Üle pika aja saan siit sooservalt soovida kõigile mõnsat pühapäeva!

Mõnsat siis selle pärast, et meil pole juba nädal aega olnud mingit  jama!

No, kui mitte seda valget pläga, mida Muti lumejamaks nimetab, mitte arvestada.

Juba oli täitsa kevad väljas.

Pekinokad tsolksutasid sirelipõõsas laulujuppi ja linnurestosse pandud seemneid võis Muti ise nokkida.

Lollnokad tegid ka õuel pikemaid tiire, ning lumelabidat kasutaski Muti nüüd ainult nokkade varjendisse ajamiseks. Ise naeris, et lollnokke juba nii palju, et paras lumelabidaga kokku kühveldada.

No ma ei tea!!!

Ütleb, et lollnokki liiga palju, aga ise tassisid Peremehega veel meie arsti juures käimise kohvriga neid juurde.

Terve päeva olid kodust ära, ning tagasi jõudes oli neil terve kohvritäis uusi piiksuvaid lollnokatittesid.

Kuna Peremees oli meile mõeldud konserviraha nende tittede peale kulutanud, siis sätiti neile piiksudele  LOOMULIKULT!!!!  elamine kööki.

Seekord siis parematele jahimaadele lahkunud Jänkspoisi endisesse puuri.

Kokku on neid tittnokkasid tervelt kaksteist.  Ja kasvavad need tited mitte nii, nagu normaalsed elusolendid, vaid nagu pärmi söönud lollnokad - tundidega.

Alles olid sellised pisikesed sulepallid, keda oleks hea käpaga veeretada  enne tibuprae nautimist. Nüüd on juba kahe nädalaga tõelised raisakotkad.

Igal hommikul on jälle sentimeetri juurde kasvatanud endale.

Peremees meist enam eriti ei hooli.

Sättis endale tabureti puuri äärde ja peab seal peal tagumikku laiaks istudes lollnokkadele loenguid korralikust kanakäitumisest.

Isegi televiisori passimise on unarusse jätnud, mitte ainult meid.

Nokad eriti sellest loengust õppust siiani pole võtnud, passivad ikkagi poolest säärest saati pudrukausis, või tuuseldavad oma suplusvanni mulla kõik üle puuriserva.

Ühesõnaga - köök näeb taas välja nagu suurte lollnokkade varjendi eesruum.

Muti lootis ikka , et saab tited järgmisel kuul  juba tomatimajja saata kevadistele väetamistöödele, aga tänasega tundub, et talvel on Muti tahtmistest oma arusaamine. Kus kukkus eile õhtul seda lumejama taas alla kühveldama. Lumetraktori Taavionu pidi taaskord meie õuel oma tiire tegema, ning Muti tõlla ja suvelehtla vahel sahaga slaalomisõitu harjutama.

Õnneks oli Muti ise seekord vaba ja sai Postonikonna kiirelt kuuti käratada.

Postonikonn on meil nimelt ajukääbikuks hakanud.

Paar nädalat tagasi otsustas, et meie hoovist ei tohi keegi midagi välja viia, isegi mitte lund.

Ega Muti ja Peremees seda algselt ära ei jaganudki, et Postonikonn on kadekopsuks hakanud.

Aga mingil õhtul, paar nädalat tagasi, kui Muti töölt tuli, siis tantsis ümber tõlla rõõmutireli tantsu vaid Kellykonn. Poston oli kuudi katusel imeliku näoga ja ei lehvitanud tervituseks isegi saba.

Hiljem, kui Muti koerakonnad tuppa kamandas, selgus, et Postonikonnal on tagasild veovõimetu.

Muti muidugi tassis oma karujõuga koerakonna ikkagi tuppa, ning asus arstitädi etendama.

Esimene otsus oli, et - Postonikonn on oma kõhu metskitse kontidest umbe ajanud. No ja selle vastu aitab ainult päris arst ja paks rahakott, et koera kõht lahti lõigata.

