Simba siin jälle!

 Pole tükk aega arvuti kallale saanud, sest meil Minniga oli KOHUTAV nädalavahetus.
Kõik algas nii ilusti.
 Muti jäi puhkusele ja me kujutasime juba ette kuidas ta on ainult meie päralt. Saame kogu aeg süüa ja kohe kui tahame õue, või õuest tuppa. Ning tal on kogu aeg aega meid silitada ja poputada.
Aga võta käpast!
 Muti sai olla puhkusel vaid pool kassipäeva, kui üks punane autologu õue veeres, ning oh õudust - sealt tõsteti maha jälle SEE POISIKLUTT.
 Minni tormas tuppa oma asju kokku pakkima, ning mõttes tuttavaid kasse sorteerima, kelle juures varjupaika küsida. Mina seisin algul üsna nõutult, sest minu ainukesed tuttavad on ju Minni, kes otsustas kodust välja kolida, ja Tsernobõl, kellega me eriti peale Otto-Triinudeks hakkamist, läbi ei käi. No ja emps ja õde on ka, aga nemad on kaugel ja sinna lehmakookide sisse ma ka ei tahtnud enam minna. Läksin siis igaks juhuks sireli otsa asjadel silma peal hoidma.
 Muti kaagutas ümber auto titehäälega ja plaksutas rõõmsalt käsi. Koeratobud vehkisid sabadega nagu propelleritega. See Ralf, kes muidu ei kuule midagi, oli lausa salakuulajate esinumber. Igavene teeskleja selline. Muidu ei kuule ja ei liigu. Nüüd hüppas ja kargas nagu pooletoobine ümber auto ja poisi.
Kössitasin õnnetult seal sireli otsas tuule käes. Tihased sõimasid ka veel ümberringi ja parastasid mind. Oodake, oodake va siutsujad, parastage pealegi,  mõtlesin. Ma ei lähegi selle sireli otsast alla, vaatame, kuidas te siis oma terakesed kätte söögimajast saate.
Poisiklutt veeti tuppa. Minni evakuatsiooniplaanile tõmmati vesi peale. Minn valis siis lihtsama tee ja peitis end vana diivani sisse. Mina passisin veel pool tunnikest sireli otsas, kuid siis tuli muti uksele lihapakikest krõbistama, ja mu tahtejõud ning meelekindlus jätsid mind maha.
Aga vaid hetkeks.
Kohe kui olin verandale jõudnud ja selle uks mu järel sulgus, otsustasin siiski õue jääda. Kurvastusega pean nentima, et olin hiljaks jäänud. Muti oli taaskord kiirem ja kavalam olnud. Uks oli kõvasti kinni.Proovisin mitu korda seda peaga lahti rammida, kuid ei - mis kinni, see kinni.  Paganama muti, muidu on ikka sama aeglane nagu Ralf. Hommikuti koperdab tükk aega omi asju teha, enne kui suudab külmkapini jõuda ja sealt konservipurgi leida. Me lõppegu või ootusärevusse ära enne.
Aga olgu, see selleks.
Kuna uks hoolimata minu jõu- ja ilunumbritest ei avanenud, lonkisin ettevaatlikult tuppa, sõin natuke, ning kohe, kui see poisiklutt nähtavale ilmus, kimasin Minni juurde diivanisse. Minn sahises küll tigedalt, kuid leppis olukorraga. Eks ta sai ju aru, et muud varianti pole. Kõva kisa teha ei tohi, sest poisiklutt leiab meid siis üles.
Ega poisiklutil tegelikult viga polegi, aga ta on jube tüütu. Muudkui tahab meid süles tassida, nagu meil endal jalgu poleks, ja sunnib meid oma autode kastis istuma. No kuulge! Ma olen ikka täies elujõus kena kassiplika, ning ei vaja transporti. Jala käimine hoiab figuuri korras. Pealegi tahab ta veel meid kammida ka.
Minni, kes on üldse natuke inimloomade vastu allergiline, ei talu selliseid asju üldse. Ta ju käib mutilgi ainult suurte pidustuste ja tähtpäevade (kasside omade) ajal süles. Või siis, kui muti on suutnud ta ise kinni krabada, et miskit protseduuri talle teha. Aga see viimane ei lähe arvesse, sest see pole vabatahtlik.
