Nonii-noniii, armas vännklaab!

Loodan, et olete kõik Jaanipäevase kõrge rohu seest puukide ja muude elukate otsimisega edukalt hakkama saanud, ning šašlikujärgne pohmelus (see on Muti sõnavarast laenatud) edukalt ära põetud.

Meie Muti lõi ka end koos naabri-Miisu Perenaisega lille, sidus puhtama köögirätiku risti oma udumuna otsa, ning lohistas end lõkke äärde.

Koju tuldi alles peale südaööd - kuramuse hulgused!

Me olime terve õhtu konservitud selle pärast - no polnud kedagi, kes oleks külmkapi ukse lahti saanud. Naabri-Miisu igatahes solvus nii tõsiselt oma Perenaise peale, et kolis kohe kaheks päevaks kodust minema. Perenaine huilgas vaat, et kõvemini  kui meie Muti, metsa ääres Miisutada, aga Miisu oli kangekaelne.

Ma teadsin küll, kus ta end peidab, aga pugema kah ei hakanud, olin ju ka solvunud.

Igatahes - mingil hetkel Miisu muidugi heldis ja tuli koju korraks sööma. Oleks te seda tema Perenaise nägu näinud - see lausa peeretas suurest rõõmust(jälle Muti sõnavara laen).

Päris Jaanipäev läks meil kah toredasti, hoolimata sellest, et Peremees oli põlvepõletikuga "Meeste varjupaigas" (see on meil õuepealne katusealune, kes veel kursis pole) külili, ning Muti, kes oli just enne Jaane saanud oma tasuta šnapsi kolmandat korda, oli väheke palju "rase".

Sellepärast siis kogunesimegi koos naabriperega meile liha kärsatama. 

Eriti koerakonnad!

Need võtsid kolmekesi juba poolest lõunast lihapanni juurde järjekorda. Aga Muti oli kaval, pani esiti lauale vaid vruktid ja morsivee.

Ühesõnaga - pidustused olid sooserva kombe kohaselt tasemel. Muti ja Miisu Perenaine lollitasid  ümber meie lõkke, ning tegid Muti iina-parukatega paraadi. Kellykonn oli lõpuks lausa hüsteerias, sest ei teinud enam vahet, kus on Muti ja kus  Miisu Perenaine.

 Naabri-Miisu Peremees ja meie sarviliste tüdrukute Peremees läksid veel öösel külaplatsile ka jalga keerutama, sest meie Mutist ja Miisu Perenaisest polnud erilisi tantsulõvisid. Nad tahtsid veel Muti aiakäruga meie Peremehe ka kaasa tirida, aga sellele tõmbas Muti kriipsu peale ja Peremees kärutati vaid tuppa diivanile.

Järgmisel päeval oli meie Mutil igatahes sellest hiigelkogusest sisse aetud lihast selline pohmeelius, et ......., tegi endale vaid mannaputru, ning ägises tugitoolis. 

Paras!!!!! 

Keegi ei sundinud arutult õgima!

No ja peale neid pidutsemisi läks meil lahti tibutsemine.

Saage tuttavaks!

Tema nimi on Laps!

Ja ta on kuu aega vana.

Tal on muidugi pärisema ka. Õde(vend) oli ka, aga kahjuks pätsas keegi pahalane õe(venna) kohe päev peale munast väljumist ära.

Ja et sellist asja rohkem ei juhtuks tõi Muti Lapse koos emmega tuppa ööbima. Ja nii kuu aega järjest.

Nüüd, peale Jaani otsustasid veel kolm lollnokka, et nende tited hakkavad ka end munadest välja toksima.

Õnneks oli Muti nii tark, et üle kolme muna kellelegi tibutamiseks ei andnud. Nii on meil siis hetkel üks mamma kahe lapseline, ning kaks mammat ühelapselised. (ja loomulikult ööbivad verandal pappkastides) ja peale selle siis veel Laps koos emaga.

No ja nende uute tegelaste ilmumisega hakkas kinu pihta.

Muti kolis Lapse koos ema-Lologa kanavarjendisse.

Aga...... Laps ja Lolo olid ju harjunud, et nemad on majakanad.

Nüüd on siis seis selline, et nagu Muti lollnokkade varjendi ukse lahti saab hommikul, nii tormavad Laps ja Lolo toa poole. Meie Mitskiniga hoiame targu nende teelt kõrvale, sest ma olen juba mitu korda neilt kere peale saanud.

Koerakonnad ikka proovisid neid algul takistada, aga nemadki põgenevad nüüd kahte lehte laiali, kui see kanatandem toa poole kihutab.

Muti on muidugi tarkur - köögivaibad on ammu maast kadunud ja magamistoa uks kinni.

Suure toa ust kinni panna pole võimalik, sest siis kaagutab mamma-Lolo end lolliks.

Ta nimelt avastas mingil ajal, et tema hakkab uuesti munele, ning munamiseks Lapse kõrvalt on kõige sobivam koht Muti käsitöökorv.

Ja nii ongi!

Käsitööga on Mutil ilmselgelt nüüd asjad ühel pool.

Kuigi jah, hetkel on ainus käsitöö, mida Muti hästi valdab on meile ja koerakonnadele kõrvakiilude jagamine sigaduste eest.

Põhirõhk sigaduste tegemisel on muidugi Volliraiskmidasajällekorraldad

ehk siis lihtsalt Volli kanda.

Viimane tore asi, millega Volts hakkama sai oli suplus Muti basseinis.

Mutil läks eelmine, hiigelbassein auklikuks ja ta tellis endale iinapoja maalt uue. Aga sellise tillukese, kuhu ei pea ronima redeliga.

Pumbati täis bassein, vesi sai ka sisse, ning koerakonnadele tehti (või vähemalt prooviti teha) selgeks, et see on inimeste ligunemisvann, mitte nende.

Kellykonn ja Postonikonn isegi vist said aru, aga....

Voldemar, kes saab ka tegelikult kõigest aru, kuid proovib kogu aeg risti vastupidist teha, ei pidanud seda selgeks tegemist miskiks.

Ja, et mitte järjepidevalt vastu peapekki kiilakaid Mutilt saada, nautis ta suvemõnusid kuni eilseni salaja.

Eile läks aga tal pahasti väheke.

Muti astus ootamatult toast välja just siis, kui Volli harjutusi sabale vees tegi.

Ossa püha Kassijummal!

Esiti pani Muti üürgama nagu õhutõrjuja.

Volts muidugi kalpsas bassust välja ja jooksis kohe Muti juurde. Seletas miskit Mutile oma koerakonna keeles ja lidus tulistvalu vette tagasi, et Mutile uusi trikke näidata.

Asi oli nii naljakas, et Muti unustas üürgamise sootuks, ning hakkas naerma.

Nii, et nüüd tundub on kõigil vaba voli veeprotseduure teha, mitte ainult inimeseloomadel.

Oh, jahh, Muti käskis mul nüüd jalad essuaugule alla ajada, ning ruttu õuetoimetused enne kuumalainetamist korda ajada.

Olen siis tubli, ning kuulan sõna.

Kurnjäihhh ja nägens taas mõnikord!!!!!