Täna ei teagi, kuidas ja millest alustada!
Kogu aeg on nii kiire ja kogu aeg juhtub midagi, nii, et pole aega isegi söögikaussi valvata.
Esiteks - pean kurbusega teatama, et hoolimata pägalikule antud korraldusest, ei too ta mulle ikka veel mitte kui miskit kaussi.
Ma olen küll talle sinna mitu korda kassirusikat näidanud, aga see va juhm ei pea seda miskiks.
Poisinaasklile küll vedas akna peale kõikvõimalikku träni. Isegi mingi sinise poisi pepu suuruse (ja see pole mitte pisike enam) plastmassist plätaka mahutas sussi. Selle plätakaga pidada saama lumehunnikust alla lasta istuli.
Poisinaaskel jättis selle Muti juurde, kui oma empsi kiusama koju läks.
Ma mõtlesin, et kasutan siis juhust ja proovin ka liuelda. Ikka oleks mõnus küll, kui tuled tuhinal hangest alla ja lumekuule polegi saba all terve lumememme jagu. Aga võta käpast!
Nagu "naaskel" kadus, nii hakkas lumi sulama! Kõik räästad hakkasid sorisema, minu liug jäi pidamata, ning lollnokad arvasid, et kätte on jõudnud kevad.
No, nendest pole muidugist miskit tahta - nad ju lollnokad!
Aga!
Mutil on nüüd kahte sorti lollnokke!
Tal oli enne ka igatsugu suurustes ja värvides neid, kuid nüüd ta käis mingil õhtul ühe teise Muti juures, kes enam ei taha lollnokkadega tegelda ja tõi sealt endale kolm tutttriinut.
Nuhhh!
Tõi, siis tõi!
Egas me Peremehega Muti tahtmistele ja tegudele vastu ei saa. Ja triinud on kenad ka.
Lollnokad, nagu teisedki, ainult suured tutid peas, ning ühel on habe ka. nagu sellel punase mantliga mehel, kes meil kord aastas käib nännikotiga luuletusi lunimas.
Kuid koos nende lollnokatriinudega tulid meile elama ka isand Sergius ja proua Lilly.
Sa püha Kassijummal!
Muti sokutas kõik selle uue seltskonna ööpimeduses teiste juurde varjendisse.
Hommikul, kui tuli põlema süttis, hakkas kanalavarjendist sellist kisa tulema, nagu oleks seal mingi hiidmunaga keegi neist maha saanud.
Kui Muti siis unesegasena kohale oli sinna saanud (mina muidugi kannul!), olid meie kodunokad kõik lae all palgi peal, silmad kõigil nagu tõllarattad suured peas.
Tutitriinud istusid uljalt õrrel - nemad ju tuttavad Serka ja Lillyga tibupõlvest saati, ning isand Sergius seisis keset kanalat ja röökis nii, kuidas torust tuli.
Mirrikmurrik oli eesruumis juba oma toidukausid kokku pakkinud, ning istus ukse juures, kohver käpas, et kiiremas korras uus ulualune leida.
Muti vaatas kiirelt tekkinud hullumaja üle, röögatas vähemalt kolm korda kõvemini, kui see põrandal pröökav linnu moodi isend, ning - kord sai majja.
Ainult Sergius, ning Lilly passisid nokad töllakil. Lõpuks Muti käratas neile, et mis te vahite nagu tolba joobid, kaduge ka sööma.
Ma kimasin tulistvalu Mitškinit otsima, et talle teada anda uute elanike Tolba ja Joobi tulekust.
Nimelt teatas ta õndsa häälega Peremehele, et meil on tänasest laudas kaks pärlkana, kellede nimi on Sergius ja Lilly.
Aga Tolba ja Joob?
No saa sellest Mutist nüüd aru, kogu aeg muudab kõigi nimesid. Saad alles ühega harjuda, juba teine platsis.
Peremees muidugi ainult ohkas saadud infot kuuldes. Aga võttis siiski julguse kokku, ning käis ka uute nokkadega tutvumas.
Ja kujutage ette!
Ma ei tea, kas Muti lõi teda millegagi, või on Peremees ise natuke sassi läinud, aga ta küsis Mutilt, et miks too neid pärleid rohkem ei toonud. Olla vahvad kisakõrid.
Nagu meil neid kisakõrisid vähe oleks majapidamises!
Koerakonnad lartsuvad kogu aeg, nii, et õu kajab.
Kellykonn kimab iga praksatuse peale metsa haukudes, nii, et lumelöga ja vesi tuiskavad üle pea.
Pärast nõuab tuppa kuivama saamist ka. Ja egas siis Postonikonn kehvem pole, karjub kuudi katuselt vägesid juhatada, ning kaitseb haukumisega tagalat.
Neile ei loe isegi see, et praegu pidada olema jõulurahu aeg!
Jõulurahust kurrudes, siis, nagu paljud teist märkasid, riputas Muti eile interneedumisse üles pilte, kuidas me Mitskiniga tema toiduvarusid üritasime täiendada.
Kahjuks tulutult!
Hiireillegaal ei ilmunudki nähtavale kapi tagant.
Muti muidugi irvitas ja näitas Peremehele, kui rumalad kassid tal kodus on.
Hiir pidavat olema nimelt mitte kapi taga, vaid seina sees ja meie Minniga ei saavat sellest aru.
Igatahes lõi Mitškin seda kuuldes koheselt saba selga ja kobis ahju ette.
Mina käisin veel täna hommikulgi igaks juhuks olukorda kontrollimas - kuid, kapi tagune on hiirvaikne.
Tundub, et olimegi eile terve päeva hõivatud enda lolliks tegemisega!
Täna igatahes olen targem, ning lähen kuuri äärde passima, ehk on võimalus mõnd metsahiirt jõululauale tuua.
Nii, et seniks taas kurnjäuhh ja kena punase mantliga vanamehe ootust!
Kuna see vanamees tahab nii hirmsasti igatsugu luuletusi kuulda, siis leidke aega ja õppige mõni pähe, muidu taat õnnetu. Ise ta vist lugeda ei oska ja kui teised ka talle ei loe - no on ju kurb!?
Kurr, pakaa, ma nüüd olen juba pea aegu õues!!!! Näeme jälle!
