Simba siin jälle!

 Pole tükk aega arvuti kallale saanud, sest meil Minniga oli KOHUTAV nädalavahetus.
Kõik algas nii ilusti.
 Muti jäi puhkusele ja me kujutasime juba ette kuidas ta on ainult meie päralt. Saame kogu aeg süüa ja kohe kui tahame õue, või õuest tuppa. Ning tal on kogu aeg aega meid silitada ja poputada.
Aga võta käpast!
 Muti sai olla puhkusel vaid pool kassipäeva, kui üks punane autologu õue veeres, ning oh õudust - sealt tõsteti maha jälle SEE POISIKLUTT.
 Minni tormas tuppa oma asju kokku pakkima, ning mõttes tuttavaid kasse sorteerima, kelle juures varjupaika küsida. Mina seisin algul üsna nõutult, sest minu ainukesed tuttavad on ju Minni, kes otsustas kodust välja kolida, ja Tsernobõl, kellega me eriti peale Otto-Triinudeks hakkamist, läbi ei käi. No ja emps ja õde on ka, aga nemad on kaugel ja sinna lehmakookide sisse ma ka ei tahtnud enam minna. Läksin siis igaks juhuks sireli otsa asjadel silma peal hoidma.
 Muti kaagutas ümber auto titehäälega ja plaksutas rõõmsalt käsi. Koeratobud vehkisid sabadega nagu propelleritega. See Ralf, kes muidu ei kuule midagi, oli lausa salakuulajate esinumber. Igavene teeskleja selline. Muidu ei kuule ja ei liigu. Nüüd hüppas ja kargas nagu pooletoobine ümber auto ja poisi.
Kössitasin õnnetult seal sireli otsas tuule käes. Tihased sõimasid ka veel ümberringi ja parastasid mind. Oodake, oodake va siutsujad, parastage pealegi,  mõtlesin. Ma ei lähegi selle sireli otsast alla, vaatame, kuidas te siis oma terakesed kätte söögimajast saate.
Poisiklutt veeti tuppa. Minni evakuatsiooniplaanile tõmmati vesi peale. Minn valis siis lihtsama tee ja peitis end vana diivani sisse. Mina passisin veel pool tunnikest sireli otsas, kuid siis tuli muti uksele lihapakikest krõbistama, ja mu tahtejõud ning meelekindlus jätsid mind maha.
Aga vaid hetkeks.
Kohe kui olin verandale jõudnud ja selle uks mu järel sulgus, otsustasin siiski õue jääda. Kurvastusega pean nentima, et olin hiljaks jäänud. Muti oli taaskord kiirem ja kavalam olnud. Uks oli kõvasti kinni.Proovisin mitu korda seda peaga lahti rammida, kuid ei - mis kinni, see kinni.  Paganama muti, muidu on ikka sama aeglane nagu Ralf. Hommikuti koperdab tükk aega omi asju teha, enne kui suudab külmkapini jõuda ja sealt konservipurgi leida. Me lõppegu või ootusärevusse ära enne.
Aga olgu, see selleks.
Kuna uks hoolimata minu jõu- ja ilunumbritest ei avanenud, lonkisin ettevaatlikult tuppa, sõin natuke, ning kohe, kui see poisiklutt nähtavale ilmus, kimasin Minni juurde diivanisse. Minn sahises küll tigedalt, kuid leppis olukorraga. Eks ta sai ju aru, et muud varianti pole. Kõva kisa teha ei tohi, sest poisiklutt leiab meid siis üles.
Ega poisiklutil tegelikult viga polegi, aga ta on jube tüütu. Muudkui tahab meid süles tassida, nagu meil endal jalgu poleks, ja sunnib meid oma autode kastis istuma. No kuulge! Ma olen ikka täies elujõus kena kassiplika, ning ei vaja transporti. Jala käimine hoiab figuuri korras. Pealegi tahab ta veel meid kammida ka.
Minni, kes on üldse natuke inimloomade vastu allergiline, ei talu selliseid asju üldse. Ta ju käib mutilgi ainult suurte pidustuste ja tähtpäevade (kasside omade) ajal süles. Või siis, kui muti on suutnud ta ise kinni krabada, et miskit protseduuri talle teha. Aga see viimane ei lähe arvesse, sest see pole vabatahtlik.
 Niisiis veetsime me Minniga kurva ja igava õhtupooliku diivanis.
Õnneks oli see klutt oma meilesõidust nii läbi, et läks õhtul varakult magama. Me saime siis vähemalt öösel natuke suures toas sigatseda. Ja otse loomulikult sain mina taas pahandusega hakkama. Terve hommiku kuulsin, et olen üks aganama Kõldu kaak ja kassiroju.
Mis ma siis tegin?
