Meil siin sooservas on elu veerend, nagu ussitanud hernes,
nii, et avastasin õudusega, et te pole minust kuulnud juba mitu kena kuud.
Pole hullu, ma endiselt kraps ja tegus kassiplika.
Kuna meil on nüüd suvest saati ümber maja need sarvilised murutraktorid, siis olen saanud enamus ajast vabalt õues kolada.
Nimelt ei julge rebase-Rein enam meie õue peale ülbama tulla.
Ka vanast väetiseküünist põllu peal kolis ta välja. Ilmselgelt ei sobinud talle "piisonite" seltskond.
Aga murutraktorid on iseenesest toredad. Nüüdseks on meil neid juba kokku kolm, ning nad on Muti poolt rohkem ära hellitatud, kui koerakonnad.
Kui Muti on konserviraha tegemas, ning nad pole teda mitu päeva kuulnud-näinud kopli serval huilgamas, ning leivakotiga vehkimas, saab Muti neilt niimoodi õiendada, et ........
Mörin on kõvem, kui natokotkastel, kes meil ikka tihtilugu imevigureid maja kohal teevad.
Muti ja naabri Miisu perenaine oleks korra oma kaelad nende pärast lausa kahekorra keeranud kogemata.
No istusid nad kahekesi Miisu terassil ja pläkutasid kohvilähkrite taga, kui kotkad hakkasid madallennul kaheksakümmend kaheksaid harjutama.
Ja-ja, lugesite õieti 88-id, mitte kaheksaid.
Ikka nii, et ühelt poolt kimades tulid ja tegid maja kohal tireleid, ning siis juba tulid teiselt poolt.
Muti ja Miisu perenaine tahtsid algul ikka ära arvata, kuspoolt kotkad järgmisel hetkel välja sööstavad, aga ei suutnud. Lõpuks, kui kaelad olid kangeks ja kõveraks väändunud Mutil ja Miisu perenaisel, võtsid natokotkad kätte ja lendasid tiibade laperdades oma kodupessa tagasi, jättes kohvitajad neile lõuad ripakil järele vahtima.
Üldse oleme me selle suve ja sügisega juba täitsa harjunud, et kotkad lendavad, ilutulestikku tehakse kah öösel mere peal (esimesel korral hiirvaikselt hõljuvaid tulukesi nähes olid Muti ja Peremees kindlad, et Ufonaudid on külla tulnud), ning paar korda nädalas väristatakse maja suurte tükkidega.
(ähhh, Mitškin ütles, et need on hoopis suurtükid, mitte suured tükid. Olgu-olgu, pauku teevad ikkagi suurt moodi).
Ühesõnaga - elu keeb, nii meil, kui sõjameestel.
Isegi Postonikonnal ei löö täristamine ja põmakad enam põhja alt. Koerakonn magab õndsalt und selle ajal.
Äikesemürinat kardab aga ikka edasi. Siis lidub saba jalge vahel toa poole.
Muti ütles selle peale, et Postonikonn on ikka vähe opakas küll, äike pole pooltki nii kole, kui sõja õppimise mürin.
Aga, see selleks.
Koerakonnad on harjunud lisaks mürinatele-kõmakatele ka murutraktoritega.
Kellykonn käib kogu aeg koplis neile jooksutrenne andmas.
Postonikonn läheks ka, aga ta sai ükskord kõvasti sirakat selle traadi käest, mis traktoreid nende kontrolli all oleval maal hoiab, ning peale seda jälgib ta trenni ainult ohutust kaugusest.
Traktorid-pullipoisid on laisad. Ega nad eriti Kellyle ei allu. Sörgivad vaid paar meetrit kaugemale, ning siis näitavad sarvi.
Kelly tuleb sarvenäitamise peale muidugist kisades maja juurde Peremehelt abi paluma, ning maiust nõudma.
Peremees annab kah, mis sest, et minu meelest on koerakonnad ennast ümmarguseks nuumanud, nagu heinarullid.
Heinarullid!
Uus teema, meie majas!
Pullmurutraktorite päris onkel tõi meile sellise rulli lausa õue peale, et kui koplist rohi otsa saab, siis saavad sarvilised seda rulli sasima hakata.
No talvel ju rohi ei kasva, sellepärast siis!
Muti lasi traktorite veeanuma ka suurest koplist ära lollnokkade varjendi juurde vedada.
Muti on ju laisk, ei viitsi talvel läbi lume pikka maad vett vedada.
Ega ta ju ei peagi vedama, tal on ilus kollane voolik, mis käib selle kaevus undava pulga külge ja siis pritsib sealt voolikust vett, nii, et anna olla.
Suvel pritsis Muti sellest voolikust lollnokkadele ka vett, aga nüüd, kui ilmad jahedad, tahavad need kaagutised sooja vett.
Jeerum, millised ärahellitatud tegelased meil kõik on, peale minu!!!
Mina saan rahulikult maja ees seisvast vannist oma janu kustutatud. Suvel oli Mutil lilleilu vahel üks vett purskav kauss kah, see oli veel eriti mehka koht joomiseks.
