

Seal nad siis teevadki harjutusi iseseisvaks lollnokaeluks.

Kellyle vist meenutab see aedik varjupaika ja ta käib pidevalt neid raisakotkaid sealt välja aitamas.

Läheb tõstab ninaga aedikuserva üles, ning Muti õuduseks on lollnokalapsed taas tema silokasvatamise maadel.

Praegu kostub ka piiksumine natuke liiga  lähedal. nii, et saab taas lõbus olema.

Kümmet lollnokatibinat korraga varjupaika tagasi trantsportida- see olla kõrgem pilotaaž. nagu Muti teatas.

Ma siis lippan nüüd Mutimoorile kannule piloteerima. Pärast uurin Mitškinilt, mis see täpselt tähendab, aga seniks kurnjäuhhhhhh ja nägens!!