Ausalt!
Ma ütlen, et see pere, kuhu mina olude sunnil olen oma kassielu elama juhtunud ei ole normaalne!
Ja kohe mitte üldsegi!!!!!!
Nagu te kõik teate, käib minu Muti meile konserviraha tegemas ka öösiti.
Ja kui ta siis sealt hommikuks end koju veab on tal need asjad peas, mida ta ise ajudeks nimetab, natuke paigast ära. Tuleb, ja uimleb mööda kööki ringi, nagu oleks just-just palderjani nuusanud.
Nii ka see kord!
Aga see kord oli Postonikonn suutnud suurde tuppa hiigelpätsi poetada.
Noh, Peremees on küll puhkusel ja veedab aega meiega kodus. Aga kuna ta istub hommikuni teleka ees, või arvutis, siis ta ilmselt ei kuulnud, et koerakonnal see junnuhäda peale tuli.
Poston on muidugist nii lollakas kah, et ei taipa voodi kõrvale sitahädaserenaadi laulma minna.
Tobiasekonn, kes ka tubane on öösiti ja kes ei saa iseseisvalt põrandalt üles, laseb küll alati megavingu lahti, kui on vaja õue pääseda.
Aga - tuli siis Muti koju, ning peale pooletunnist ringiuimerdamist hakkas koridoris äkisti ninaga õhku vedama. Ise pomises, et kust kohast see solgihais tuleb, kui meil pole kohtagi, kuhu solk võiks koguneda. Nuherdas ja nuherdas, kuni avastas megahunniku koerakakat.
No ikka juhtub ju!
Aga siis avastas Muti suurest toast laualt ka ühe maski!
See pole ka ju miskit imelikku praegusel koroonarikkal ajal.
Ja arvake nüüd ära, mis mõte sel Mutil peas nurrus, kui ta Peremehele kiiräratuse tegi!!!
Küll Muti hommikul tuleb oma lehmaessu seest ja kraapab ühe soojaga ka koeraessu kokku.
Assa püha kassijummal, kus Mutil endal ka vats vabises naerust, kui ära jagas, millised üllatuslikud mõtted tal unesegasena tulla võivad.
Junnud kraapas ta kokku loomulikult, ja toa akna tegi kohe päris pärani, nii, et ma sain mitu korda sisse-välja lupsida, enne kui tubaseks uuesti jäin. Muidu oleks ju ehk õue jäänud, aga viimasel ajal on õues kogu aeg koera-, mitte kassiilm.
Aga egas siis sellega mu perekonna hullused ei lõppenud!
Järgmisel ööl istus Peremees taas truult interneediumis, kui Mitškinil õnnestus toast illegaal tabada.
Oli selline imeliselt suurte kõrvade ja pruuni kasukaga isend.
Mitškin kõndis sellega koheselt peremehe juurde, et kiitust teenida.
Ega Peremees polnud kiitusega kitsi kah. Neid tubliMinnisid tuli tal suust nagu lollnokkade teri terakotist, kuhu hiired-illegaalid on augu teinud.
Vot ja keset seda kiidulaulu kuulamist otsustas Mitskin Peremehele ühe tubli kurrnjäuga vastata.
Kahjuks nagu ta suu lahti tegi pääses suurkõrvukas vabadusse ja kihutas esimesse näha olevasse urgu.
Mitskin muidugist põrutas talle mühinal järgi.
Paraku osutus uruks peremehe dressipükste üks säärtest.
Oi-oi, seda möllu, mis nüüd keset kööki algas.
Peremees tantsis üheaegselt nii valssi, sambat kui rumbat.
Ausõna ma ütlen, ta oleks selle ühe telesaate, mille nimi oli kunagi "Tantsud Tähtedega" lõdva sammuga kinni pannud. Puusanõksud olid sellised, et ....
Ja kui kiirelt ta oma dressid veel suutis tantsukeerises jalast eemaldada.
Terve see tantsukohtunike kogu, eesotsas Naelajüriga oleks ainult ahhetanud.
Ma olin keset köögilaual valitsevat Muti tekitatud hullumaja naerust selili.
Muti nimelt otsustas taaskord meie köögimööbel ümber tõsta, et Peremehel oleks puhkuse ajal huvitav. Ta nimelt peab puhkuse ajal uuesti kõiki tasse-taldrikuid otsima hakkama kappidest.
Ja keset seda segadust siis tantsiski meie Peremees palja tagumikuga samba-rumba-valssi koos Mitškini ja hiirekesega.
Mitškin ja hiir tantsisid küll pükstega, või tegelikult Peremehe pükstes.
Segadus päädis hiirepoisi kinninabimisega lõpuks.
Aga Peremees ja mina olime veel tükk aega hingetud.
Mina naerust, Peremees tantsutunnist.
No ei ole ju normaalne see minu perekond????
Õnneks saabus Muti hommikul koju uimerdama ja peale mõnetunnist nurrumist koos voodis, asusime koristama, et hullumajast mingitki ülevaadet saada.
Poole koristuse pealt saadeti mind muidugi jalust ära õue, sest suutsin Muti tööriistadega kasti ümber keerata põrandale.
Noh, aita siis veel seda Mutit, tänulikust pole tal ollagi. Mina keerasin kasti kummuli, et ta sealt jama saaks välja sorteerida, ning ära visata, kuid ei. tema hakkas hoopis riidlema, ning kutsus mind taas Kõldukaagiks.
Ohhhh, nüüd ootangi, millal hullumaja otsa saab!
Kurrnjäuhh ja kohtumisteni!
