No nii, no nii! Kuu jälle mööda tiksunud, kui minust viimati kuulsite!
Egas midagi, pean ennast taas meelde tuletama Teile, armas vännklaab!
Suuri ja maailma muutvaid sündmusi meil kahjuks, või õnneks juhtunud polegi.
Aga täna, kui mul üle pika aja tuli lapsepõlv meelde ja ma Mutile sülle paisid nuruma ronisin sel ajal, kui Muti pliidi alla tossu uhas puhuda, taipasin, et olen vanaks ja kirjatöö suhtes laisaks muutunud.
Peaksin nüüd lubama, et uuel aastal muudan end, aga Muti ütles selle peale, et ära pillu veksleid välja.
Tohhoohh!
Panin selle peale tulistvalu ta sülest minema, et oma isiklik guugel üles otsida.
Viimane on loomulikult Mitškin!
Tema ju teab ja tõlgib mulle kõike!
Mitskin nautis suures toas parasjagu ahjusooja, ning piilus ühe silmaga õues liputavat lippu, millele Muti on juba aisakellahulluse tuled külge ajanud. (Aga tuledest edaspidi)
Ühesõnaga oli Minni heas tujus, ning tõlkevalmis.
Selgus, et vekslite pildumine on lubamine, mida täita ei suudeta.
Nujahhh!
Lontsisin Muti juurde tagasi, et sülle pugeda, aga Muti oli juba Kellykonna nunnutama läinud.
Need Koerakonnad on mõlemad eriliselt ära poputatud.
Nagu vähe tuulisem ja koledam on, nii on mõlemad toas ülbamas.
Õues on ta juba päris tige tegelane, aga toas võõraid inimesi kohates, on jama majas.
No ja nüüd juhtuski sedasi, et Kellykonn mõnules parasjagu Muti ja Peremehe pesas, kui naabri-Miisu perenaine koos selle toreda tüdrukuga, kes meile krõbusid käib andmas, kui Muti ja Peremees hulgerdavad laias ilmas ringi, külla tulid.
Kelly kangestus kohemaid koerakujuks!
Aga, mis kõige hullem, Naabri-Miisu tüdruk tahtis Mutilt abi tõlkimisega, nagu mina Mitskinilt.
Pani siis selle tõlkimist nõudva jutu käima, Muti muudkui tõlkis, sest ta on selles šušiševas keeles kõva käpp.
Kellykonn kuulas teises toas paar minutit, ning siis tegi mingi tuttava, kõvemini öeldud sõna peale, oma koerapüksid täis.
No muidugi!
Kelly on ju sellelt šušiševa keelega maalt meile toodud.
Ja eks meie "väiksel venelasel" tuli kogu kutsikapõlv vist koos oma õuduste, mis teda argpüksiks on muutnud, meelde.
Ning põhi lõi plaksti alt ära, suur pissiloik valgus mööda majapidamist laiali, ning Muti pidi koristamistöödega alustama.
Sellega koos tuli Mutil meelde, et kohe varsti on see aisakellahullus algamas, ning ta võttis kätte, ning eluga riskides, mööda toole ronides, toppis ka uued kardinad meie majale akende ette.
Ja järgmisel päeval tahtis igale poole tulukesi kah sättima hakata.
Ise oli õnnelik nagu Postonikonn, kui Kellykonna peidetud kondi on leidnud, ja seletas, et kuna väljas on nõmedalt pime ja tatine, siis loovad tulukesed natuke rõõmsamat ilmet.
Sellele tegevusele tõmbas Peremees aga kahinal vee peale.
Luges Mutile mingi tähtsa loengu mingist borsihinnast.
Me Mutiga kuulasime, silmad kuulis peas.
Ma veel mõtlesin, et no paljuke see üks supiports siis ikka maksta saab, kuid arvamust avaldades, sain Mitškinilt teada, et olen loll, nagu lauajalg.
See valgus, mis meil toas lampides on, see pidavat elekter olema, ja selle hinnal ongi mingi supiga sarnane nimi.
Siis sellepärast Muti plõksibki neid tulesid kustutada ja istub õhtuti nagu öökull "seasilma" valgel.
Meie Muti aga - tark Muti, nagu ta on (oma arust), leidis, et kui elektriga jõulusillerdust ei saa, siis paneb patareidega. Ja vediski lipu mastist alla, ning pani tuled nööri külge.
Peremees torises küll, et need pulgad, mida patareideks nimetatakse, need teevad sama raha välja, sest saavad ruttu otsa, aga ...... Muti tegi talle kiirelt selgeks, et ilma jõulutuledeta tema nõus jõulupraadi tegema pole.
Jõulupraad!
Seda armastame me kõik!
Muti ja Peremees arutasid juba mitu nädalat, et kuna kukepuru on lollnokkade kamp täis, siis üks läheb jõuluks ahju neist.
Phähhh, mingu või kõik, arvasime meie Mitškiniga.
Siis kolib äkki paks illegaal kah kuhugi mujale kanamajast.
Muti valis isegi praekuke välja juba, kuid siis tahtis lollnokkade jumal vist teistmoodi..
