Meil on kodutalus ikka päris hullumaja lahti läinud!
Alles paar päeva tagasi hõiskasin, et küll on tore, et Postonikonn toas karantiinis on, aga nüüd vist soovin, et see karantiin tal otsa juba lõppeks.
Aitab sellest, kui Muti ja Peremees kogu aeg mul jalus töllerdavad, ning minu ellu sekkuvad.
Ma ei saa üldse aru, kaua nad sedasi mõtlevad kodus looderdada. Meie konservitagavara kahaneb lausa tundidega minu meelest.
No muidugi tegeleb ju Mitskin ka peamiselt selle hävitamisega.
Kuna Muti on kodus, siis tarvitseb tal vaid köögi poole vaadata, kui Mitškin külmkapi najal nälga surnut teeskleb.
Ja Muti läheb alati õnge kah.
Lällutab miskit segast ilusast, ning tublist Minnikesest ja kapisahtel muudkui sahiseb.
Aga mina!
Ma olen ju ka tubli, ja ilus!
Oma põhitoidu hangin õuest, pelletikast võib ka olla nädalaid niimoodi nurgas, et seda vahetama ei pea, sest mina käin õues vetsus.
Okey, okey, kui on vihmane või muidu kehv ilm, siis käin ikka toas ka. Ega ma lollakas pole ju :).
Kuid ikka on Minni ilus ja tubli.
Kadedaks teeb kohe mõnikord.
Aga tegelikult pidin ju rääkima, et mis meil siin sooserval siis tegelikult toimub, et ma oma koduhoovi hullumajaks pean pidama.
Eks ikka, nende paganama koerakonnade pärast, nagu tavaliselt.
Kui eelmsel nädalal oli veel enam-vähem talutav see, et Tobiasekonn hakkas Postoni sabaaluse vastu erilist huvi üles näitama, siis aja edenedes on ta käpad kokku löönud naabrite Porthoskonnaga.
Kui eelnevalt lõriseti teineteisele tervituseks vaid, siis nüüd.........

Koduvalvuri amet on täielikult üle kanditud mulle ja Mitškinile.
Porthos võib rahulikult meie trepil istuda ja Tobiasega koos valvavad nad vaid meie välisust. Ning sugugi mitte selleks, et äkki lippab sealt sisse mõni varas-Vasja.  Istutakse hoopis lootuses, et äkki juhtub ime, ning Postonikonn lastakse õue ilma Muti kullipilguta.
LOLLAKAD!
Meie Muti oma kullipilku juba ei kaota.
Tobiasekonnal peaks see ometigi olema selge, tal ju pikk kooselu  Mutiga selja taga.
Kuid ei, koerakonn on oma mälu kaotanud.

Muti on ka natuke nende koerakonnadega hädas, sest Postonjett on ju noor, ja tahaks hirmsasti niisama kah põllul ringi lipata. Aga kavalerid kipuvad kogu aeg sappa võtma, kui Muti, ning Postonikonn õuel on.
Tobiasekonnaga on tegelikult natuke lihtsam, sest tal on tagasild kulunud, ja kui Mutil see "Kevadtorm" väga üle viskab, siis ta lükkab Tobiase lihtsalt külili.
See on päris naljakas, sest Tobiasel läheb tükk aega, enne kui ta taas jalule end punnib. Ja selle ajaga on Muti koos Postonjetiga juba ammu toas.
Aga vaat Porthosega on kehvemini. Tal kõik sillad toimivad nagu peab, või isegi natuke liiga hästi toimivad. Nagu Tobias märku on vilega andnud, et Poston on õues, nii kerkib eikusagilt ka naabrite koerakonn õuele.
Kuna selline koerte hulk tekitab ka meis stressi, siis otsustasime Mitškiniga Mutit natuke aidata, ja Porthose ühiste jõududega minema kihutada.
Kahjuks tabas meid ebaõnn.
Kuskohast meie - OttoTriinud, pidime teadma, et armastus võidab kõike - isegi kasside ründeküüsi.
Vemmeldasime me seda Porthost, mis me vemmeldasime - ikka seisis teine meil õuel,  nagu ausammas armastusele.
Tegelikult, vähe sellest, et päeval selline trall on, õhtul ei saa ka toas rahulikult telekat vaadata, sest Tobias ja naabrikonn korraldavad meie trepil kontserte.
