Suur ja soe suvi on selleks korraks vist seljatatud ja
õues saab tavapäraselt ringi liikuda.
Mitte nii, nagu vahepeal, et roomasime Mitskiniga vaid ühest varjualusest teiseni, vastavalt päikese asendile.
Muti imbus õuele vaid varahommikul, ja õhtuhämaruses. Toimetas oma põllumajanduslikke äpardusi rohida ja kasta taskulambi särades, nagu jaaniussike.
Koerakonnad olid vahetanud valvuri elukutse kaevuri oma vastu, ning kogu vana garaazi seinaäär oli täis kaevanduse sissekäike ja lahtisi karjääre.
Lollnokad nokki õue ei pistnud, seisid kõik kambas oma varjendis veelähkri ääres ja harjutasid tummvilmi tarvis laulmist.
See käis nii, et nokad olid kõigil kenasti pärani, tiivad laiali, aga kellelgi ei tulnud nokast piiksugi.
Vana kukk ainult ähkis nii, nagu oleks tal prunt pepus ja kanakakatamisega probleeme.
Ja siis - keset seda suurt kuuma otsustasid Muti ja Peremees hakata koroonat mängima.
Esiti mängis Peremees paar päeva diivanil pahaolla olemist. Siis otsustas Muti temaga liituda, aga Mutil läks pahaollatamisega väheke lappama.
Esiteks arvas ta läbi une, et on sattunud kuhugi Antarktikasse. Muti oli ju juba harjunud, et väljas on niiiii soe, ning nüüd korraga, kui tal see pissikasti tung tuli keset ööd kallale, oli keski, või miski toad nii külmaks teinud, et Muti ainult hüples teki all ja ei suutnud kuidagi läbi värisemise vetsuni saada.
Aga, et pissihäda on edasiviiv jõud, siis hammaste klõbinal ta vetsukülastuse ikka teoks tegi.
Hommikul vedas Muti ikka klõbisedes Peremehe konserviraha tegema, ning toppis endale ühe pulga kaenlaauku. See hakkas piiksuma koheselt, Muti vandus karvaseid ja neelas tabletti.
Terve päeva oli voodi Muti parim sõber.
Õhtul tuli naabriMiisu perenaine ja andis Mutile ühe pulga, mille Muti kohe endale ninna lükkas.
Me Mitskiniga vahtisime seda nagu ilmaimet, aga Mitškin arvas, et küllap Muti on palavuse ja värinatega natsa mõistuse paigast loksutanud.
Ei olnud ühtegi, Muti tegi hoopis testimist, et kas on kõlblik koroonamänguks, või mitte.
Oli küll!
No loomulikult andis ta tulemusest ka Peremehele teada.
Viimane torkas endale ka tiku ninna, ning ütles, et tema ka kahe triibu poiss.
Me ei saanud sellest muud aru, kui et meie olime üsna lohakile jäetud ja pererahvas pahaollatas.
Järgmisel päeval oli Peremehel õnneks silmad selged, ning me saime taas süüa.
Mutil polnud kah enam pahaollatamist, oli hoopis radikuliit. Ja peale seda tuli reuma ja siis tuli kõrvavalu ja siis nohu ja nii edasi ja tagasi.
Ühesõnaga oli seis selline, et Peremehel mitte muhvigi ja Muti võttis joonelt nädalaga läbi kõik saadaolevad haigused. Ahvide rõngasteni veel ei jõudnud, need leiutati hiljem kahjuks.
Ning, mis kõikse hullem!
Muti ei vaadanud enne koroonamängu kokakolli poolegi, aga nüüd on nii, et kui seda pruuni jooki kuskil näeb, nii on suu vett täis nagu Postonikonnal konti nähes.
No ütle siis imehaigust!
Me Mitškiniga hoidsime end Mutist tükk aega kaugemale.
Mõelge ise - tuleb see koroonamängu värk peale ja peale seda enam hiiri ei tahagi, hakkame hoopis salatit sööma.
Ei-eiiiii!! Parem karta, kui kahetseda.
Aga egas siis selle korontsiga meil jamad lõppenud!
See oli alles algus!
Järgmisena võttis Peremees kätte ja astus oma konserviraha kohas valesti trepist alla. No kohe nii valesti, et jalg läks vinklisse põlvest.
Nüüd on ta juba tükk aega kodus, ning vehib lisajalgadega.
Mitskin teadis öelda, et need olla kargutised.
Muti muidugi arvas, et kuna Peremehel see jalg nagunii juba mädavõitu ja mitu korda parandatud, siis võiks hoopis maha võtta, ning õunapuuoksa asemele panna. Kevadel oleks õiteilu ja sügisel suislepaubinaid.
Peremees tahtis selle jutu peale Mutile üle küüru anda, aga ei jõudnud kargeldes nii kiiresti, Muti sai naeru lõkerdades eest ära.
Aga minu meelest oleks see Muti mõte ju igavesti vahva. Kõvasti ma seda muidugi ei nurru, muidu ei lasta mind voodisse Peremehe juurde enam.
Peremees oli meie jaoks mõnusalt diivaniline, Mutil koroonalahing peetud ja tundus, et elu läheb tavaliseks.
Aga siis kadus meil Taku ära!
Tiku ja Taku olid Muti kevadised lollnokalapsed. Taku must ja Tiku valge.
