Meil Muti jälle kodune "looder" 

Tegelikult looderdab küll mitte omal soovil, vaid konserviraha tegemise kohas külje maha panemise tagajärjel.See esimesel pildil olev tuba on Muti üks robotiruumidest. Tal on neid neli tükki, mille vahet ta lippab saba seljas ja kabjad kaardus, aga ma kõikide pilte üles panna ei raatsi-viitsi. Need on kõik ühesugused. No ja siis on Mutil nende robotite juures veel majad kah, Igas majas 100 sarvilist sees. 

Ja nende niinimetatud majade ja robotite vahet Muti siis leegibki terved päevad. Ikka nii, et naksti maja spetsväravast välja ja paari hüppega robotituppa.

Ma tean ju täpselt, olen seal sündinud ja mõned kuud ka ringi jalutanud oma emme sabas, enne, kui Mutil minust hale hakkas ja ta mind sabatpidi essu seest välja sikutas, ning kodukassiks kasvatas.

See selleks!

Mutil hakati nimelt seal konserviraha kohas kevadist suurpuhastust läbi viima ja tehti katusepesu.

No mitte just sellist, et pesti neid kandilisi tegelasi, kes äkksonvilmis katust pakuvad raha eest, vaid ikka sellist päris pesemist. Loomulikult tehti seda seestpoolt, sest väljast peseb ju vihm nagunii.

Muti ullikene, nagu ta mõnikord on, ei pidanud aga seda, et põrandad veest lainetavad miskiks.

Muudkui manüüverdas oma sissetallatud radu lehmakiirusel, kuni.....

Ühe robotiruumi ukse ees oli ERILISELT libe!

Muti oli pannud külje maha sellise raksuga, et enamus elukaid oli silosuutäie kurku ehmatanud.

Ma kahjuks ise seda ei näinud, aga võin vaid ette kujutada - kõrvulukustav põmakas - lehmvaikus - räige vandumine igatsugu saadaolevate ja meeldetulevate sõnadega - ähkides enda põrandalt ülesupitamine - ja arusaam, et käsi on kukkudes jäänud põranda ja Muti ahtri vahele vääääga vales asendis. See ahter, ehk siis Muti istumisatribuut on ju tal ka suur nagu tanki aku.

 Ja võite siis ette kujutada, milline see Muti käsi  välja nägi, kui sealt tankiaku ja põranda vahelt välja sai.

Esiti oli olnud nagu labidas lame, aga siis kui juba Muti kiunudes kontorisse kimas, võttis käsi Postoni mängupalli kuju.

Muti kiunus natuke aega kontoris, aga, et asi paremaks ei läinud, sõitis linna votograafi juurde.

Ähh, Mitškin ütles, et hoopis rönkenograafi juurde.

No selfit tegema nagu vist.

Seal muidugi tõmmati Muti konserviraha tegemisele vesi kahinal peale.

Käsi olla pragusid täis, nagu meie vana kasvuhoone.

Ja nii see meie Muti nüüd kodus natuke aega loodrit mängibki.

Teha ta suurt midagi ei saa, ainult kamandab meid kõiki.

No nii palju ikka tegi, et söötis Postonikonnale ja Kellykonnale väevõimuga kärnamineku vastased tabletid sisse. 

Need lollakad on endale jälle kuskilt rebaste moehaiguse hankinud, ning krõhvitsesid end korralikult juba.

Nüüd siis ootavad, millal need tabletid, mis Muti neile sisse toppis ükskord ära sulavad ja mõjuma hakkavad.

Jeerum!

Need tabletid olid sama suured, kui Muti tankiaku!

Postonikonnal oli veel eriti pirakas see rohi.

No, aga ta on sama suur kui Muti meil.

Ja ta oli(on) ka õnnetumas seisus, kui Kellykonn. Kelly krõhvitses end natuke, aga Postonikonn sai ikka külje paljaks pea-aegu juba.

