Sa püha kassijumal,

mis nüüd siis juhtunud on!

Meil pole sellel valgel jamal, mis pilvedest alla ajab, enam lõppu ega äärt!

Muti võttis endale konserviraha tegemise koha pealt mõned vabad päevad.

Et riputab kõik oma aisakellahelina pulinad üles, hoiab-kanseldab oma lapse poisinaasklit paar päeva, läheb teeb pudeliharja perenaise juures mõne krõbedama tsiripitski (see pidada Muti keeles olema midagi sellist, nagu meie keeles palderjanipits), ning seejärel mõnuleb koos meiega ahju ääres.

Aga kõik kiskus viltu!

Pulinad pani üles. No tegelikult natuke on veel panna, aga neid praegu pole veel vaja.

Poisinaaskel vedas kah oma kodinad meile ja majandas koos Mutiga.

Või, mis majandas!

Juba enne naaskli saabumist algas lume tulemine.

Algul tuli tasakesi, aga iga minutiga sai vunki juurde.

Muti ütles, et seekordne lumesadu olla nagu eestlane - algul ei saavat pidu vedama, pärast enam pidama.

Ma ei saanud sellest Muti ütlemisest miskit aru, ja ega Mitškingi seekord erilise tarkusega ei hiilanud, kui temalt tõlget nõudsin.

Muti ja poisinaaskel aga....

....nagu nad silmaluugid endil lahti said, nii nad õue kihutasid.

Mutil oli tavalist värvi lumesahk ees, poisinaasklil sinist värvi sangaga sahk.

Hommikul tund tööd, siis söödi ise, anti meile ka natuke, ning kimati lollnokkade varjendit välja kaevama.

Siis saime mõne minuti kuulata Mitškiniga, millised muidusööjad me oleme - vahetati kindad ja kapukad, mis neil tagumiste käppade otsas käivad, ning kogu lumetrall algas otsast peale.

Ja, nagu sellest veel oleks vähe, hakkas see klaasist pulk, mis köögiakna taga tilbendab, punase värvi pealt aina rohkem sinise peale kukkuma.

See tähendab seda, et Muti hakkas lisaks lumelabidaga lippamisele, ka puuveokelgutamist tegema, ning meil läks natukeseks ajaks lõbusaks.

Selles mõttes, et Muti vedas mõlemi ahju juurde tubadesse suured puuhunnikud. 

Meie Mitškiniga hakkasime nende otsas koheselt akrobaatilisi etteasteid tegema.

Paraku lõppes see üsna ruttu!

Muti kääksutas ahjuuksi, ning toppis kogu puuriidahunniku ahjudesse.

Ja kuna Muti oli hommikul avastanud, et lollnokkade joogivesi oli öösel kausis liuväljaks muutunud, siis lülitati ka miski kiirgaja töösse.

Muti veel naeris, et lollnokad istuvat nüüd oma puust voodite peal, tagumikud vastu soojakiirgajat, et munemise masinad jäässe ei läheks. 

Ma lippasin seda asja tulistvalu vaatama ja hoiatama, et neil suled kärssama ei läheks, kui liiga lähedale end sätivad, aga poolelt teelt kihutas Muti mind tuppa tagasi.

Kasside jaoks pidi ilm liiga külm olema, et õuel kooserdada.

No ma ei tea.

Lollnokkadel sellised sulejoped seljas, et ela või lumehanges, aga ikka pannakse miski asi kiirgama, et külm neid omale ei võtaks. Ja õuele ei pista need õrnukesed mitte nokaotsagi. Meil koerakonnade ja Mitškiniga õhukesed karusnahad, aga ikka möllame lumes, kui lubatakse.

Kui lubatakse!!!!!

Suure halamise peale ikka saan korra hommikul tiiru õuele peale teha.

Tiirust on muidugi vähe järgi jäänud.

Jupike maad laudani, puukuurini ja maja esine ümber Muti ja Peremehe tõlla.

Ülejäänud aed on Mutil lumest puhastamata.

Kellykonn ja Postonikonn ikka on paaril korral üritanud naabri Porthose juurde minna otsemat teed pidi üle kiviaia. Aga peale seda, kui Kellyst vaid kõrvad paistsid, siis nad loobusid nendest lumealustest teedest.

Pealegi on nad eriliselt külmakartlikud.

Nagu lumi rohkem krudisema hakkas, nii hakkasid nemad ninadega vastu aknaid prõmmima, kuni Muti oli kohustatud ukse lahti tegema.

Nagu lumekuulid lendasid koerakonnad loomulikult meie lemmikkohta - pererahva pesasse.

Külmast veel nii palju, et Muti üritas ka seda laudaillegaalist Mustlast tuppa tarida, aga see kaevus nii sügavale heinahunnikusse, et Muti loobus mõttest.

Pealegi on ta juba harjunud lollnokkade kass olema, ning lollnokamajas polevat tänu Mirrimurrikule mitte hiirehaisugi enam.

Nujah, eks selle pärast siis meid Minniga muidusööjateks kutsutaksegi. Meil Mitškiniga ju nüüd enam kanamajja asja pole ja sahvrisse sattub hiirekesi harva.

Oh jah, aga mis teha!

Elagu siis pealegi seal!

Pea asi, et meie elu segama ei hakka.

Nüüd aga kallis vännklaab tuleb mul otsad arvutis koomale käpaga tõmmata, et Peremehele ruumi teha.

Olge siis ikka terved ja ärge laske külmal naha vahele pugeda.

Üles riputatud aisakellahelina pulinaid käige ka ikka salaja käpaga kohendamas, kui keegi ei näe!

Kurrnjäuhh ja nägens!!