Täna olin ma sunnitud juba varahommikul õue põgenema.
Ja seda sellepärast, et muti hakkas Mitškinile silmarohtu panema. Ega sellest polekski midagi olnud, aga oh sa jummal, kus see Mitškin teeb igast asjast, mis tema kallal toimetatakse, probleemi. Lõugas täiest kõrist kui ta kinni krabati, ning vehkis kõigi oma nelja jala ja ühe sabaga nii kõvasti, et perenaine andis talle matsaka kõrvakiilu
See mulle isegi meeldis.
Muidu on kogu aeg ainult nunnu-nunnu, meie ilus ja tubli Minni. Hmmmhh, mina olen ka ilus ja tubli, aga mulle unustatakse seda öelda mõnikord. Või siis,  rohkem tuleb, et sa kuramuse Kõldu kaak, mis sa jälle oled korda saatnud. Kõldu on mu sünnikodu muide.
Ega ma ju ei saadagi midagi korda, lihtsalt millegipärast juhtub mõni asi iseenesest maha kukkuma, või ümber minema.
No. aga Minni siis....
Röökis, mis ta röökis, rohu sai silma nagunii. Ma põgenesin enne õue ära ja vahtisin köögiakna taga, kuidas see käis. Minn oli selili perenaise süles, kõik jalad, eriti tagumised ,olid kuskil peidus. Suu oli Mitskinil nii pärani, et mul tekkis juba kahtlus, et tal tuleb hoopis kurgumandlite lõikus. Siis kuulsin kui muti käratas, et marss silmad lahti, ei mingit pilusilmse hiina kassi mängimist, rohi tuleb ära tilgutada, muidu läheb silm hapuks. Minn ehmatas selle käramise peale silmad punni lausa, ja supsti tuligi talle ühest pudelikesest tilk silma. Selle pudeli ma otsin pärast üles, mulle tundus, et seda oleks vahva mäööda tuba veeretada.
Nüüd on Minni juba tund aega  solvunud ja kükitab diivani all. Ei räägi kellegagi ning kui lähenen, siis hakkab sõjalaulu jorisema.
Mina aga istun tooliserval ja mõtlen. Et mismoodi see silm siis hapuks läheb? Et kas nagu piim?
Me oleme Minniga mõlemad ju lapsepõlves piima saanud põhitoiduks ja sellepärast perenaine teebki meile mõnikord nostalgiat ja valab tassikesse piima. Iga kord ma ei tahagi, sest titena meil ju muud toitu suurt polnud ja mul on isu ammu täis joodud ja siis see piim jääb tassile seisma, ning läheb paksuks. Tavaliselt seda küll ei juhtu tihti, sest Minn lakub ikka minu tassi kah tilgatumaks, kuid mõnikord, kui teda toas pole siis küll.
 Ja nüüd ma mõtlengi, et kas Minni silm oleks paksuks läinud, kui ta poleks rohtu saanud? Huvitav-huvitav?
Ega ma vist  teada saagi, sest perenaisel tuli konserviraha päev enne kätte, kui silma paksenemine.
See tähendab, et Minnil hakkas silm üsna peale seda, kui ta seda Tobiasetotut metsas otsimas käis, vett jooksma. Ta ise arvas, et on puru silma läinud ja sellepärast vesitsebki. Muudkui sügas seda silma, kuni muti märkas ja arutas asja kellegagi. Ma täpselt ei saanud aru kas vetarst või veearst. Kuid igatahes ütles ta mingil õhtul peremehele, et muu ei aita, kui palgapäeval tuleb rohtu tuua. Vot sellest ei saanud ma ka esiti aru. Rohtu väljas küll ju. Me mõnikord Minniga närime seda nagu Jänks. Isegi Ralf ja Tobias närivad, aga no nemad on ju lollakad, sest nad on koerad. Kuigi peremees räägib, kui targad nad on, või siis olid, kui nad noored olid. Kuna mina seda aega ei tea, siis eriti ei usu.Minni küll rääkis siis ,kui ma alles hakkasin õues käima, et nagu mõne võõraga jama tekkib, tuleb tulistvalu Tobiase või Ralfi juurde põgeneda.
Ta ise teeb alati muide nii. Ja tegelikult siis need koerataadid ajavadki endale jalad alla ja hauguvad võõrad õuest minema. Mina katsun esialgu oma jõududega hakkama saada, kuid peab tunnistama, et paaril korral olen siiski taatide abi kah palunud. Vaat, me elame metsa ääres ja siis mõnikord eksib mõni metsaloom ka meile õuele ära. Ning kuna need metsaloomad ei ole kohe üldse sõbralikud, välja arvatud need pikkade jalgadega pruunid loomad,  kes on peaaegu nagu lehmad, kuid poole ilusamad ja graatsilisemad, ja kelle kohta muti ütleb, et näe,kitsekesed, ning meie Jänksi sugulased jänesed. Need on sõbralikud ja nende poolest võiksin ma metsas kolada kah, aga seal on veel ühed ilusad koheva sabaga punased koerad ja siis veel musta näoga pruunid koerad, ning veel suured hallid tigedad koerad. No ja veel üks tegelane, kes suvel kogu aeg mõmises öösel ja ülejõe naabritel mee ära sõi.. .Nemad nimelt ei söö rohtu vaid kasse Ja ega ma ei suuda neile selgeks vist teha, et olen söömiskõlbmatu. Vot nende pärast ma metsas ei käigi. Ainult oma koduaia võsa ääres, sest seal on need lollid koerad lähedal.
Aga jänksi sugulasi ma ajan küll õues taganagu Jänksigi toas. See meie Jänks on lahe sõber. Aga mitte kogu aeg. Tal on mingid omamoodi mängud ja ta mängib ka valedel kellaaegadel - siis kui meie magada tahame.
Eile me veeretasime Minniga teda selle eest natuke mööda vaipa. Assa, kus ta hakkab siis jalgadega koputama ja puhisema. Tuka ajas ka Minni tal täitsa segamini. Ilueedi pärast kammis seda pool tundi sirgeks. Aga mõnikord on tore, kui ta meid taga ajab, ise on jummala kohmakas, tugitoolist kukub ka maha, ning ronida ei oska. Ainult oma pessa ta meid ei luba, siis tuleb kohe kallale rusikatega. Ta kardab, et me näppame ta porgandid või krõbuskid ära. TOBU!! Ta krõbudes pole ju grammigi liha, ma ei saa aru, kuidas ta seda vegetoitu üldse armastada saab.  Toit peab ikka mõnusalt liha või kala järgi lõhnama. Pätsasin talle korra laualt ühe suitsuvorsti viilu, et võtku ja proovigu, mis on õige toit, kuid tema ainult nuusutas, ning nügis vorsti ninaga vaiba alla. Loomulikult astus muti selle laiaks kah, ja siis olin mina jälle mitte Simbakene vaid kuramuse Kõldu kaak. Vot nii!  Ei ole õiglust siin õuel.