Põhirepertuaaris on neil "Oh Manni, tule õunapuu alla", "Mis värvi on armastus" ning  veel mingi Tongi Otto aarialaul miskist operetist. Ma olen seda telekast näinud, selline suure häälega priske-pisem onu laulab seda. Aga tema laulab seda kenasti, nii, et kisub kaasa kurruma. Porthos-Tobiase duo üürgab nagu oleks viimnepäev käes ja Postonjett nende ainus lootus.
Kuid meie Mutil tuli küll eilse päevaga geniaalne idee kuidas natukenegi asjas korda luua.
Me istusime parasjagu Minniga õunapuul, kui Muti tähtsa näoga ja ilma Postonita õue tuli.
TobuPorthos jooksis meie Mutit nähes muidugi talle rõõmsalt vastu, lootuses pruuti näha. Aga Muti hoopis võttis ja pani Porthoskonna ketti meie õuele.
Tobiase lükkas diivanile külili ja siis tõi Postonjeti õue.
Ahahaaaaa, assa püha kassijummal!
Naabrikonn tahtis koos kuuri ja majaga lendu tõusta. Kuuri ja majaga koos selle pärast, et trossi üks ots on maja ja teine kuuri küljes.
Aga, võta käpast!
Muti on selle trossi päris tugevalt kinni kruvinud.
Sellist tibutantsu, nagu Porthos tegi polevat isegi Minni kunagi oma elus näinud.
Muti igatahes sai kohe tükk aega rahulikult Postonjetiga põllul kolada, sest Tobias ei saanud ka diivanlt kuidagi tulema. Muti nimelt oli ta sinna tagurpidi lükanud - selg väljapoole.
Meil igatahes jagus tsirkust ja leiba poole õhtuni, kuni Muti taas koerakonnad sundasenditest vabastas.
Suurest nördimusest tehtu üle, võttis naabrite koerakonn koju lipates meilt kaasa ka Postoni lemmiksea. See on, või õigemini oli, selline suur ja pehme mänguasi, mis kunagi oli roosa siga, kuid nüüd meenutas pruunkaru.
Ja arvake, mis ta seakesega tegi?
Täislahangu!
Nüüd peab maabri-Miisu perenaine uuesti kõik oma õuepealse ära koristama, sest kogu notsu sisikond on neil seal laiali nagu lumi.
No vot. milline hull elu meil hetkel siin.
Igatahes, kui midagi muutuma ei hakka, pean ise vist Muti asemel hakkama konserviraha tegema.
Kurrnjauhhh, ja kuuleme jälle.!
Muti ütles, et näha praegu ei tohtivat veel ja me Mitskiniga peaksime ka pikivahet hoidma.
Pähh, ega ma talle ei ronigi eriti külje alla, ta ju sihuke pirtsakas, kogu aeg toriseb-susiseb ja õpetab!
Nii, et kena kevadet kõigile!

Mul olid vahepeal üsna ärevad päevad
ja sellepärast pole suutnud ka arvuti taha istuda.
Nimelt kadusid ühel varahommikul minu Muti ja Peremees ära.
Enne seda nad sahkerdasid terve õhtupooliku ringi kahe musta värvi kotikesega ja toppisid sinna oma karvkatteasendajaid. Peremees veel virises kogu aeg, et  paganama Rain Aer, lubab nii vähe hilpe kaasa võtta.
No voh, ja hommikul oli tuba tühi pererahvast.
Meile oli vähemalt igavesti suur hunnik krõbusid jäetud, ning Jänks-poisile ka.
Järgmisel päeval ilmusid meile aga need linnainimesed, kes mitte midagi loomadest ei tea ja  kellede laps on kogemata minu Peremees.
Nad olid meil kohe mitu päeva, enne kui tuli see Muti  laps oma poisinaaskliga kohale.
Siis sai minu mõõt täis ja ma läksin oma kallist Mutit ja Peremeest õue otsima.
Mis läksin!
Põgenesin hoopistükis, sest Muti olla kõigile andnud karmi käsu, et kassid püsivad toas. No ega ikka ei püsi küll, kui vaja Mutit otsida.
Õuel kohtasin naabri-Miisut, kes kurtis et tema Muti. ning peremees olla samuti kuhugi kadunud. Ainult oma pesakonna on maha jätnud. No neil on ka mõned sellised tegelased kodus, nagu meie poisinaaskel.