 Niisiis veetsime me Minniga kurva ja igava õhtupooliku diivanis.
Õnneks oli see klutt oma meilesõidust nii läbi, et läks õhtul varakult magama. Me saime siis vähemalt öösel natuke suures toas sigatseda. Ja otse loomulikult sain mina taas pahandusega hakkama. Terve hommiku kuulsin, et olen üks aganama Kõldu kaak ja kassiroju.
Mis ma siis tegin?
 Ma ju olen seal laudas sündinud, ja mu emps ka, ja vanaema ka. Ilmselt on mul veel seal kari sugulasi, kes kõik seal sündinud. Ja me oleme kohe geenidega (muti väljend, mina neid geene veel näinud pole) saanud kaasa teadmise, et kõik, mis on joodav, peab olema suures ämbris.  Mutil veel pole seda euroasja, et vesi oleks torus peidus ja seda saab vaid jaopärast, ning selle pärast on ka temal koridoris kapi peal kaks toredat rohelist ämbrit vett täis. Üks, millel kaant peal pole on minu jagu. Aga see oli natuke tühjaks jõudnud minna, ning mul tuli sigatsemise käigus janu. Kust mina pidin teadma, et kui ma seda ämbrit kallutan, läheb see ümber. Läks! Terve pool ämbrit vett kukkus põrandale suureks järveks. Mina olin sorgus saareke selle keskel. Kogu maja oli korra pealt kisa täis, ning muti - selle asemel, et mind rätikusse haarata, ja kuivatama hakata hellalt lohutades, ütles, et nüüd kuivatan selle kassiga hoopis kogu põranda ära.
Sa püha müristus!
Tal pole peale seda, kui see klutt saabus,enam aruraasugi. Mis mu kohevast kassikasukast peale sellist asja järgi jääb. Ma olen ju näinud küll milliseks see põrandakuivatamise mänguasi muutub, kui muti on sellega ringi tuuseldanud. ÖÖÖääk! Kadusin taas diivanisse.
Hommikul ajas nälg mu siiski välja. Taaskord märk et mul on veel nõrk iseloom, sest Minni ei tulnud. Isegi krõbinakoti krõbistamise peale ei liigutanud ennast. Aga mina ei suutnud vastu panna.
Ja, et öist õnnetust heastada, siis lasin klutil endale mitu paid ka teha. Tasuks lubati mind õue ruttu.
Minn sai ka õue. Aga tema oli kaval lihtsalt. Ootas, kui muti tegi akna lahti, et kassihaisu välja lasta ja siis põgenes õue.
Sellest kassihaisust pole ma ka veel aru saanud. Mis moodi see kassihais öösel tuppa tuleb ja miks mina seda ei tunne. Istusin kohe spetsiaalselt akna all ja nuusutasin - no ei midagi. Tuli kohvihaisu ja vorstilõhna, aga kassihaisu polnud. Ah, ei tea - muti ka juba vana inimeseoom, äkki tal on luulud.  Nagu Ralfil.
Ralfil on. Ta hakkab lihtsalt lambist haukuma ning urisema. Muti siis ütlebki, et koerataat on nii vana, et tal on juba luulud. Ja näe, endal tal ka juba.
Aga sel päeval oli õues õnneks lõbus. Tuul tegi pulli ja ajas kõik muti kokkukorjatud kastanilehed laiali. Me Minniga aitasime ka kaasa natuke. Igavesti maru oli mööda õue neid lendlehti taga ajada. Poisiklutt passis meid akna peal. Pärast toppis muti talle riided selga ja siis oli meil eriti lõbus, sest klutt lennutas neid lehti minuga koos. Muti tegi nägusid küll, aga poisiklutiga ta ju ei riidel ja siis minuga ka mitte, kui ma poisiga ilusti mängin. Minn ei viitsinud lehtedes hullata, ta passis niisama kiviaia peal .
Ega me tegelikult ikka saame selle klutiga mõnikord läbi ka, sest ta käib õnneks harva meil. Ja eriti kauaks ei saa jääda ka, sest tal on mingi jama meie ja jänksikarvade vastu. Kohe kui meile pai teeb, siis läheb tal nina tatiseks, hakkab köhima, ning kui liiga kaua meiega koos toas on, siis jääb tal hing kuhugi kinni. Paar korda on niimoodi juhtunud ka, ning tundub, et see ei ole tore. Kluti ema, see kes on kuidagi moodi meie muti laps, arvab et küll see kunagi üle läheb, peab ainult tasapisi harjutama ja klutile mingit rohtu andma. Ma arvan ka et läheb mööda, mul ju läksid kirbud ka mööda, kui muti rohtu kogu aeg pani alguses. Ja ta uputas ka mind nende kirpudega. Seda klutti peaks ka äkki kausis kogu aeg leotama, siis saab kiiremini.