Muti otsis kõik kohad läbi, kuni leidis vaid sulepuntra. Keegi oli Taku pihta pannud. Tiku otsis sõpra veel mitu päeva, enne kui rahunes.
Paar päeva hiljem oli keegi teinud ühele vanale lollnokale nii haiget, et see läks järgmiseks hommikuks lollnokapilve peale.
Muti oli päris kuri juba, kuna ei saanud asjale pihta, mis toimub ja kes toimetab. Kahtlustas aina meie naabruses elavat lendurkulli. Kuigi lendurit polnud ammu näha olnud.
Ja siis .....
Meil on kohe köögiakna all suur põõsas, mille õied lõhnavad nii kõvasti, et kui ta õitseb, hoiab Muti selle põõsa poolse akna kinni, muidu läheb ta peast jaburaks täiesti.
(hahahaaa kurnäuhh, ta on ilma nende õitetagi ju jabur).
Vot ja selle põõsa juurde jooksid lollnokad alati peitu, kui lendurkull ilmus. Või lendlesid ümber põõsa, kui Muti neile köögiaknast teri viskas.
Nii ka sel päeval.
Koerakonnad olid palavuse eest köögilaua alla varjunud, meie Minniga sirakil voodi all ja lollnokad vahtisid vaarikapõõsastes.
Muti võttis suure peotäie kanakrõbinaid, ning tibutas nokad nokkima.
Ja kujutage ette!!!!
Koos nokkadega tuli nokkima jasmiini alt ka rebaserein.
Aga ta ei nokkinud kruupe, vaid nokkis Muti nina alt ära ühe pruuni vana kanaproua.
Sa pühade kassijumalate pealik!!!!!
Seda sireeni, mis tuli Muti kõrist, vot seda saaks kasutada vabalt igatsuguste jamade teada andmiseks kogu meie maale.
Ma olen täiesti kindel, et see huilgamine kostis ka sinna setude maale, kus Muti üks lastest end on sisse seadnud koos poisinaaskliga.
Igatahes - Kelly läks aknast, hea, et mitte koos aknaga, Postonikonn oleks äärepealt koos verandaga metsa reinuvaderile järgi põrutanud.
Kätte nad aga kanavarast kahjuks ei saanud.
Aga küll nad saavad!
Sest sellest päevast saati elavad lollnokad kahekordse võrkaia sees, ning õues lahtiselt laperdamist ei toimu. Postonikonn ja Kellukakonn magavad kordamööda üks silm ärkvel ja kõrv kikkis metsa poole.
Välktormlemised lepavõssa toimuvad igal pooltunnil praktiliselt.
Lollnokad on saanud koerakonnadelt sellise kiirreageerimis väljaõppe, et nagu harakalarakaas kõvemini võsas kätsatab, on nokad varjendis ja koerakonnad teevad haarangut vaenlasele kahelt poolt aeda.
Täitsa huvitav oleks teada, kas neil Muti sünnaks õnnestub talle kingituseks jopejupatsile krae hankida.
Talveks ju vaja valmistuda, Muti teadis rääkida juba, et sel aastal meil küttematerjal, mida ahju uhada kulla hinnaga ja tema hakkab soojatarbimist meil piirama.
Et kasvatagu me oma pulstunud ja takjanuppe täis kasukate asemel miskit tõhusamat selga.
Karmid ajad ootavad meid ees!
Mutit tundes hakkab ta meil krõbusid ka ükshaaval ette andma.
Seda enam, et tal tõld ka jälle turtsumis tuules ja Muti veeretas selle just täna hommikul oma autotarkurist venna juurde, et see tõllale ilusti sõitmist õpetaks.
Ja uued veeremisvärgid pani ka tõllale alla, meie krõbude arvelt.
Ohh jahhh! Ei ole õiglust siin sooserval sugugi. Enda eest kannavad hoolt, aga meie Mitskiniga vaadaku ise, kuidas hakkama saame.
Kuid olgu, egas ma kurda, mul kõik Kellykonna lihapeidukad ju teada. Kui väga hätta jään, küll ma siis sealt peidukatest endale miskit näpistan.
Nüüd aga lippan õue ja püüan aru saada, kas koerakonnad teevad metsas lihtsalt hääleharjutusi, või on rebaserein taas nokkade varjendit nuusutama tulnud.
Meil ju kuumalainetusest saati aknad avali ja saame Mitskiniga öösel ka õues mõnuleda.
Ning kuna koerakonnad nii rebasehuvilised on, siis oleme me rohkem koduõuesed, et mitte neile jooksurajal ette jääda.
Pealegi on päris suislepapuu ladvast (mitte selle oksa, mis Muti tahaks Peremehele alla torgata)kogu möllu hea vaadata.
Nii, et kallis vännklaab, kui on aega, siis annan mõnikord teada, mis meil edasi on juhtunud.
Praeguse seisuga saab juhtuda veel vaid, et paari päeva pärast peaks end munast välja toksima mõned uued lollnokatited ja siis veel paari nädala pärast järgmised.
Muti otsustas sel aastal kanalasteaeda pidada.
Juhmakas, ma ütlen ja seda ilma selle jasmiinipõõsata - juhmakas!!
Kurrnjäuhh ja nägens nüüd!
Muidu jään koerakonnade öölaulupeost metas ilma. :)
