Pean taaskord kaeblema oma kasina kassielu üle!

 Kord meil majapidamises nii käest ära, et õpi või kräunuma!

 Muti on meil terve kuu kodus maarutanud.

No keeldub tööle minemast vist!

Muudkui mõõdab endal hommikuti miskit rõhumist käe pealt ja vehib inimeste arsti vahet käia.

Ühe sõnaga - paneb täiega loodrit.

Ma saaks veel aru, et tal see popp haigus, aga ei!

Sonib midagi verest, rõhumisest ja liigestest.

Püha Kassijumal! Võtku end kokku ometi, endal kari kaaskondlasi toita-katta!

Konservivarud on pea olematuks juba kahanenud!

See kanalasell õgib ka ju nagu oleks oma pere loom.

Muti vedas Jänksi tuppa elama talvehooajaks, ning illegaalist mustlasepoiss kolis kohe Jänksi suvilasse.

Ma kaebasin Jänksile ära, mis toimub.

Aga see reetur teatas, et üüriski Mirrikule oma suvila välja, sest Mirr olla teda terve suve oma seltskonnaga lõbustanud sel ajal, kui meie Mitškiniga polevat kanala poole vaadanudki.

Kuramuse valevorst!

Ma panin talle selle jutu peale sellise käpatou, et tal läks juuksetukk krussi nagu Muti kolm karva, kui Muti hommikul oma pesast välja uimleb.

Ega mina süüdi pole, et see must molu on kanala vallutanud.

Pluss veel Kellykonn!

Muti õpetas ju terve suve, et koerakonnad peavad kõik tulnukad kanaaiast minema kihutama.

Postonikonn sai asjale pihta, ning tuldud teed tagasi metsa lähevad need ilusad koheva sabaga rebsid, mingid nohisevad mägarlikud ja muudki elukad.

Aga Kellykonn tegi näo, et valvuri koha pealt on tema targem, ning kehtestas omad reeglid.

Passib päevad otsa lollnokkade värava ees, ning peab korda.

Isegi kastanilehed ei tohi lollnokkade juurde maanduda.

Ma juba hakkasin harakalarakatega koostöö peale mõtlema, sest ka need on Kellykonna peale jummala tigedad.

Nokkadel pudrukausid aias triiki head-paremat pläusti täis, aga keegi peale kanade, ja Kelly sinna maiustama ei saa.

"Väike Venelane" teeb tuule alla kõigile!

Mirrikul muidugi vedas - Jänksil ju eraldi sissekäiguga majake. Sinna see koerakonn ei saa. 

Aga mina  pean selleks, et lauta pääseda, pool päeva matkama.

Esiteks pean tegema näo, et kanamaja mind üldse ei huvita, ning võtan suuna Naabri-Miisu poole. 

Siis hiilin vaiksemalt kui hiir, (sest sel Kellyl on eriliselt teravad lokaatorid kõrvade asemel) võsa  äärt

mööda selle osmikuni, kus Muti ja Peremees neid roikaid, mida talvel ahju ajada, hoiavad. 

Sealt teen juba kiirsööstu kanala nurgani. Kui veab, saan ühe hoobiga ajaaugust sisse.

Siis algab luureka kõige raskem osa.

Tuleb end hästi porivärviliseks teha, ning lollnokkade varjendi ees oleva putka ukse alt sisse libistada.

No aga kujutage ette, mis sõnadega Muti mind iga kord peale seda tervitab, kui toa juurde oma varjevärvides ilmun.

Sest ega siis mul ainult varjevärv pole.

Ma riputan end ikka igatsugu muud luuramise asjandust kah täis. Nagu tõelisel luurajal on ka mul kassipüksid takjanuppe täis, Oksad peas ja pees, ning käpavahed sõnnikused.

Tulen küll alati hästi tähtsa näoga ukse juurde saba uhkelt püsti, ning tervitan Mutit Mitškinilt õpitud lausega:" Maie nei mis Simba, Kõldukaak Simba!", aga Muti ei pea seda miskiks.

Ega ma ise ka ei tea mis see tähendab, ning, mis see keegi Maie minusse puutub, aga vinge on väljamaa keeles ikka kurruda.

No on ju raske elu?

Ja siis veel Jänks ütleb, et me ei käinud tal külas.

Aga muide, Mitš kinist rääkides - hakkab vist mu õpetaja ja kaaskasslane vanaks jääma.