Arutasin seda asja Minniga ka, aga Minni ütles, et olen tobu - siis saab see klutt ju meil kauem hakata olema ja kogu kodurahu on pea peale pööratud. Jälle oli Minnil vist õigus. Ei tea, millal mina nii suureks ja arukalt mõtlevaks kassiks kasvan?
 Seekord taastus meie kodurahu siiski veel õnneks kolme päevaga. Pühapäeva lõuna ajal tuli see punane auto uuesti ja poisiklutt laaditi suure kisa saatel autosse. Mina küll ei kisaks kui mind koju viiakse, aga tema teeb alati põrgulärmi.
Me jälgisime Minniga kogu tsirkust kiviaial pealt, lõime käppi kokku ja juhheitasime - mutil algas puhkus nüüd ja praegu. Elu on ikka ilus, kohe õhtul anti meile hea käitumise pasteeti ja mitu paid. Ning ma sain rahus telekast mingit saadet vaadata, kus inimeseloomad kisasid ja hüppasid. Muti muudkui naeris neid. Ma lõin ka seltskonna mõttes kõvemini nurru ja vehkisin sabaga.  Elu on jälle ilus!

 Täna olin ma sunnitud juba varahommikul õue põgenema.
Ja seda sellepärast, et muti hakkas Mitškinile silmarohtu panema. Ega sellest polekski midagi olnud, aga oh sa jummal, kus see Mitškin teeb igast asjast, mis tema kallal toimetatakse, probleemi. Lõugas täiest kõrist kui ta kinni krabati, ning vehkis kõigi oma nelja jala ja ühe sabaga nii kõvasti, et perenaine andis talle matsaka kõrvakiilu
See mulle isegi meeldis.
Muidu on kogu aeg ainult nunnu-nunnu, meie ilus ja tubli Minni. Hmmmhh, mina olen ka ilus ja tubli, aga mulle unustatakse seda öelda mõnikord. Või siis,  rohkem tuleb, et sa kuramuse Kõldu kaak, mis sa jälle oled korda saatnud. Kõldu on mu sünnikodu muide.
Ega ma ju ei saadagi midagi korda, lihtsalt millegipärast juhtub mõni asi iseenesest maha kukkuma, või ümber minema.
No. aga Minni siis....
Röökis, mis ta röökis, rohu sai silma nagunii. Ma põgenesin enne õue ära ja vahtisin köögiakna taga, kuidas see käis. Minn oli selili perenaise süles, kõik jalad, eriti tagumised ,olid kuskil peidus. Suu oli Mitskinil nii pärani, et mul tekkis juba kahtlus, et tal tuleb hoopis kurgumandlite lõikus. Siis kuulsin kui muti käratas, et marss silmad lahti, ei mingit pilusilmse hiina kassi mängimist, rohi tuleb ära tilgutada, muidu läheb silm hapuks. Minn ehmatas selle käramise peale silmad punni lausa, ja supsti tuligi talle ühest pudelikesest tilk silma. Selle pudeli ma otsin pärast üles, mulle tundus, et seda oleks vahva mäööda tuba veeretada.
Nüüd on Minni juba tund aega  solvunud ja kükitab diivani all. Ei räägi kellegagi ning kui lähenen, siis hakkab sõjalaulu jorisema.
Mina aga istun tooliserval ja mõtlen. Et mismoodi see silm siis hapuks läheb? Et kas nagu piim?
Me oleme Minniga mõlemad ju lapsepõlves piima saanud põhitoiduks ja sellepärast perenaine teebki meile mõnikord nostalgiat ja valab tassikesse piima. Iga kord ma ei tahagi, sest titena meil ju muud toitu suurt polnud ja mul on isu ammu täis joodud ja siis see piim jääb tassile seisma, ning läheb paksuks. Tavaliselt seda küll ei juhtu tihti, sest Minn lakub ikka minu tassi kah tilgatumaks, kuid mõnikord, kui teda toas pole siis küll.
