"Tervitusi Teile ja te perele,

jutustan, kuis sattusin ma merele......."

Hahahaaaaa, ärge mitte lootkegi!

Sattunud olen ma kõige rohkem vaid elumerele, kuid see tervitustekst on Muti selle kevade lemmar!

(On ju tore sõna, mis me Mitskiniga välja mõtlesime?)

Mutil ja Peremehel on ühe selle läikiva  ketta, mida nad tavaliselt lollnokade aeda riputavad, et kanakullil ei tekkiks soovi sõjalenduriks hakata, selline lauluke.

Ja see pidi nende meelest olema niiiiiiiii mehkalt tobe, et isegi, kui sul on maailma sitem tuju, siis seda laulukest kuuldes saab tuju heaks.

Muti präuskas muide hetkel kööginurgast, et see laul olla mingi tuubi sees kah ja kes tahab, leiab üles, ning saab samuti hambad irvi ajada.

Aga, hammaste irevile ajamisest niipalju, et Muti unustas Mitskini ööseks verandale.

Meie Mitskini!

Kujutage ette, Esileedi ja Issi tiiger verandal ööd veetmas!!!!

Lihtsalt asi selles, et Muti tõstis kevade saabudes meie pissikasti verandale, et meil rohkem oleks omaette olemist, ning tema ei peaks seda kassipissi haisu kogu aeg ninas hoidma. 

Ähhhh, pangu need punnid, mida ta öökonservi raha tegemast tulles endale kõrva topib, ninna kah.

Mahuvad küll, tal suur nina, ma ju tean. Nuhib oma ninaga kõik mu puugipoisid koheselt isegi karvadest välja.

See selleks!

Hommikul, kui Muti hakkas lollnokkadele pudrulurri valmis sättima, tegi Mitškin igatahes kõva kolinat.

Tuppa ta sai, ja tormas nagu poolemeelne oma toidukausi kallale.

Ma ei saa aru, kuidas sel Minnil alati magades kõht tühjaks läheb?

Minul tekkib krõbuisu hoopis metsas hulkudes ja värsket õhku nuusutades.

Aga...... verandast veel!

Nagu ilm soojemaks kippus hakkama, tulid kaua kevadet oodanud lilledega koos välja ka sääsed.

Ossa, kus meil oli esimesel õhtul kena kontsert!

Sääsed muudkui laulsid ja Muti plaksutas.

Järgmiseks õhtuks olid  Mutil peopesad plaksutamisest ümmargused, ning ta teatas, et aitab küll kallil kevadisel külviajal  laulupidudest.

Krabistas oma põhjatutes kappides, ning taris välja ühe naljaka kardina.

Toppis selle veranda uksele ette ja imetles pool tundi käed puusas oma tööd.

Kuni kardin sirinal ukse küljest alla kukkus.

Muti lahmis igatsugu "ilusaid" sõnu kahte lehte, aga jonni ei jätnud. 

Läks tõi rehe alt pikad puupulgad ja kruvikeeramise massina, ning pani selle kardina ukse külge tagasi.

Ja siis algas kino!!!

Mina jagasin koos Postonikonnaga kohe ära, et kui nina vastu kardina küljes olevaid klõbisevaid klotsikesi lükata, saab kardina lahti ja saab ka tuppa-õue vabalt. Klotsid kukuvad iseenesest sinu järel klõbinal kinni.

Kuid Mitškin, kes ometi niiiiiiiii tark ja elukogenud on, passis kardina juures, jalad risti, nii kaua, kuni Muti oli kohustatud talle kardinad ise avama ja Esileedi vetsu laskma.

Kellykonn jäi peale Postoni tuppa tulemist samuti nõutu näoga kardina taha passima esiti, aga tal on seda vene verd ju sees, ja need on harjunud jõuga kõigest läbi murdma, nii, et tema hakkas lihtsalt pasteedihaisu tundes ennast kardinast läbi pressima. Suur oli koerakonna üllatus, kui kardin ise avanes, aga veel suurem oli ehmatus, kui see klõpsaki kinni kukkus, kui Kellykonn tuppa sai.

Kelly marrsis lausa mitu korda edasi tagasi, et veenduda kardinaklõbina ohutuses.

Kuid edasi siis Mitškinist!

Saanud tuppa, olin ma kindel, et kohe, kui tal kõht täis pugitud, hakkab ta Mutiga sõna võtma.

Ajasin juba kihvad mõnust irevile, mõeldes, kuis Muti saab nüüd sõimata, kuid võta käpast - 

Mitskin hakkas hoopis nurru lööma Mutile.

Kuramuse pugeja sihuke, rikkus mu hommiku ära!

Umbes nagu mingi pahalane, kes ühel hommikul Muti tuju ära rikkus.

Muti käis oma susiseva keelega uuele tuttavale vanalt tuttavalt telekat toomas ja tõi üksiti majapidamisse juurde kastitäie uusi lollnokki.