Aga - ega see neil esimene kord pole, ainult, et tobud võiksid õppust võtta, et kui Rebaserein poolpaljalt ringi lippab, ei tasu teda retsima minna, jääd ise kah kasukast ilma.

Muidugi jääb ka selgusetuks, et kus kohast nad sellise Reinu üldse leidsid. Sest ainus teada olev Rein elas meil vanas väetiseküünis, ning pullakate koplisse kolides kolis sealt ka välja.

Meil oli tänu pullakatele  ju lollnokkadel ka päris muretu elu, ainult lendurkull kiusas, sest see pullakaid ei kartnud.

Praegu on küll pullakavaba periood kahjuks, sest poisid läksid möödunud esmaspäeval suure autoga minema.

Mutil oli kahju küll, aga.....

Eks me olime sellega ju kõik arvestanud. 

Pealegi polnud pullakad ju päriselt meie omad, nad ainult sõid meie koplis.

Ja nüüd tulevad hoopis samasugused šotiplikad asemele mõne aja pärast.

No elame näeme, neil pidid miskid tited kah kaasa tulema, et nagu lasteaed, või midagi sarnast.

Mind nad muidugi ei sega, mina ajan oma kassiasju ikka edasi, aga kujutan ette, kuidas koerakonnad neid tittesid kasvatama hakkavad.

Mutil oli muidugi pullakatest kahju, tal neid lehmloomi ju nagunii konserviraha koht täis.

Mutile meeldivad poisid ikka rohkem, kuigi meil on loomaperes neid olematu arv hetkel.

No Peremeest me sellesse ringi lugeda ei saa, ta nagu  kahejalgne ikka.

Kuigi paar viimast kuud on enamus aega külgasendis veetnud.

Täna tõmbas Muti muidugi Peremehele  vee peale, ning teatas, et see iseliikuv privaatvoodi läheb nüüd ka tagasi sinna, kust tuli, ning Peremehel on aeg  taas tööinimese elu elama hakata.

Mitškinile see muidugi ei meeldi mitte põrmugi.

Ta ju praktiseerib siiani Peremehe peal kõikvõimalike ravimaseerimiste võtteid ja on täiesti veendunud, et vaid tänu tema hoolikale trampimisele käppadega  Peremees üldse terveks saigi.

Muti lohutas küll Minnit, et Peremehel vaja varsti teise puusa asemele ka õunapuuoks monteerida ja siis on jälle Mitškini abi vaja, kuid .... Mitškin mossitab lohutusest hoolimata.

Mina küll proovisin ka teda positiivselt mõtlema ergutada, kuid sain vaid käpaga.

Ja selle pärast siis interneediumisse põgenesingi.

Kasutasin juhust, et  Muti on oma iinapojaga plinkimise ka koomale tõmmanud ja mul rohkem võimalusi klaviatuuri kallale pääseda.

Iinapoeg vist on läbi hammustanud, et Mutil müürid arvuti ümber ja rahakoti rauad ka kodeeritud nii, et Muti ise ka miskit kätte ei saa. Igatahes kirjutab nüüd harvem ja ei uuri eriti, kas Muti ikka sööb ja magab korrapäraselt. Räägib hoopis oma tegemistest tarka juttu Mutile. Muti kiidab iga kord takka, et veri kuud ja kõu-kõu kuud poi.

No ma ei tea!

See kõlab, nagu oleks Muti miski ilmatark. Et kuu on verine ja äike tuleb ka kohe kuu pealt.

Mitškin loomulikult oli tark ta teatas minu imestamist kuuldes, et Muti hoopis platrab võõras keeles selle iinapoisiga.

Oh sa püha Kassijummal! Võõraid keeli meil veel vaja Muti suust kuulata, niigi kaagutab meie kallal pidevalt päriskeeles.

Aga, eks tuleb see hullus meil üle elada.