Aga nüüd, kui esimest korda see valge mõtetu jama, mida lumeks kutsutakse, maha tuli, kraapas Muti selle kausi lillepeenrast kokku ja valas tühjaks. Lohutas mind küll, et järgmisel suvel paneb uuesti, aga...... mina ei usu.
See Muti lubab igatsugu asju, aga unustab tihti ära kah.
Oma toidukausi täitmist pean talle kogu aeg meelde tuletama. No nii iga viie minuti takka.
Muti kutsub mind selle pärast osviitsiumi näljaks ja ütleb, et mind olla lihtsam tappa, kui toita.
Ma ei saanud esialgu sellest osviitsiumist ja tapast midagi aru. Aga tarkur Mitškin seletas lahti, et osviitsium oli kunagi ammu olnud üks kurjade inimeste poolt teiste inimeste kiusamise koht. Ja nendel, keda kiusati, olid seal kõhud tühjad ja nad tahtsid kogu aeg süüa. Muti on koos Peremehega seal käinud. Neid muidugi ei kiusatud, sest see oli kunagi ammu olnud, aga Muti ütles, et see koondamise laager oli piisavalt kole küll, et ette kujutada. Vohhh!
Aga toitmine ja tapmine olla hoopis kõne käänamine. Seda teadis ka Mitškin nurruda.
Nõndaks, et kui te minust taaskord miskit ei kuule, siis Muti pole mind mitte maha löönud, vaid on paksuks ja laisaks söötnud. (unistada ju võib). Isegi Mitškin on asunud endale ise toidupoolist hankima, nagu te ilmselt olete Muti viimasest arvutinäppimisest aru saanud.
Minni nimelt avastas, et hiirerajakad tahavad meile sel talvel majja siseneda sooja müüri kohal olevast laevahest. No ja nüüd siis Mitškin aina patrullib müüri peal.
Koos maha kantud hiirtega on Muti pidanud maha kandma ka mõned ilupudelikesed, ühe savist pardi ja muid pulinaid.
Aga Muti isegi ei kisanud selle kaotuse puhul. Ütles, et olidki vanad asjad ja nüüd saab uued muretseda.
Laristaja!!!!!!!
Mitskin lööb ju need uued asjad ka sabaga alla, kui tal ikka kõht tühi on ja hiirejahi tuhin peale tuleb taas.
Aga, no mis see minu mure on, mina lähen teen hoopis tiiru lollnokkade juures, ning taas on kõht värsket liha täis. Seal hiirepoisse küll, kes nisukoti kallal nabistavad ja keda tuleb korrale kutsuda.
Paar korda on Muti mind sinna varjendisse ööseks kogemata lukustanud, aga sellest ma proovin alati hoiduda.
Ei ole sugugi tore kell viis hommikul ärgata kukekisa peale. Ja pealegi tahavad need lollnokad alati sellesse kasti, kus mina öö olen olnud sunnitud mööda saatma, mune meisterdama tulla.
Oh sa Püha Kassijummal, kus need eided võivad kisada - hullemini kui Muti - ausõna!
Muti küll praegu veel eriti ei julge kisada. Tal hakkas vist suurest kisast rõhk üles ennast tõstma. Vere rõhk, nagu Peremees seletas meile hiljem.
No see käis niimoodi, et Muti pani meile süüa ja siis tal oli hakanud latv kõikuma (????)
Ning kuna see Muti latv kõikus aina hullemini, siis Muti tellis endale koju kolm vormis poissi koos koos värvilise bussiga, millel olid kenad sinised laulutuled katusel.
Ärge lootke - ei olnud need posid, kes ennast laulu saatel riidest lahti koorivad.
Olid hoopis sellised poisid, kes panid Mutile juhtmed külge ja toppisid talle tabletti suhu.
Muti sai selle tralli peale mõneks päevaks jalad alla, aga siis viskas ühel hommikul hoopistükis end pissikastist tulles koridori külili. Enne veel jõudis Peremehele teatada, et ta paneb pildi tasku.
Me kimasime Peremehe ja Mitskiniga kohe kohale vaatama, et kuhu tasku ja mis pildi Muti paneb. Tal ju alles tudusärk seljas ja sellel teadupärast taskuid pole, aga Peremees kõššitas meid kaugemale ruttu, taris Muti maast üles, ning kangutas tal silmad lahti, ning tellis Mutile uuesti need kolm kobedat kolli, nagu Muti hiljem ütles.
Muti sai jälle juhtmed külge, tablaka keele alla ja nüüd peab igal hommikul vaatama, kas tal veri rõhub, või mitte.
Vot, kus on alles tegevus!!!
Aga, ega siis sellised asjad meie Mutit veel rivist välja vii, täna juba tegi algust kisakooriga, kui ma tal jalus tiirlesin.
No nii, aga nüüd tõmban taaskord jutuotsad koomale, Muti tahab ise interneediumimaailma sukelduda ja oma tsink-plek-panni keelseid vilme vahtida.
Olge siis tublid ja ärge kurvastage, kui ma kogu aeg ei kribla miskit!
Kurnjäuhhhhhh, ja järgmise korrani!!!
