No näete siis,
ei möödunud vist nädalatki, kui meil jälle kohting!
Tegelikult poleks ma viitsinud kirjutada, aga väljas kogu aeg kehv koerakonnade ilm ja tubasel tibil pole ju miskit tarka teha peale hiirejahi ja krõbude kräunamise.
Mutil on ka vist parimad palad vilmide näol vahitud. Nüüd räägib Peremehele auku pähe, et see temaga miskile konservile Hiinamaale lendaks, kui karkudest ükskord lahti saab.
(Ei olegi konservile, hoopistki konserdile. Mitškin nurrus).
Konservi saab ikka süüa mõnuga, aga konserti ei saa. Seal pidi hoopis keski suurel laval kisa tegema ja trumme täristama.
Aga teades meie Mutit - no ega ta jonni ei jäta!
Peremehe kasuks räägib see, et tal uued puusad veel kuskil haiglas pakendis, ning nende külge monteerimisega läheb ilmselt nii palju aega, et Mutil läheb tsink-plek-pange muusika hullus mööda.
Aga, ega kindel ei või olla!
Kuid tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellest rääkida!
Tuleb välja, et polegi selline herneaju, nagu ma kogu aeg olen arvanud.
Ühel hetkel õppis meie koerakonn uksi avama ja kasutas seda oskust , et Peremehele voodisse kõige oma nelja porise jalaga kukile ronida, hoolimata sellest, et Muti alati kriiskas, et tal polevat enam uusi voodiriideid kuskilt võtta. Poston sittab kõik koheselt ära.
Oi-oi, on ikka valetaja see meie Muti.
Tal kapiriiulid lookas igatsugu kangastest. Ma ju tean, sest, kui kapi uks praokile on jäänud, siis ma poen sinna magama, et hullumaja puhvetist natuke puhata.
Teadupärast on Poston üks laisk, arg ja igavesti soojalembeline "taskutaks", kes igal õhtul end diivanile magama sätib.
Nii ka eile õhtul!
Aga......
Keset ööd tuli Postonikonnal vist põiepress peale, või oli öös asju, mis vajasid ülevaatust, ning kuna pererahvas lõõskas õiglast und, ei hakanud koerakonn neid sellise pisiasjaga tüütama, nagu välisukse avamine.
Tegi iseseisvalt ukse lahti, ajas õueasjad korda, ning kobis tagasi diivanile.
Muti ärkas mingil ajal selle peale üles, et kenasti sossuks köetud toas, sooja teki all kisub aina jahedamaks ja jahedamaks. Arvas juba, et tal jälle see koroonamängu tuur peal. Siis kui see oli kunagi, siis oli Mutil ka soojal ajal lumekuninganna tunne.
Meie ei hakanud Mitškiniga talle tõtt kah avaldama. Meil oli ju kena käia ukse vahelt ööniiskust nuusutamas. Ma käisin kohe mitu tiiru õues ka, aga vihma sadas, ning kaugele ei viitsinud tuuseldama minna. Kuigi - öösel on õues kordades põnevam, kui päeval.
No vot!
Uimles siis Muti kööki, puhus lõdisedes pliidi alla tossu ja kavatses uuesti unemati juurde minna juba, kui Poston taaskord võttis õuetiiru ette.
Assa raks!!
Loll oli, et end reetis!
Muti nimelt avastas, et meil on ilmselt juba poolest ööst majal "olgelahked-teretulemast-alatiavatud" päevad ja temal pole koroonamängust haisugi. Hoopis koerakonn on kogu Muti õhtuse kütmisetöö vastu taevast lasknud.
Klõmm, käis uks koera selja taga kinni, ning ülejäänud varahommiku veetis Postonikonn akende peale koputamas käies. Ma seestpoolt jookisn aknalt-aknale teda lohutama, et küll Muti miskil ajal essuaugule hargid alla ajab, ning tal süda haledaks läheb ja Poston tuppa tagasi saab.
Muidugi nii juhtuski, ning nüüd põõnab peni juba mitu tundi Peremehe kaisus.
Aga mind huvitab hoopis see, et kas herneaju äkki õpib uksi sulgema ka enda järelt.
Vot see oleks juba tõeline tase!
Kahjuks seda ilmselt niipea ei juhtu, sest Muti teatas juba ust kinni klõmatades, et edaspidi hakkavad meie majas uksed lukku käima, sest lukk ollagi loomavari ja hoidvat meid halvale teele sattumast.
No huvitav, millisele halvale teele?
Raputagu oma rahakoti raudu ja vedagu mingi kate sissesõidu teele, et see vihmaga nii plägane poleks, see meil ju ainus halb tee ongi.
Või on Mutil kuskil veel mõni salarada??????
Teate, ma kiman õue, vaja metsaalune läbi käia, äkki avastan selle uue halva tee!
Olge tublid!
Kurnjäuhhhhh ja nägens taaskord!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar