Muti ütles, et mul on nüüdsest uus nimi - solgisõber!

Tegelikult pole ma üldse ammu  oma tegemistest kirjutanud, kuid ega pole ka aega olnud.
 Üks askeldus ajab teist taga - ikkagi suveaeg  
 ju. Toas käin ainult muti tungiva nõudmise peale, või kui on eriti koerailm. Tõsi küll, viimasel nädalal on lausa koerte ilm, mitte ainult ühe koera oma. Isegi meie tolgused - koerakonnad istuvad verandal vihmavarjus, ning õue ei kipu.
Mina ikka trotsisin seda ülevalt kallatavat vett kah ja teen kiiremaid tiire oma mängumaal. Isegi metsas käisin, kui muti ei märganud. Aga Mitskin va kaebupunn kitus ära, ning ma sain taas tuuseldada.
No täitsa lollakas! Ise magab päevad läbi toas diivanil, hoolimata sellest, et uksed on nüüd lahti.
Jah, lugesite õieti - meil on ometi taas alanud lahtiste uste päevad, ning ma ei pea iga kord, kui õue tahan, haledat piuksu tegema ukse juures.
Olen vaba, kui lind - tulen ja lähen vastavalt tujudele.
Söömas ikka käin paar korda päevas, kui väga kissitatakse. Muidu raban endale tavaliselt  mõne vahepala hiire-, muti-, või linnuburgerit. Viimast pean sööma muidugi salaja. Seda kisa ja möllu, kui muti avastab mul mõne sule suunurgast, seda ei suuda keegi taluda tavaliselt. Isegi mitte peremees.
No vot, aga tänu nendele vahepaladele juhtus minuga nüüd apsakas. Suuresti muti süül muidugi.
Ta jahupea unustas ära, et meil on miski ravim sel korral saamata, ja tähtaeg selle manustamiseks on kah juba ammu möödas.
Ma   juba tegelikult mitu päeva tundsin, et olen saanud koduks kellelegi tulnukale-tulnukatele.
Kõhus oli selline naljakas tunne noh. Mitškinilt uurisin, et kas temal ka, aga ei pidada olema. Ta lollakas arvas, et äkki ma ootan tittesid. No, mida!!!! ma ju käisin selle teemaga spetsiaalselt mingis koledas kohas - mäletate!? Mul oli pärast veel mitu aega vest seljas. Nii, et ei mingeid tittesid.
Aga midagi oli viltu küll. Mu söögieelistused muutusid, krõbud vahetusid konservi vastu. Aga palju ma ka seda ei tahtnud. Ja süda oli ka kogu aeg paha.
No ja täna hommikul olin poolpime ka veel. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis toimub. Olin üsna õnnetu, kui muti raha tegemast saabus ja mind, ning minu äpardunud silmi märkas. No mul olid silmad natuke tagurpidi, ma peeglist vaatasn, Alumine laug oli kohe kõvasti üle ülemiste.  Minn ütles ka, et ma näen juba ise ka tulnuka moodi välja.
Aga ma pean ütlema, et see meie muti - olgu, mis ta muidu on - on ikka tark ka natuke. Vaatas mulle korra otsa, siis lappas oma miskit seinal rippuvat pildiraamatut, ning kukkus ennast sõimama. Ikka, et oh sa kuramuse seniilik vanaeit, kassidel ussikuur sada aastat tegemata ja nüüd on see Kõldu kaak endale mingit solki sisse söönud ja ussid hankinud. Sa vaata, kus pani hetkega mulle diagnoosi ära. Visuaalsel läbivaatusel kõigest.
Järgmisel hetkel peale diagnoosi olime me Minniga tubased tibid, ning muti kimas autoga õuelt minema.
Oh sa pagan, mõtlesin - see ussikas on vist eriliselt nakkav, kui juba muti põgeneb asju kaasa võtmata.
Aga ei, muti oli poole tunni pärast tagasi ja edasi arvake ise, mis sai. :)
Minn röökis jälle täiest kõrist tablett hammaste vahel ja ise muti põlvede vahel. Mina sain oma doosi kah naksti ära, ning muti arvas, et õhtuks on pilusilmsest solgisööjast taas normaalne kass saanud.
Burgerid jätan vist ajutiseks vahele, kuni jamad möödas. Sest muti lõpuks ikka selgitas mulle, et mul on tulnukate asemel kõhtu ussid tulnud. ja mina juba kartsin, et varsti plahvatan, nagu heas õudusfilmis.