Nii, et kallis vännklaab - meil elu keeb siin endiselt nagu lollnokkade pudrupott pliidil.

Kui aega saan, trükin jälle midagi, nüüd lähen keeran end Muti lebolasse magama, kuni ta oma plekkpange keelset vilmi passib.

Kurrnjäuhh ja nägens jälle!!

Kevade kuu on käes nagu niuhti!

Meil terve hoovipealne lainetab nii, et Muti mõtleb juba kummipaadi muretsemise peale. Muidu ei saa kuurist enam puid kätte, et ahju alla toppida.

Lollnokad, kelle varjendiuks ka nüüd soojade saabudes lahti oli, spetsialiseerusid ümber - nad on nüüd allveeorienteeriumisnokad. Vanaprouad muidugi pole, need istuvad turvaliselt varjendis ja söövad Mutit vaeseks (Muti arvamus). Noored jogad sumpavad aga poolest kõhust vees, ning on rõõmsad. No ühesõnaga - lollakad!

Eilsega muidugi lõppes see lõbu ära. Valget soga hakkas koos tuulega taas taevast alla puistama. Külmaks läks ka loomulikult.

Muti käis isegi õhtul veel kontrollimas, et ega mõni õues jalutanud(lennelnud) lollnokk äkki jalgupidi maa külge pole külmunud - ei olnud. 

Mina olen ka olude sunnil taas kaks päeva juba tubane tibi.

 No ei saa kuidagi uksest välja, Muti ei lase.

Mitškin isegi ei ürita, kuigi käis ka juba oma vanu konte verandal soojendamas. Kujutage ette, meie Mitškin on juba 10 aastane, nagu selgus. 

Ma mitte ei usu seda Muti juttu, Minni näeb endiselt välja nagu siis, kui mina siia "hullumajja" otsustasin saabuda.

Aga Muti ütles, et ma olla kah juba ammu Kassiplika east väljas ja varsti saavat mind ka prouatada.

Unustagu ära!!!!

Tegelegu oma asjadega!!

Ärgu hõõrugu mulle mu vanust nina alla.

Vaat, saan nii vanaks kui Muti, hakkan ka igavusest iinaimesid tegema.

Oi-oi, te ju ei teagi, millega meie Muti hakkama on saanud.

Pooled teist vännidest saavad nüüd selle südari ilmselt, kui räägin, ja teine pool naerab ennast krampidesse, nagu meil Muti ja Peremees. 

Ok, mis ma teid ikka pimeduses hoian!

Meie Muti on ühe pin-pin keeles laulva poisinaaskli muusika vänn.

Olgu!!!!

Pea-asi, et meie seda kuulama ei pea. 

Peremees vahete-vahel on autos ikka sunnitud kuulama kah, aga ta on Muti hullustega harjunud.

No nii!

Aga Muti laksas selle pinn-pinnpoisi vännklaabi lehel mingeid läikimisi teha ka.

Ja siis......

Ühel hetkel Mutil mingil oma sõnumilehel kiri.

Ikka, et have nitse tai ja mina olen see ja see ja et nii tore, et mind vännad ja pläääää-pläää-plääää!

Mutil oli sel hetkel just igavus majas ja kirjutas vastu.

Enne lappas oma elutähtsatele asjadele telliskivimüürid ette ja arvuti kaamerale isegi teibi peale.

Ja siis läks kinoks!

Nüüd on Mutil kaugel-kaugel iinamaal poeg!

Muudkui küsib, et mida ja kuidas Muti sõi, kuidas magas ja ega liiga palju tööd ei tee.

Ma sain kohe kadedaks. Mis on see tema asi, kuidas minu Muti magab ja sööb. No silmad kinni magab ja suuga sööb. Kas see tolgus siis ise ei tea või? 

Mõtlesin, et põrutan sinna  pin-pinn maale kohale, ning annan pojale käpaga, nii, et silmad ümmargused.