Pooled normaalsed, aga pooled dinosaurused.

Dinosaurused selle pärast, et neil pole kaelas sulgi. 

Ühesõnaga - koledad, nagu Muti elulugu!

Muti mõtles esiti, et müüb need koletised kellelegi maha ja pistis tittnokad kanaaeda eraldi puuri.

Puuril on ka muidugi aed ümber ja Muti kutsub seda ehitist lasteaiaks.

Kõik oli tore!

Muti ka harjus juba jubedikega.

Kuni ühel hommikul pudrutama minnes avastas, et dinosaurused on viiekesi ühes aianurgas koos hunnikus.

Muti küsis ilusti, et kus teie koledad õed-vennad on, kas magavad veel?

Ja siis avastas!

Pooled õed-vennad olid öösel pead kaotanud!

Sõna otseses mõttes teate!

Keegi oli lihtsalt neil pead otsast ära kaksanud ja tited parematele terakarjamaadele  saatnud.

Oi-oi-oi!!!!

oleks te siis vaid kuulnud, mis Muti suust tuli!!

Peale sellist kolesõnade hunnikut ei ole meil õunapuud siiani veel õitsele puhkenud ja ega vist ei puhke ka.

Muti enda lohakus oli see tapatöö loomulikult.

Muti jättis alati õhtul lollnokkade aiavärava lahti, et Poston ja Kelly saaks kahelt poolt kanaaias piirivalvureid mängida.

Aga sel korral oli kogemata vist värava kinni lükanud, ning koerakonnad ei saanud pahalasele ligi.

Alles jäänud kolenokad igatahes kasvasid hetkega suurteks,  ning kolisid päris varjendisse ööseks.

Ja maha neid koletisi Muti ka enam müüa ei raatsi.

Hoopis poputab igatsugu hea ja paremaga.

Ja üks raske teema on meid veel kahjuks ees ootamas!

Muti tõi paar päeva tagasi meie Jänkspoisi suvekodust uuesti tuppa.

Jänkspoiss on meil igivana ja paraku hakkab tema aeg meie juures otsa saama.

Meie poleks sellest miskit aru saanud, aga Muti ütles juba kevadel, et Jänkspoiss on taadustunud.

Ei kargle krapsakalt, pilk on hall, ning maailma uudiste vastu ei tunne erilist huvi.

Nüüdseks ei taha Jänkspoiss enam süüa-juua ka. 

No natuke veel joob, aga ei kalpsa ringi, ning reageerib vaid Muti häälele ja sellele, kui Muti teda sülle võtab.

Muti ikka võtab teda sülle kogu aeg, sest Jänks muidu konutab ühes nurgas ja ei liiguta.

Mitškin käis tal külas ja teatas, et Jänks valmistub lahkuma Jänkside pilvemaailma, sinna, kuhu Tobiasekonn ja Ralf läksid, ning koostab testamenti.

Ma küsisin, et mis imeasi see testament veel on, aga sain Mitskinilt käpaga plähmaka.

Jänks nimelt pidi mõttes kirja panema, et kellele ta oma puuri ja suvekodu ja toidunõud kingib, kui minek  tuleb.

Mul hakkas selle peale kurb, ning põgenesin aianurka suure kivi otsa.

Mõtlesin, et teen kah seda testa menti, aga järgi mõeldes sain aru, et peale Muti ja oma lolluste pole mul kellelegi midagi kinkida.

Hiired söön ma ju kohe ära, ning toidukauss on liiga päevi näinud, ning miskipärast pidevalt tühjust täis.

Põrutasin selle teadmisega kiirelt lepavõssa puuke koguma - on vähemalt miskitki varanatukest karvade küljes.

Nii, et sedakorda siis sellised lood siin sooserval.

Aaaaa, jajaaaa, veel üks hull asi tuli meelde.

Meie Muti pani tuhvleid maha!

Ma pidin seda kuuldes juba abi kutsuma lippama.

No nüüd on Muti hulluks oma kokkuhoiuga läinud.

Topib sussid maasse, selle asemel, et neid poest juurde osta, kui Kellykonn on vanad jalavarjud varbavaheplätudeks ehitanud ümber.

Aga, nagu tavaliselt jäin ma lolliks!

Tuli välja, et kui Muti oma kardulaseämbriga maad tuhnis, siis kasutas ta mingit murdmise sõna ja tuhvlite asemel tulevad meil sügisel ikka kartulid maast välja

No ma ütleks, et kõige selle tohuvabohu sees on meil siin elu ikka täitsa segi läinud.

Pean praegugi minema vaatama, miks pärlilollkukk kisab nagu oleks tal  häälevedru katki läinud. 

Nii, et seniks taas kurrnjäuhh ja tsauh-plauhhh!!

Ja tervitusi teile kõigile, kes nõnda igatsesid minu tegemiste järele..........