Vännklaabi ülitungival nõudmisel ajas Muti oma essuaugule hargid alla, ning

lülitas minu jaoks korraks tööle oma interneediumimassina.

Ehk, siis - et kuidas meil läheb!!!!

No läheb!!!

Suvi on läinud nii, et oleme Mutile toeks nagu üks suur ja sõbralik mõnusate ainete tarbijate pere.

Ikka doosist doosi.

Algul oli see päris tore tegevus, sest Muti tuli koju, pikutas paar tundi ja hakkas täie rauaga vägesid juhatama.

No näiteks käskis Poisinaaskli kasuisal terve majaseina lahti kakkuda.

Et sealt tihased-pekinokad kõik sooja hoidmise materjali endale pesavoodriks vedanud, ning Mutil pidid talvel juba juuksed (need udud, mis tal kunagi kupli peal olid :) ) padja külge külmuma.

Selle töö käigus tekkis Mutil idee, et peab meile uued väljavahtimise kohad kah laskma teha.

Kutsus portsu onkleid kohale, kes nüüd meile aknaid siis teevad. 

Ühesõnaga - Mutil lõi doos nii latva, et kukkus laiama.

Aga......

Ega pidu ju ei või kaua kesta!

Hakati Mutile nüüd uusi juukseid monteerima seal ornitoloogia, või onkotoloogia, või mis iganes kohas ja.....

Mutile see kokteil ei lähe mitte üks raas, mis nad kokku segasid.

Muti läks puhta puruks. Voodist lahti enam ei lase, tuigub ja kõigub nagu meie ühe jalaga  kana (sellest hiljem). Ning mis kõikse hullem - Muti ei saa õgida!!!!!!!!!!

Te kujutage ette - meie Muti, kellel suu kogu aeg miskit söödavat jahvatas, ei saa juba nädal aega isegi ühte võikut endale sisse pigistatud.

Ossa Püha Kassijummal!!

Te ei kujuta seda ettegi, kui tige Muti on!!!

Kõht koriseb nagu tühikäigul viljakombain, kes teri ei leia, et punkrit täita. (Muti enda võrdlus olukorrale). Mina ei tea kombainidest miskit, aga Mitškin on neid nooruses näinud korra ja kirjeldas mulle, millised massinad need on.

No ma arvan, et arvestades Minni kirjeldatut masinat ja sellist söömistempot, nagu meie Mutil on, ei ole tast küll kombainile väärilist nimekaimu. Pigem kannatab selliseks mängukastirehaks olemist rohkem. 

Peremees on muidugi lootusrikas ja arvab, et Muti on nii kangekaelne küll, et teeb selle juuksemonteerimise kah lõpuni, ning siis terve talve muud ei tee, kui kuukab pekki ja kardulat.

Elame - näeme!

Muidu on meil kõik nagu tavaliselt. 

Ühe jalaga kana on meil selle pärast, et naabri Voldemar üritas meie toas munemas harjunud kana last ümber kujundada.

Muti sai õnneks jaole, ning kanalaps päästeti.

Vollile määrati küll määramata ajaks meie õuele lähenemiskeeld, aga ta ikka vahete-vahel proovib piiririkkumisi korda saata.

Vot selle piiririkkumise valvamise koha pealt peab Mutile au andma.

Lollnokad lollnokkadeks, neid meil juba lugematul hulgal mu meelest, aga Volts suges sel päeval minu karvkatet kah väheke ja seda Muti ei kannata.

Omad loomad peavad olema sõbralikud!

Ja nüüd ongi, et kui Volts koplimulgust kaugemale tuleb, siis Muti lendab rehaga õue, hoolimata kõhukorinast, või pahaollatamisest.

Koplimulk!

Kui kõik kenasti läheb, siis peaks meil kevadel lisaks lollnokkade lastele ka lehmalapsi olema oodata.

Käis meil siin miski asjamees ja rõõmustas Mona-Liisat ja Lolitat. 

Vot seda lehmalaste ilmumist ma ootan küll põnevusega, sest praegune Mona "titt" Pätakas küll enam lapse mõõtu välja ei anna.

Ja selleks ajaks on Mutil ka juba "pikad mustad patsid" pähe kasvanud, ning meil elu jälle vinks-vonks - vohhhhh!

Aga nüüd lõpetan selleks korraks ära, sest Muti tahab oma Iina-poja laule kuulata ja proovida söömist selle taktis.

Nii, et nägens, kurnjäuhhhhhh ja tervitused kõigile taas!!!