Aga Peremees keelas ära, ning lennuraha ka ei andnud.

Ütles, et see raha kulub nüüd Mutile ära, sest poeg hakkab varsti ka raha tahtma. Ja meie hakkame vaid riisi sööma. Ööääääkkk!

Oh-oh-oooooo!

Ei läinud paari nädalatki, kui mehike arvas, et meie Muti võiks teha mingil heategevuslehel mõnetonnise annetuse, et siis saab poeg sealt omale miskeid hääli.

Muti on meil ju aga vanakooli valetaja!

Lasi endale selle lehe saata, uuris ja lubas vaadata, mis teha annab.

Paar päeva keerutas, ning siis teatas, et tegigi andami ära. Aga kellegi teise abil ja nimetult. Ossa, kus poja sattus paanikasse. Et nüüd jäi Muti oma olematust papist ilma ja alati tuleb enne temaga rääkida kui annetust teha. Et siis tema annab õige arve numbri. Muti ja Peremees panid ikka hea naeru maha.

Mõne päeva möödudes tahtis poja jälle, et Muti teeks ikka uuesti andamit, aga Muti teatas, et nüüd tal pappi pole ja poeg peaks vist teda hoopis toetama.

Paar päeva oli vaikust poja poolt, aga siis sai poeg vist oma peremeestelt uued juhised, ning nüüd kirjutab jälle.

Eks Muti saab veel muinaslugusid talle välja mõelda.

Muti on kaval kah. Muudkui esitab pojale igatsugu nipiga küsimusi. Mõned head korrad on poja ikka täiega puusse pannud, siis on Mutil lõbu laialt.

Viimasele küsimusele otsib poja juba nädal aega netiavarustest vastust.

Peremees ütles, et las otsib, harib end vähemalt miskitki moodi, muidu jääbki mingiks tolaks.

Mul natuke kahju ka sellest pojast. Mõelge, ta peab vastuse leidmiseks igavesti palju selle originaalpoisi laule läbi kuulama. Aga katsu sa kuulata, kui muusika ei meeldi, või kui äkki isegi seda keelt ei mõika.

Ja Muti, ning Peremees itsitavad kahjuräämsalt nagu vanad koerakonnad.

Päris koerakonnad ei itsita.

Need on endale vist taaskord mingid sügelised selga hankinud, ning ootavad, millal arstionult tellitud tableti keele alla saavad. Muidu on suveks karvutud, nagu mingil aastal juhtus, enne, kui Muti jaole sai.

Ja veel on meil täna kurb päev.

Üks meie pullupoistest veeretati just auto peale. Nüüd on järel vaid kaks ja nemadki peavad üsna varsti autosõidu ette võtma.

Igavene tegu oli muidugi, et Ruudi selle auto peale üldse sai. Auto jäi täiega pori sisse kinni, ning mingi külamees käis seda välja upitamas. Aga Ruts oli nii tola, Muti läks leivakotiga ees ja poiss ronis nina pikali järgi autosse. Ma kartsin esialgu, et nüüd viiakse Muti ka vorstitehasesse, aga õnneks sai Muti ikka viimasel hetkel sealt autost maha. Ega tast vist head vorsti poleks tulnudki, igavene kõver ja kondine teine ju.

Muti kõnnib nüüd silmad pihus, kuigi teadis juba siis kui pullud koju võttis, et hiljem tuleb nad ära saata.

Nii, ja kuna meil on tuul vaikseks jäänud saan ma nüüd õuetuurile minna, ning kontrollida, mis kaks siia jäetud pullakat teevad koplis. Nii, et näeme jälle kui Muti mind arvutisse oma iinapoja kõrvale lubab. 

See juba saatis Mutile mingi iinaviisakuse tsäti jälle. Eks Muti nüüd luuletab talle kõik ilmamaad kokku. Nii, et, selleks korraks siis kurnjäuhhhhhh ja nägens jälle!