Muti ütles, et mul on nüüdsest uus nimi - solgisõber!

Tegelikult pole ma üldse ammu  oma tegemistest kirjutanud, kuid ega pole ka aega olnud.
 Üks askeldus ajab teist taga - ikkagi suveaeg  
 ju. Toas käin ainult muti tungiva nõudmise peale, või kui on eriti koerailm. Tõsi küll, viimasel nädalal on lausa koerte ilm, mitte ainult ühe koera oma. Isegi meie tolgused - koerakonnad istuvad verandal vihmavarjus, ning õue ei kipu.
Mina ikka trotsisin seda ülevalt kallatavat vett kah ja teen kiiremaid tiire oma mängumaal. Isegi metsas käisin, kui muti ei märganud. Aga Mitskin va kaebupunn kitus ära, ning ma sain taas tuuseldada.
No täitsa lollakas! Ise magab päevad läbi toas diivanil, hoolimata sellest, et uksed on nüüd lahti.
Jah, lugesite õieti - meil on ometi taas alanud lahtiste uste päevad, ning ma ei pea iga kord, kui õue tahan, haledat piuksu tegema ukse juures.
Olen vaba, kui lind - tulen ja lähen vastavalt tujudele.
Söömas ikka käin paar korda päevas, kui väga kissitatakse. Muidu raban endale tavaliselt  mõne vahepala hiire-, muti-, või linnuburgerit. Viimast pean sööma muidugi salaja. Seda kisa ja möllu, kui muti avastab mul mõne sule suunurgast, seda ei suuda keegi taluda tavaliselt. Isegi mitte peremees.
No vot, aga tänu nendele vahepaladele juhtus minuga nüüd apsakas. Suuresti muti süül muidugi.
Ta jahupea unustas ära, et meil on miski ravim sel korral saamata, ja tähtaeg selle manustamiseks on kah juba ammu möödas.
Ma   juba tegelikult mitu päeva tundsin, et olen saanud koduks kellelegi tulnukale-tulnukatele.
Kõhus oli selline naljakas tunne noh. Mitškinilt uurisin, et kas temal ka, aga ei pidada olema. Ta lollakas arvas, et äkki ma ootan tittesid. No, mida!!!! ma ju käisin selle teemaga spetsiaalselt mingis koledas kohas - mäletate!? Mul oli pärast veel mitu aega vest seljas. Nii, et ei mingeid tittesid.
Aga midagi oli viltu küll. Mu söögieelistused muutusid, krõbud vahetusid konservi vastu. Aga palju ma ka seda ei tahtnud. Ja süda oli ka kogu aeg paha.
No ja täna hommikul olin poolpime ka veel. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis toimub. Olin üsna õnnetu, kui muti raha tegemast saabus ja mind, ning minu äpardunud silmi märkas. No mul olid silmad natuke tagurpidi, ma peeglist vaatasn, Alumine laug oli kohe kõvasti üle ülemiste.  Minn ütles ka, et ma näen juba ise ka tulnuka moodi välja.
Aga ma pean ütlema, et see meie muti - olgu, mis ta muidu on - on ikka tark ka natuke. Vaatas mulle korra otsa, siis lappas oma miskit seinal rippuvat pildiraamatut, ning kukkus ennast sõimama. Ikka, et oh sa kuramuse seniilik vanaeit, kassidel ussikuur sada aastat tegemata ja nüüd on see Kõldu kaak endale mingit solki sisse söönud ja ussid hankinud. Sa vaata, kus pani hetkega mulle diagnoosi ära. Visuaalsel läbivaatusel kõigest.
Järgmisel hetkel peale diagnoosi olime me Minniga tubased tibid, ning muti kimas autoga õuelt minema.
Oh sa pagan, mõtlesin - see ussikas on vist eriliselt nakkav, kui juba muti põgeneb asju kaasa võtmata.
Aga ei, muti oli poole tunni pärast tagasi ja edasi arvake ise, mis sai. :)
Minn röökis jälle täiest kõrist tablett hammaste vahel ja ise muti põlvede vahel. Mina sain oma doosi kah naksti ära, ning muti arvas, et õhtuks on pilusilmsest solgisööjast taas normaalne kass saanud.
Burgerid jätan vist ajutiseks vahele, kuni jamad möödas. Sest muti lõpuks ikka selgitas mulle, et mul on tulnukate asemel kõhtu ussid tulnud. ja mina juba kartsin, et varsti plahvatan, nagu heas õudusfilmis.

Kooserdasin parasjagu õue peal metsa veeres, kui mulle külaline tuli!