Läks täna hommikul ise ja vabatahtlikult aknast õue. 

Saate aru!!!

Meie Minni, kes isegi pisema pori, või uduvihmaga magab toas nagu karu, võttis kätte ja tegi ümber veranda tiiru.

Õues olek kestis küll vaid paar minutit, ja Minni ise väitis, et tegi vaid kontrollreidi, vaatamaks, kas Muti on juba rasvarullide toidumaja välja riputanud, aga ma ei usu teda.

Mutil on see toidumaja juba nädal tagasi maja külge pandud, ning seda näeb ka köögilaual istudes väägagi hästi.

Mitškin on kas vananema hakanud, või on tal miskit teoksil, mida ta minu eest varjata üritab.

Praegugi hakkab tagaaknast õuele hiilima. Pean ruttu järgi kihutama, et asjasse selgust tuua.

Sellepärast olen sunnitud ka jutule kiirkokkuvõtte tegema ja teile seekord sabaga lehvitama.

Kihutan juba Minnile järgi, nii, et tsauhh-kurnäuhhh kõigile!

Meie Muti on sel sügisel ikka puhta sassis!

Majandab ainult teiste loomadega, ning mind on täiesti omapäi jäetud.

Hea, kui paar korda päevas konservivaagnat täidab, ning õhtul küsib, kas Kõldukaak ka tuppa on suvatsenud ilmuda.

Selle trahviks ööbisin ma ühel ööl naabri-Miisu juures kaevumajas.

Eks ma ju oleks ikka oma koju kah tulnud, kuid õues oli nii suur tuul ja ma ei kuulnud ilmselt Muti huilgamist.

Ega seal Miisu juures ka midagi viga magada polnud. 

Miisu Peremees on selle kaevumaja teinud vägagi kassisõbralikuks. Ilus-puhas palkmaja, koos pehme küljealusega. No sooja ahju küll sees veel pole, aga õnneks ei ole veel õues külm kah.

Hommikuks oli tuul minema lennanud, ning kui ikka Muti juba eriliselt kilava häälega sireenitas meie õuel, siis lontsisin kodu poole.

Ära sa märgi - Mutil oli täitsa hea meel kui mind nägi. 

Aga nagu ta hakkas jaurama mingist karupükstesse takerdunud pusadest, tegin uuesti sääred.

Harutagu oma pükse - minu omad on minu jagu.

Või võtku Mitškini siidisukad ette.

Neid ta ei puutu!

Ja ega esteedil pole mingeid putsakaid ka loomulikult. 

Tal on terve suvitushooaja vaid kolm puuki isegi vaid olnud.

Püha Kassijumal - mul on iga päev neid kolmkümmend.

Mitškinist rääkides - siis Mitškinil oli hiljuti tähtpäev!

Mitte nagu tõeline sünnipäev, aga sellele ligilähedane.

Minni nimelt sündis kuskil peiduurkas, kust üks tädi ta leidis. Ja sel tädil oli nii palju kasse hoida, et tal polnud ruumi enam. Ja siis Muti võttis imepisikese Minni omale.

Söötis, ning poputas teda, sest Minni olla usse nii täis olnud, et meie aia õunapabulad oma ussidega lausa kahvatuvad selle kõrval.

Ja tasuks kasvas Mitskinist siis selline printsess herneteral.

Valib sööki, õueskäimise ilma, jalutuskohti, sülle tuleku aega jne jne.

Igatahes, Mitskin on tähtsat tädi mänginud meil kümme aastat!

Eeldasin, et selle puhul Muti käib välja miskit erilist konservi näol, aga.....

Muti läks ja ostis hoopis suure koti miskeid kalarajakaid.

Sa jeerum!

Vähe sellest, et mina olin pettunud, Minnil olid silmad lausa kuulis peas, kui sellist "torti"nägi!

Mutil muidugi nägu peeretas õnnest peas, ning Peremees käskis panni laulma panna!

Ma ei saanud mitte mõhkugi aru!

Õhtuks pidi miskit praeräime saama.

Midaaaaaa!!! Aga tort???

Tegelikult aga, kui siis köögist hakkas immitsema sellist mõnus-magusat praelõhna läksid meie kõigil neljajalgsetel ninasõõrmed paari numbri võrra laiemaks.

