Kuna Muti on meil öökullistunud näljast, ning meeltesegaduses juba kell kuus hommikul moosimöginat keetes arvuti lahti unustab, siis kasutan juhust, et teil päev paremaks muuta!
Ega meil siin miskit lillepidu muidugi pole.
Loomade ahistamine kulgeb ikka täie hooga.
Söögiga on väga-väga pahasti viimasel ajal näiteks!
Muti ise mugida ei saa, tal hakati karvu pähe kasvatama ja see rohi, mis peaks nüüd Mutile maailmama ilusa karvamütsi talveks tegema, teeb Muti suu seest nii katki, et ta ei saa isegi üle 6 sõna kobiseda. No ja söök - Mutil metalli ja mädamuna maitse ainult veel eksisteerivad :).
Aga, kuna ta on üks igavesti õel inimeseloom, siis ta otsustas, et kuna tema ei saa oma rasvu kasvatada hetkel, siis pole ka meil seda vaja. Ning meie saamegi nüüd krõbusid vaid hommikul, ning heal juhul ka õhtul, kui Mitškin on otsustanud nooruspõlve meelde tuletada ja mööda Muti säärekonti üles ronida.
Muti ütles, et Minni olla titena kogu aeg tal kintsu küljes niimoodi rippunud ja süüa nõudnud. Kuniks Muti ja Peremees ära Kambodiamaale olid kolinud, ning Muti noorem plika Minnil selle ronimiskombe oli välja juurinud.
Nüüd siis Mitškin võttis vanad tavad uuesti kasutusele - no kaua võib!
Mee oleme keskelt peenikesed nagu kõhutuuled, ehk siis peenemad peerud juba.
Sest nüüd käib isegi tema suure hädaga põlluserval hiiri püüdmas.
Ja teate, mis on selle kõige juures see kõikse ülekohtusem!
Kuramuse lollnokad!!!
Need on nagu rootsi lauas iga päev - nokaotsad igatsugu pudi täis ja rasvased tagumikud lohisevad mööda maad järgi nagu Muti kurgikäru, kui Muti kasvumajast köögi poole kimab.
Asi selles, et Muti muudkui isutab ju ikka millegi maitsva järgi.
Ja siis ta vanast harjumusest keedab endale süüa.
Õnneks on nüüd juba ära tabanud, et kilo pelmeenide asemel ajab asja ära ka viis pelmeeni.
Kuid - ega tal need viis tükki kah alla ju ei lähe, heal juhul pigistab kolm sisse. Ülejäänud aga viskab lollnokkade molli.
Mutil kohe pllidil suur silmapesukauss nokkade lobi jaoks, no ja ma ei valeta - õhtuks on see ikka head-paremat täis.
Eile vihastasin kohe Muti peale. Sööb oma kolm pelmentsikut ära, ja kaks järele jäävat supsti jälle nokkadele.
Pagan, meil on poolsadatuhat nokka, need ei saa selllest ju midagi. Aga meie Minniga oleks maiustanud mõnuga.
Ma ronisin pliidi peale pelmentsikule järgi lausa.
Kätte sain - oh sa Püha Kassijummal, kui hea oli, aga siis tuli Muti ja avastas mu.
Assa kus sain, nagu oleksin tuppa s....nud kogemata - et umbes nagu keegi Mutile kaasa ei tunne, tema süüa ei saa, aga minul käib keel mõnust kõrva taha. Oi-Oi-Oiiiiiii!
No olgu, mis ma ikka kurdan, Muti ise ütleb ka, et põrgu eeskoda hakkab varsti läbi saama, mõni trepiaste olla veel ronida. Tea, kas siis läheb päris põrgu või?
Jummal, mis see hullMuti siis veel võib tegema hakata!
Praegu näiteks on tal veel tekkinud uus Peremehe piinamise meetod.
Keedab Muti igatsugu silosid kokku, sest aiamaal on tekkinud juurikate ja vrukdide uputus.
Kuna ise tal on mädamuna suus, siis sunnib Permeest maitsma kõike. Peremees kööpab küll oma haige puusaga suurde tuppa peitu, aga Muti topib isegi öösel talle moosilusika läbi une hammaste vahele.
Tegelikult tundub Permehele see dieedituur meeldivat, sest ta ju valmistub agaralt oma teist puusaluud vahetama. Arvas veel, et laseb paradiisiõuna oksa külge monteerida, et siis Mutile kena kevadel roosade õitega lille kinkida.
LOLLAKAD - ma ütleks. Viskavad oma tobedaid nalju, sel ajal kui meie hädas oleme.
olgu-olgu, pea-asi, et nad üksteist taldrikutega ei loobi!
Kuigi jahh, Mutil tuleb ka selliseid väljaelamisi ette. Kanapraad alles kihutas verandanurka koos panniga sellise hooga, nagu oleks kana veel elus seal peal.
Õnneks, paistab peale selliseid tempe mõne aja pärast taas päike Muti näol ja oinapealuu koristab oma kokku keeratud essu ise ära.
Me algul olime üsna ehmunud sellise asja üle Minniga, Peremees ka, aga siis Peremees torkis miskit teadmiku ja ütles meile, et kui Muti ei saa auru välja lasta võib tal kaane hoopis hullemini pealt maha lüüa. Ma mitu ööd otsisin Mutil kaant peast (kaaned on ju kõige ülemisel kohal), aga Minni ütles, et olen taas loll Kõldu Kaak, kes lihtsalt sellistest kõveratest juttudest aru ei saa.
Olgu-olgu, küll ma arenen.
No nii, mis meil siis veel muud uudist on?
Poisinaaskel viidi ka eelmisel nädalal minema.
Ma olin selle naaskliga juba täitsa harjunud, vahtis teine meil kohe kaks kuud ja aitas toimetada,
Muti parimad killud omastas ka eriti ruttu, ning kui ema talle nüüd järgi tuli, siis see pööritas vaid silmi - laps olla ära rikutud suuvärgiga.
Mutil oli selle üle hea meel, kolm viimast hammast särasid irvitades nagu kalliskivid kohe suus.
Nii, aga nüüd on aeg sealmaal, et Peremees hakkab tööle tahtma ja Muti valmistub lollnokkade varjendi poole traavima, pean kaasa liduma viimasesse, äkki nokad ei pane mõnd singiviilu tähele ja saan omale.
Teie, mu kallis vännklaab tegutsega ikka oma rida edasi, keetke moose ja silo, ning nautige veel saadaolevat suve.
Näeme taas, kui ma näljast nõrkenud pole!
Kurnjäuhhhhhhhh ja nägens!!