Te muidugi imestate, et kuidas ma seal paksus rohus nii rahulikult patseerin, kuid peale seda, kui muti oli  apteegist ostetud odava puugitilga mulle kuklakarvadesse piserdanud, ning paar päeva hiljem,  järelkontrolli käigus korjas mult rekordarvu puuke (neid oli nimelt 18), sai tal mõõt täis sellest vuhvelrohust, ning meile toodi tõeline puugirohi. Olla olnud nii hirmkallis, et muti ütles peremehele, et nüüd sööme kuu aega võilillelehti tänu kassidele. No ma ei tea, kas siis meie peame ka solidaarsed olema ja konservist suu puhtaks pühkima.
Igatahes pakendil olevate kirjade järgi peaks me Mitškiniga olema nüüd kuni suve lõpuni putukavabad. Elame näeme! Kuklasse me selle igatahes saime, ja Mitskinil möödus see protseduur nagu tavaliselt kohutava sisina ja kisa saatel.
No ma ei saa vist kunagi aru, et mida ta nii hirmsasti pröökab iga kord. Ma võtsin ka algul  igaks juhuks kaitsepositsiooni sisse, kuid ei tundnud küll midagi. Ainult muti torises, et mul nii paks ja pehme vill seljas, et annab seda kukalt selle seest üles leida. :) Otsi otsi muti - ise tahad ju puukidest vabaneda. Mul neist suht ükskõik, kui väga närvidele hakkavad käima, siis krõhvin end natuke tagajalaga. Aga meie  mutile on see vastuvõetamatu, temal on puugifoobia vist. . Igal õhtul tuppa tulles peame kõigepealt läbima turvakontrolli. Ikka nii, et sirakile muti põlvedele, pliidiuks lahti ja algab karvades siblimine. Teate, see muti on selles suhtes hullem kui narkokoer. Kõik ruutmeetrid siblib läbi, ja kui tüdimusest siplema hakkan, saan sakutada ka. Mitskiniga on hullem. Ta röögib ja muti röögib kah ja siis nad maadlevad mõnikord. Muti jõud käib muidugi Minnist üle, kuid Minni katsetab ikkagi iga kord põgenemist. Ma mõnikord üritan ööseks õue jääda, et sellest tüütust kontrollimisest pääseda, kuid kahjuks olen siiani nõrga iseloomuga - tühi kõht ajab tuppa.
Nüüd aga külalisest.
Ta on mul enne kah külas käinud, aga ainult heinaküüni taga. Õuele pole veel julgenud tulla.
Kuid nüüd, kui meie koerakonnad on eriliselt kurtideks muutunud, ning eriti ringi ei kõnni, ning kitsepoiss ise ka on suureks meheks sirgunud, sarved juba peas ja puha, otsustas ta lähemalt minu elamist vaadata.
Kahjuks lõppes meie jalutuskäik üsna kiirelt. Olin talle juba peaaegu veerandit oma elamisest saanud näidata, kui sattusime koerakonnade otsa. Need sunnikud olid suutnud maja eest kuidagi maja küljele roomata. Kitsepoisile koerad ei meeldi. Ta ütles, et nad haisevad imelikult ja klähvivad kah tüütult. Olen selles suhtes temaga täiesti päri.
Igatahes - Tobiast ja Ralfi märgates, ütles ta mulle kiirelt tsauhh ja põgenes hiigelhüpetega leppavõssa.
Viskas veel üle õla mulle lubaduse varsti uuesti külla tulla. Mina löntsisin siis nukralt toa juurde. Enne veel tegin koertest käpaga väikse korra üle. Tegelikult mitte koertest, vaid koerast. Tobiast ma eriti ei julge torkida. Ta on adekvaatsem, ning tal on hambad ka veel alles. Ralfil enam hambaid eriti pole ja teda ma julgen juba klobida, kui muti ei märka. Tavaliselt läheb õnneks, kuid kui muti märkab, siis ........, no sellest ma ei taha rääkida. Küllap aimate isegi milline moraaliepistel siis mu kõrvu paitab.
 Ahjaaa, meelde tuli veel üks asi seoses meie mutiga.
Muti tahtis minust jälle ükspäev vabaneda. Tahtis nimelt, et ma infarkti sureks.
Tal on teadupärast õues üks nurgake, kuhu ta igasugu seemneid ja mugulaid on ritta ladunud maa sisse. Seal ta siis juba eelmisel suvel muudkui mängis ja korjas midagi mõtetult söödamatut. Sel aastal on mängumaa isegi natuke suurem. Meie käime seal Mitškiniga mõnikord linde piilumas.
Ühel õhtul, kui muti oli oma potipõllumaalt just tuppa läinud, mõtlesin minna järelkontrolli tegema.
Ja nagu ma ümber nurga jõudsin - sa püha kassijumal - aiamaalt vahtis mulle vastu hiigellind. Suur, kollane, põlevate silmadega!!! Laperdas mingi nööri otsas ka veel. Ma olin hetkega õunapuu kõige kõrgemas tipus.
Minni pidi seda nähes end naerust ära nikastama.
Selgus, et kuna harakad käivad süstemaatiliselt muti sibulaid ümber istutamas, pani muti üles mingisuguse harakahirmu. Mind loomulikult jäeti sellest teavitamata.  EI ole mul siin kerge elada, aga mis teha, ega perekonda saa valida, ole rahul sellega, mis on. (Mitskini tarkusetera).