Otsisime Miisuga mitu päeva kõik ümbruskonna põõsad-puud läbi, kuid meie pererahvast polnud märkigi. Olin nii õnnetu, et koju tuppa kah ei läinud  istusin kuuris ja nutsin. Linnainimesed tõid mulle süüa sinna, kuid ma ei lubanud ennast neil puutuda.
Ja siis ühel hommikul kuulsin äkki Muti häält!
Oh sa püha kassijumal, kus ma lidusin toa poole.
Minu Muti!!!!
Sa oled tagasi!
Ja Peremees ka!
Kus kohas te ometi olite?
Ning siis selgus karm tõsiasi.
Minu Muti ja Peremees olid kuskil käinud seda uut Hiina haigust "vaatamas". ning nüüd peavad olema mitu-mitu aega kodus kinni.
Mitškin, va tarkur ütles, et see olla karma.
Nemad panid algul meid koduaresti, kui läksid seda koroonat vaatama ja selle trahviks on nüüd ise koduarestis. Ja kui meie saime lihtsalt rõõmsalt(või kurvalt) toas möllata, siis nemad peavad kogu aeg vaatama, et ega see koroona nendega salaja kaasa ei tulnud.
Naabri-Miisu rahvas kükitab samuti korralikult oma territooriumil.
Välja-arvatud nende koerakonn.
See töllerdab kogu aeg meie õue ääres till töllakil, nagu Muti ütles.
Ma ei saanud midagi seesugusest kõnekäänust aru, kuid Mitškin seletas, et tänu Muti ja Peremehe eriliselt rangele koduarestile ei saanud meie Postonikonn minna ennast Otto-Triinuks tegema, ning nüüd on Postonil käes esimene jooksmise aeg.
Mis esimene?
See segane ju jookseb kogu aeg ringi nagu Duraselli jänes.
Aga Minni teatas, et praegu on teistmoodi. Poston jookseb poisskoerte järgi.
No olgu - jooksku siis, pea asi, et minu järel ei jookse, nagu tavaliselt.
Kuid Muti ei lubavat Postonkonna poistesse, ning Poston on kah nüüd karantiinis.
See on Muti uus popp sõna.
Tobias, aga peab õues koduvalvuri ametit.
Te kujutage ette, mis tuli ilmsiks tänu sellele Postonjeti jooksmisele - meie tagasillaveota, ja kurt Tobias jookseb nagu poisike, ja kuuleb nagu salakuulaja.
No tegelikult jookseb nagu .....
ah ma ei teagi, mis asi, sest ta teeb kolm kiiret sammu, siis kukub pikali, vinnab end püsti ja teeb taas kolm kiiret liigutust.
Aga oma kõuehäälega hoiab ta igatahes naabri Porthoskonna meie õuelt eemal.
Ja kui Postonjett Muti valvsa kullipilgu all õuel oma pissitiiru teeb, siis meie Tobias tantsib tal ümber nagu poolemeelne ja undab nagu Muti külmutuskapp vahete vahel.
Muti ütleb alati selle undamisse kohta, et külmutuskapp hakkab vist saba andma.
No ma ei tea, külmutuskapi ainus saba moodi asi, on see valge juhe, millega ta seina küljes kinni on.
Tobiasel juhet pole, aga saba on küll võimas. Vaevalt, et ta sellist saba kellelegi ära anda tahab.
Tobias tahab hoopis minu meelest Postoniga seda ratsutamismängu mängida, mida kunagi naabrite Tšernobõl( kui ta veel seal elas), minuga mängida tahtis.
Muti arvab seda sama, aga irvitab kogu tralli peale, et Tobiaskonnal on hing valmis kevadtöödeks, kuid ihu järgi ei tule. Sellest ütlemisest igatahes ei saa ma midagi aru,  ning Minni arvas ka, et Mutile see karantiin on pahasti mõjunud.
Kuigi, peab mainima, et mulle tibake see meeldib ka. Muti ja Peremees on kogu aeg saadaval.
Poston püsib jalust ära (toas kinni), saab rahulikult õues toimetada.
Ning ilmad läksid ka kohe rõõmsamaks kui pere jälle koos.
Ja mis põhiline - Muti keelas oma tüdrukul koos poisinaaskliga meile tulemise täiesti ära määramata ajaks.
No küll on ikka minu Muti kassisõbralik!