 Ma ju olen seal laudas sündinud, ja mu emps ka, ja vanaema ka. Ilmselt on mul veel seal kari sugulasi, kes kõik seal sündinud. Ja me oleme kohe geenidega (muti väljend, mina neid geene veel näinud pole) saanud kaasa teadmise, et kõik, mis on joodav, peab olema suures ämbris.  Mutil veel pole seda euroasja, et vesi oleks torus peidus ja seda saab vaid jaopärast, ning selle pärast on ka temal koridoris kapi peal kaks toredat rohelist ämbrit vett täis. Üks, millel kaant peal pole on minu jagu. Aga see oli natuke tühjaks jõudnud minna, ning mul tuli sigatsemise käigus janu. Kust mina pidin teadma, et kui ma seda ämbrit kallutan, läheb see ümber. Läks! Terve pool ämbrit vett kukkus põrandale suureks järveks. Mina olin sorgus saareke selle keskel. Kogu maja oli korra pealt kisa täis, ning muti - selle asemel, et mind rätikusse haarata, ja kuivatama hakata hellalt lohutades, ütles, et nüüd kuivatan selle kassiga hoopis kogu põranda ära.
Sa püha müristus!
Tal pole peale seda, kui see klutt saabus,enam aruraasugi. Mis mu kohevast kassikasukast peale sellist asja järgi jääb. Ma olen ju näinud küll milliseks see põrandakuivatamise mänguasi muutub, kui muti on sellega ringi tuuseldanud. ÖÖÖääk! Kadusin taas diivanisse.
Hommikul ajas nälg mu siiski välja. Taaskord märk et mul on veel nõrk iseloom, sest Minni ei tulnud. Isegi krõbinakoti krõbistamise peale ei liigutanud ennast. Aga mina ei suutnud vastu panna.
Ja, et öist õnnetust heastada, siis lasin klutil endale mitu paid ka teha. Tasuks lubati mind õue ruttu.
Minn sai ka õue. Aga tema oli kaval lihtsalt. Ootas, kui muti tegi akna lahti, et kassihaisu välja lasta ja siis põgenes õue.
Sellest kassihaisust pole ma ka veel aru saanud. Mis moodi see kassihais öösel tuppa tuleb ja miks mina seda ei tunne. Istusin kohe spetsiaalselt akna all ja nuusutasin - no ei midagi. Tuli kohvihaisu ja vorstilõhna, aga kassihaisu polnud. Ah, ei tea - muti ka juba vana inimeseoom, äkki tal on luulud.  Nagu Ralfil.
Ralfil on. Ta hakkab lihtsalt lambist haukuma ning urisema. Muti siis ütlebki, et koerataat on nii vana, et tal on juba luulud. Ja näe, endal tal ka juba.
Aga sel päeval oli õues õnneks lõbus. Tuul tegi pulli ja ajas kõik muti kokkukorjatud kastanilehed laiali. Me Minniga aitasime ka kaasa natuke. Igavesti maru oli mööda õue neid lendlehti taga ajada. Poisiklutt passis meid akna peal. Pärast toppis muti talle riided selga ja siis oli meil eriti lõbus, sest klutt lennutas neid lehti minuga koos. Muti tegi nägusid küll, aga poisiklutiga ta ju ei riidel ja siis minuga ka mitte, kui ma poisiga ilusti mängin. Minn ei viitsinud lehtedes hullata, ta passis niisama kiviaia peal .
Ega me tegelikult ikka saame selle klutiga mõnikord läbi ka, sest ta käib õnneks harva meil. Ja eriti kauaks ei saa jääda ka, sest tal on mingi jama meie ja jänksikarvade vastu. Kohe kui meile pai teeb, siis läheb tal nina tatiseks, hakkab köhima, ning kui liiga kaua meiega koos toas on, siis jääb tal hing kuhugi kinni. Paar korda on niimoodi juhtunud ka, ning tundub, et see ei ole tore. Kluti ema, see kes on kuidagi moodi meie muti laps, arvab et küll see kunagi üle läheb, peab ainult tasapisi harjutama ja klutile mingit rohtu andma. Ma arvan ka et läheb mööda, mul ju läksid kirbud ka mööda, kui muti rohtu kogu aeg pani alguses. Ja ta uputas ka mind nende kirpudega. Seda klutti peaks ka äkki kausis kogu aeg leotama, siis saab kiiremini.
Arutasin seda asja Minniga ka, aga Minni ütles, et olen tobu - siis saab see klutt ju meil kauem hakata olema ja kogu kodurahu on pea peale pööratud. Jälle oli Minnil vist õigus. Ei tea, millal mina nii suureks ja arukalt mõtlevaks kassiks kasvan?
 Seekord taastus meie kodurahu siiski veel õnneks kolme päevaga. Pühapäeva lõuna ajal tuli see punane auto uuesti ja poisiklutt laaditi suure kisa saatel autosse. Mina küll ei kisaks kui mind koju viiakse, aga tema teeb alati põrgulärmi.
Me jälgisime Minniga kogu tsirkust kiviaial pealt, lõime käppi kokku ja juhheitasime - mutil algas puhkus nüüd ja praegu. Elu on ikka ilus, kohe õhtul anti meile hea käitumise pasteeti ja mitu paid. Ning ma sain rahus telekast mingit saadet vaadata, kus inimeseloomad kisasid ja hüppasid. Muti muudkui naeris neid. Ma lõin ka seltskonna mõttes kõvemini nurru ja vehkisin sabaga.  Elu on jälle ilus!