Oli ikka väärt kala küll, tühja sest konservtordist.

Vot, aga siis tegi Muti miskit sellist, mis mul kopsu le maksa keeras.

Ta viis sellele mustale illegaalselt meil elavale kassivolaskile kah sünnipäevarooga.

Mida paganat!

Kas sel Mutil on meist kahest veel vähe või?

Pluss veel on tal koerakonnad ja lollnokad.

Mis sest, et kanakull ja miski tundmatu tõbi on Muti lollnokkade ridu kahandanud sel sügisel tunduvalt.

Meid koerakonnadega ei võta miski Mutilt ära.

Pealegi on Kellykonn oma vene elu unustanud pea-aegu ja tunneb end juba täitsa kodukoerana.

Isegi Muti voodi hõivab ööseks omale.

Aga herneaju on ta ikkagi edasi.

Suure tuulega, kui puud metsas kohisevad ja kriuksuvad, arvab koerakonn, et kogu kodumets on vaenlaste poolt vallutatud. Seepärast kulub tal kogu aeg energia metsa ja toaesise vahet jooksmise, ning klähvimise peale. Ja viimasel ajal juhtub seda tuult sageli. Sellepärastpole ka imestada, et kui koerakonnad õhtul end tuppa smuugeldavad, siis nad ka koheselt Muti voodis lõõska tõmbavad. Sest kui Kelly lärmi lööb, koon metsa poole, ega siis Postonikonn kah vait ole. Igaks juhuks kisab kaasa ja julgustab tagalat kuudikatusel.

Väsitab ära muidugi ju!

Pealegi üritab Muti neid vist lendama õpetada. 

Senini edutult!

Kuid iga kord, kui see kanakull (suur nagu helikoperdaja) nähtavale ilmub, hakkab Muti kriiskama, ning käsi plaksutades oma kõvera näpuga taevasse sihtima. Koerakonnad loomulikult üritavad siis Muti meeleheaks hüppetireleid tehes seda kulli kõrgustest alla tuua.

Lollnokad see-eest oskavad selle Muti kullikriiske peale mingi nipiga nii ära kaduda, et neil on endil ka tegu, et endid pärast üles leida.

No see selleks!

Tegelikult ju tahtsin teile rääkida sellest, mida siis meie Muti tegi nende praeräimedega lauda juures täpsemalt.

Ta pani sellele ühesilmsele mustlasele terve hunniku kalakesi ilusti tükkideks tehtuna toidukaussi.

Saate aru!

Meile viskas niisama kalad ette - et sööge, aga sellele tehti tükkideks.

No mis see meie asi on, et sellel ülbelt sissekolinud tegelasel pole hambaid ja üks silm vaatab võid ja teine leiba.

Tal on oma toidukauss, omad krõbud, ning Muti kutsub teda isegi nime pidi juba Mirrukaks.

Ja see niinimetatud Mirrukas!

See kisab nagu ratta peal, kui Mutit näeb, lööb nurru, nagu Rutja ranna poole kihutav sõjameeste toruga masin, ning mis kõige hullem - ta nühib end juba vastu Muti karupükse, viskab end Muti nina alla selili ja sahmib käppadega rõõmsalt.

Uskuge mind - pole kaugel see aeg, kui ta meie!!!!!!Mutile sülle ka veel ronib!

Mitskin muidugist naerab kõige selle peale - tal olla ükskõik ja mina olevat Mitškini meelest sama kade, nagu Postonikonn.

See ka sätib oma tagumiku alati Muti nina alla, kui Muti mõne teise loomaga tegeleb.

No ma ei tea!?

Milleks Mutil on vaja seda vanurit hooldada ja poputada.

Pealegi ei taha see kõuts meiega üldse kontakteeruda (ossa kus sai sõna!).

Nagu meid näeb, nii lippab kuuri alla peitu. Ta võiks ju seletada, mis asjus ta meie Mutit üritab meilt üle lüüa.

Vot sellised lood siis meil!

Nüüd aga tuleb mul minna ja Kellykonnast kord üle teha, sest Muti märkas just aknast, et koerakonn käis lollnokkade tagant seapead pätsamas.

Vargaplika kombed on tal ikka veel küljes - aga küll me ta ümber kskord õpetame!

Seniks kena lehesajust sügist kõigile kassidele, näeme jälle!

Kurrnjäuhhhh!