Muti teadis rääkida, et keegi Liiva Juss olla sellise ilusa sügise luuletuse paberile pannud, kus kõik tuuled-tormid, ning vihma käes ligunevad loomad-lapsed kenasti kirjas.
Talle olevat vanaema selle luuletuse õpetanud ja Muti teadvat seda nüüd une pealt ka ette lugeda ilmekalt.
Oot-oot, homme proovin!
Täna enam ei saa, sest Muti ajas oma essuaugule juba varavalges kargud alla.
Ja põhjus selleks üsna lihtne - eilne tormituul võttis kätte ja tekitas aias õunasõja!
Kerged eellahingud on muidugi juba paar nädalat kestnud, aga eilsega algas pealetung!
Meil on nimelt keset aeda hiigelsuur ja Muti meelest vaid kevadel ennast ära tasuv vana õunapuu.
Just nimelt seesama, mille ladvas me Mitskiniga naabrivalve järgi valvame.
Muti juba rääkis puu maha võtmisest, sest see varjab pool lilleilu ära.
Ning, kujutate ette!
See puu võttis end kokku ja......
terve puu on täis suuri, punaseid õunu.
Mitte mingeid pabulaid!
Ja muutus toimus üleöö!
Õigemini, peale seda, kui Muti oli avastanud, et tal on aianurgas arooniad valmis, ning need tuleks siirupiks teha.
Koperdas Muti siis tuppa, tegi tule pliidi alla, tossutas hoovõtuks veel oma sigarillot ja haaras korvi!
Aega kogu selle toimetuse jaoks kulus vast veerand tunnikest.
Haaras Muti siis oma korvi ja......
PÕÕSAS POLNUD ÜHTEGI MARJAPOEGA KA!!!!
Muti nühkis tükk aega prille ja sügas kukalt, aga marju nähtavale ei ilmunudki.
Musträstad aga olid vait nagu kuldid rukkis!
Kuniks avastasid õunapuu ja oleks äärepealt südari saanud, kui peale Muti arooniapõõsa välkpuhastust sellise varasalve leidsid.
Neil käivad nüüd puu otsas sellised õunalöömingud, et isegi Mitškin hoiab puust kaugemale.
No, sügisilmade tulles hoiab ta muidugi üldse õuepealsega parajat distantsi, ning nõudis Mutilt oma vetsu tuppa toomist juba paar nädalat tagasi.
Muti näitas Minnile seepeale ehituse poe hinnakirja, ning käskis puidukraanulid unustada.
Ma irvitasin vurrudesse, kuid, olgem ausad, egas ennast kah kisu märja mustsõstra põõsa alla asjale.
No ja siis nad röögivad seal ladvas, nagu hullumeelsed, kuni kogu linnukobar koos õunaga maha prantsatab.
Algul olid koerakonnad vägagi agarad õunapuu all korda pidama,
Aga, kui Kellykonn oli mõned korrad õunapommiga otsetabamuse saanud, ning Postonikonn ka, siis loobuti.
Muti - "loomasõber", nagu ta on, otsustas koerad päästa, ning taris rehe alt välja auramismassina.
See on selline suur plekktünn, mis ümber ajades kolinal neljaks väiksemaks tünniks muutub (proovitud värk, rohkem ei taha).
No ja nüüd siis on Muti juba mitu aega seda tünni pliidi peal õuntega täitnud ja talvepuid korstnasse lennutanud.
Algul oli kõik kena, aga eilsega läks õunasadu lappama.
Muti jõudis korvitäiega köögini vaevu, kui tuulepoiss uuesti puud raputas.
Ning tundub, et täna jätkub sama teema.
Õunu aina tulistatakse maha.
Isegi lollnokkadel on sellest õunapudrust südamed pahad.Nagu Muti neile hunniku aeda siblamiseks kärutab, nii hakkavad oksehäält tegema. No nagu Mitskin, kui tal karvane pall tahab kõhust välja saada.
Ok, mina ka vahete vahel teen seesugust konna häält.
Aga lollnokad - need on üleüldse sel sügisel segi väheke.
Terve suve üritasid nad üksteise võidu tibuemadeks saada (mutil oli tegu, et neid korrale kutsuda), nüüd aga otsustasid nad kleite vahetama hakata. Ajasid oma vanad hilbud seljast ja kõnnivad juba tükk aega trussikute väel ringi. Kukk Eedugi on puhta segaduses - eided kõik nudistideks hakanud.
Muti isegi korra arvas, et praegu oleks hea kanavanaprouad doktor Kirve juurde juhatada, pole vaja sulgi pärast rookida. Aga, ega ta seda tee. Ta vaid mõne kukehakatise peale on niimoodi vihastanud, et ....
Peremees arvas kah, et jätku Muti oma lollnokad rahule, las tuleb talv, siis kena vaadata, kui nokad külmasiniste kintsudega ringi lendlevad.
No see selleks!
Aga kuna siin paljud minu vännklaabi liikmed on küsinud, et miks Muti mulle arvutikeelu on pannud, siis lohutan neid natuke.
Mutil lihtsalt pole aega olnud arvuti juurde minna ja nuppu vajutada.
Tal tuli taaskord hulluhoog peale. Ja seda kohe suve alguses.
Meil oli sissesõidu tee ääres vana autotõlla kuur.
See, mille katuse alt me Mitskiniga alati peidupaiga leidsime, kui koerakonnad meiega pätti ja politseid mängida tahtsid.
Uks sellel tõllakuuril oli nii viltu, et isegi Muti tankiakust tagumine ots kiilus tihtilugu selle ukse vahele kinni.
Aga, kui Muti sealt enam muruniitmise tõlda kätte ei saanud, siis sai tal siiber sellest kuurist.
Ja nüüd on ta terve suve igal vabal hetkel oma hullu projekti ellu viinud.
Ühe sõnaga - kuuri, mille alla peitu pugeda, enam pole!
Selle tegi Muti kõikvõimalikust varandusest puhtaks, ning nüüd on ukse asemel aknad. Põrand on ka uus, ning koerakonnad saavad lahtise seina kaudu meid igal ajal üles otsida.
Samas on muidugi tore, et saame seal vihmavarjus kõik käia.
Muti ütles, et seal saab isegi rahulikult liha praadida, kui vihma kallab.
Talveks pidi ta küll miski lahenduse sellele lahtisele seinale ette mõtlema, et me seal lumesõda teha ei saaks, aga ikka sellise, et ta ise sinna sisse pääseks.
Vot, mille pärast meie Muti pole terve suve toas olnud!
Nüüd aga tuleb mul taaskord minna, ning Mutit turvata, sest ta otsustas veelkord korvi hambusse võtta, ning õunapuu alla hiilida. Hiilida selle pärast, et kui seal all isegi kogemata kõvemini hingata, tabab hingajat selline õunapommi rahe, et hoia alt!
Ilusat sügist teile vännklaab, ning küllap kohtume peagi!
"Loll, kes lubadusi usub!" (Muti vanasõna :) )
Kurrrrnjäuhhhhh kõigile!!