Tarkur Minni avaldas Muti kõrval arvamust, et kuna need koerakonnad nagu nii igatsugu pahna endale salaja metsas sisse kühveldavad, tuleks kokkuhoiu mõttes lasta Postonikonnale õmmelda kõhu peale selline kõrisev riba nagu Muti jopel. Et kui juba koerakonn lõhki lõigatakse, siis milleks uuesti lihtsalt kinni traageldada. Tõmblukk igavesti hea ju. Nagu miski jama on, pole vaja arstionule helistadagi. Muti tõmbab sirinal luku lahti, arutab sõlmes soolikad uuesti sirgeks ja elu läheb edasi.

Miskipärast Mutile see Mitskini ettepanek eriti peale ei läinud, ning Mitskin kõrvaldati meditsiinikomisjonist.

Solvunud Minni andis sellepeale mulle muidugi kere peale, aga tagasi ikkagi ei saanud Muti kõrvale.

Muti jõllitas Postonikonna edasi igast küljest - tüütas arstionu telefonisti, sest oli ju juba öö ja pani koos arstiga uue noosi. 

Ei! Ikka diagnoosi!

Postonikonn on ilmselgelt jooksu pealt uperpalli teinud libedaga ja ennast ära löönud. 

Tõmbeluku teema jäi katki!

Muti kraamis oma põhjatutest kappidest välja selle karbi, kus igatsugu pudelikesed ja mõrudad valged kassimaiuse moodi krõbud on, tuuseldas seal miskit otsida ja.....

Loll Postonikonn neelas oma elu esimese valu vaigistava krõbu ilma tõrkumata alla. Vaat, et küsis veel teist ka juurde, aga Muti ju ihnus meil - ei andnud.

Krõbusk tegi imet - koerakonn suutis järgmisel hommikul iseseisvalt vetsu minna juba.

Ja, et need krõbuskid veel koos valu ära võtmisega miskid antid,või potsid olid, siis sai Poston oma tagasilla paari päeva pärast taas tööle.

Kuna Muti ei pidanud enam end hulluks ühe koerakonna pärast muretsema, hakkas ta tegelema uurimisega koos naabri Miisu Perenaisega.

 Et kuidas ikka selline asi juhtus.

Tuligi välja, et kui traktor õuele sõitis oli Postonikonn kindel, et seda lumevalli, mis õuele oli tuisanud, ei tohi Muti teadmata ära viia, ning asus takistama.

Tegelikult Taavionu alati vaatab, kus need lollakad penid on, aga küllap sattus Postonikonn mingi vale nurga taha ja sai müksu vastu tagumikku traktorilt.

Igatahes oli õnnelik õnnetus.

Ja täna siis kamandas Muti juba varakult Koerad kuuti, kui lumelükkeks läks. Ega siis neid antipotse, või asju pole kah alati kodus hunnikus võtta, et koera kadekopslust ravida, arvas Muti.

Vot sellised lood siis!

Ning kuna mul praegu rohkem uudiseid meelde ei paista tulevat, lähen keeran Muti rõõmuks koos Mitškiniga suure toa vaibad rulli.

Nii tore on vaadata ja kuulata, kui Peremees oma nokktittesid passima tulles koperdab, või Muti paar krõbedamat väljendit "kassiraiskade",  kes korda ei oska pidada, suunas lennutab.

Nii, et  kallis vännklaab - kohtume varsti jälle.

Praegu avastasin, et Muti kühveldab endale salaja miskeid valge mütsiga saiu näost sisse. Ja seda selle pärast, et kohe-kohe pidada tulema liugu laskmise päev, ning hea liugu lasta ju paksuks söödud tagumiku peal.

Lähen hoopis nurun endale ka lõuatäie sellest valgest mütsikesest saianässaka pealt. Mine sa tea, tuleb kah äkki liulaskmise tuju peale, siis hea tuhiseda hangest alla.

Nii, et mul tiba kiire nüüd!

Tsauhh ja kurrnjäuhhhhhhh!