 Ja nüüd ma mõtlengi, et kas Minni silm oleks paksuks läinud, kui ta poleks rohtu saanud? Huvitav-huvitav?
Ega ma vist  teada saagi, sest perenaisel tuli konserviraha päev enne kätte, kui silma paksenemine.
See tähendab, et Minnil hakkas silm üsna peale seda, kui ta seda Tobiasetotut metsas otsimas käis, vett jooksma. Ta ise arvas, et on puru silma läinud ja sellepärast vesitsebki. Muudkui sügas seda silma, kuni muti märkas ja arutas asja kellegagi. Ma täpselt ei saanud aru kas vetarst või veearst. Kuid igatahes ütles ta mingil õhtul peremehele, et muu ei aita, kui palgapäeval tuleb rohtu tuua. Vot sellest ei saanud ma ka esiti aru. Rohtu väljas küll ju. Me mõnikord Minniga närime seda nagu Jänks. Isegi Ralf ja Tobias närivad, aga no nemad on ju lollakad, sest nad on koerad. Kuigi peremees räägib, kui targad nad on, või siis olid, kui nad noored olid. Kuna mina seda aega ei tea, siis eriti ei usu.Minni küll rääkis siis ,kui ma alles hakkasin õues käima, et nagu mõne võõraga jama tekkib, tuleb tulistvalu Tobiase või Ralfi juurde põgeneda.
Ta ise teeb alati muide nii. Ja tegelikult siis need koerataadid ajavadki endale jalad alla ja hauguvad võõrad õuest minema. Mina katsun esialgu oma jõududega hakkama saada, kuid peab tunnistama, et paaril korral olen siiski taatide abi kah palunud. Vaat, me elame metsa ääres ja siis mõnikord eksib mõni metsaloom ka meile õuele ära. Ning kuna need metsaloomad ei ole kohe üldse sõbralikud, välja arvatud need pikkade jalgadega pruunid loomad,  kes on peaaegu nagu lehmad, kuid poole ilusamad ja graatsilisemad, ja kelle kohta muti ütleb, et näe,kitsekesed, ning meie Jänksi sugulased jänesed. Need on sõbralikud ja nende poolest võiksin ma metsas kolada kah, aga seal on veel ühed ilusad koheva sabaga punased koerad ja siis veel musta näoga pruunid koerad, ning veel suured hallid tigedad koerad. No ja veel üks tegelane, kes suvel kogu aeg mõmises öösel ja ülejõe naabritel mee ära sõi.. .Nemad nimelt ei söö rohtu vaid kasse Ja ega ma ei suuda neile selgeks vist teha, et olen söömiskõlbmatu. Vot nende pärast ma metsas ei käigi. Ainult oma koduaia võsa ääres, sest seal on need lollid koerad lähedal.
Aga jänksi sugulasi ma ajan küll õues taganagu Jänksigi toas. See meie Jänks on lahe sõber. Aga mitte kogu aeg. Tal on mingid omamoodi mängud ja ta mängib ka valedel kellaaegadel - siis kui meie magada tahame.
Eile me veeretasime Minniga teda selle eest natuke mööda vaipa. Assa, kus ta hakkab siis jalgadega koputama ja puhisema. Tuka ajas ka Minni tal täitsa segamini. Ilueedi pärast kammis seda pool tundi sirgeks. Aga mõnikord on tore, kui ta meid taga ajab, ise on jummala kohmakas, tugitoolist kukub ka maha, ning ronida ei oska. Ainult oma pessa ta meid ei luba, siis tuleb kohe kallale rusikatega. Ta kardab, et me näppame ta porgandid või krõbuskid ära. TOBU!! Ta krõbudes pole ju grammigi liha, ma ei saa aru, kuidas ta seda vegetoitu üldse armastada saab.  Toit peab ikka mõnusalt liha või kala järgi lõhnama. Pätsasin talle korra laualt ühe suitsuvorsti viilu, et võtku ja proovigu, mis on õige toit, kuid tema ainult nuusutas, ning nügis vorsti ninaga vaiba alla. Loomulikult astus muti selle laiaks kah, ja siis olin mina jälle mitte Simbakene vaid kuramuse Kõldu kaak. Vot nii!  Ei ole õiglust siin õuel.