Mina ei saa enam mitte midagi aru!`

No sellest ilmaelust loomulikult ei mõika minu kassiaru enam mitte muhvigi!
Muti alles hiljuti rääkis, et tema ammu lahkunud ema (kujutage ette! meie Mutil oli ka ema!), olla rääkinud, et teatud vanuses hakkab inimese elu temast mööda tormama. Ikka niimoodi, et alles ärkasid hommikul ja niuhti ongi juba õhtu käes.
Ma kuulasin seda loba ja naersin vurru tookord, ei saa ikka olla nii. Vahepeal on ju terve tore päev täis hiirejahti, ning muid müramisi.
Aga tundub, et naersin üsna ennatlikult.
Seekord on minust vist terve suvi mööda vuhisenud. Ja seda kõike siis, kui ma vaid korraks end eile õhtul ahju taga kerra olin tõmmanud.
Saate aru!
Mina küll ei saa!
Teen täna hommikul oma silmad lahti - ja voilaaaaaa!
Jälle jõulud käes!
No mida värki?
Alles mõni päev tagasi toppis Muti meie kasukatesse seda va puugitilka, sest ma kippusin eelmise aasta puugikorje rekordit ületama.
Ja Mitskin tegi jälle sellist teekannusisinat, kui Muti tal kukla kallal oli.
See oli muidugi naljakas jälle.
Minnile ei mahu veel siiamaale kõrvade vahele,  et Muti on võimsam kui tema. Ja kui Muti ikka on midagi pähe võtnud, siis teoks selle tema teeb. Isegi Minni tervendamine ja rohtude manutamine :) .
Mitskinil on ju ka alati midagi viga minu meelest. Ta ise küll eitab seda ja varjab võimalusel, kuid millegipärast jääb ka alati vahele. No tegelikult on tal lühimälu vist.
Muti ütles ammu juba, et Mitskin olla titest peale allergik. Aga Minni unustab selle ära peale seda,  et Muti ta vigu teab, kui Muti on talle peale rohu andmist kurr-kurr-tubli kass teinud.
See allergik on muidu nagu see meil käiv poisinaaskelgi, kes meie karvu ei talu, vaid hakkab kohe tatistama ja läkastama.
Minni talub minu ja koerakonnade karvu küll kenasti - ei tatista ega köhi ka, aga Mitskinile ei meeldi kevadine tolm.
Nagu seda ninna tõmbab, nii on silmad märjad kohe. Ja ei aita sellele ei ussi-, ega püssirohi. Isegi Muti nõiarohi mitte.
Tean, sest Muti on igatsugu nippe meie Mitskini peal testinud. Seda loomulikult Mitskini kassikisa saatel.
Tegelikkuses näeb asi välja veel umbes niimoodi, et Muti pakib end pikkade käistega kampsikusse, luurab mööda kööki natuke ja siis krabab Mitškini kinni kaenlasse. Selle peale hakkab Minni kohutava häälega üürgama ning tagajalgadega ujumisharjutusi tegema.
Selle üürgamise käigus jõuab Muti vähemalt seitse korda Mitškinile öelda, kui loll too on ja keerata see ujumisharjutusi tegev karvapundar enda sülle selili. Ja kuna Minni ongi lollakas (minu arvamus), sest röögib alati suu kõrvuni lahti, siis Muti muudkui torkab talle neid pisikesi mutreid, mida tablettideks nimetatakse, kurku vabalt. Minni muidugi peab need siis alla ka neelama, sest muidu ei saaks karjuda.
No okey, pärast saab ta mitu paid ja head konservi Mutilt. Ja loomulikult öeldakse talle, et ta on tark ja tubli. Ha-ha-haaaa! Ja siis tal see mälu ka kinni kiilub, ning ta laseb end järgmisel päeval taas kinni püüda, et tabletti võtta.
Mina selliste rohuvõtmiseasjade peale küll ei viitsi häält tõsta. Kui Mutile meeldib arstitädi mängida - no kes saab siis seda talle keelata.
Aga olgu!
Jutt algas ikkagi sellega, et olen suve maha maganud.
Eilse seisuga oli veel täiesti kevad tulemas.
Tean seda täpselt, sest kõik märgid ju viitasid sellele - puugitilgad kogu meie kambale, Minni silmarähm, Muti mängud reha ja labidaga õues, peremees ehitab juba mitmendat nädalat Muti seemnetele pesakaste, et Postonkonn neid seemneid omale ei korjaks tulevikus, ahi polegi enam igal õhtul punaseks köetud,  majaesisel peenral, kus ma vetsus käin, kui ilm on kehv ja mina laisk, on hakanud õitsema kellud ja tsissid, (või olid need nartsutissid -ähhh, miskid lillekribulad iganes), pikajalgsed karjuvad ja plagistavad hallid linnuelukad on kah soojalt maalt tagasi (huvitav, et neile lennukeeld ei kehti).
Ühesõnaga kevad, mis kevad tulekul.
No nii!
Täna siis silmi avades ja kiiruga  oma krõbukaussi tühjendades olin otsustanud minna vaatama võsastikku neid uusi tegelasi, kes eilse lennuga saabusid, ning kogu õhtu toomingates kilkasid. Uute suutäitega peab ju tutvust tegema ometigi.
Sädin oli eile igatahes nii suur, et segas peremehel uudistesse süvenemist ja ta oli kohustatud minema neid tiivulisi õue kuulama. Isegi Muti käis kuulamas.
Kuna peremees on meil praegu hommikuti essa, kes enda silmad lahti teeb, siis asusin teda koheselt peale einestamist piirama. Et ole nüüd hea mees ja ava aknake kassikesele.
Peremees ütles küll, et olen natuke vist metsa poole kaldu, et praegu õue tahan, aga ega ma kassijonni ei jätnud.
Õue, ja kohe!
Ja siis ta saatiski mind suure kaare ja naeru saatel üle aknalaua otse lumehange.
Sa paganama püha kassijumal!
Aga suvi!!!!???
Aga päike!???
Jaanipäeva grillvorstid, mis laualt pätsates on eriliselt maitsvad!!!?????
Ma maandusin tuppa tagasi sama kiiresti, kui Gagarini Jüri peale oma esimest ümbermaakera tiiru.
Ja vot nüüd hakkan ma ka Mitskiniks ja enne uut kevadet õue enam ei lähe!
Kurrnjäuhhh!
Tiliseb-tiliseb aisakell....!

Meie Mutil ja Peremehel sai karanteerimine otsa!!

Õieti karaniin muidugi, nagu Minni ütles!
Ja ma ise ütlen teile, et see oli ka tagumine aeg, sest Muti hakkas ikka täistuuridel omi hullutempe tegema juba.
Vähe sellest, et ta on hävitanud meie toreda kassitoa köögi kõrvalt ja diivani koerakonnadele kinkis.
Nüüd asus ta juba suure toa kallale.
Alguses mõmises jälle terve päeva seal seina vahtides.
Siis tuuseldas rehe all tunnikese, ning peale seda kamandas Peremeest, et see tariks välja suures toas oleva kapi.
No selle kapi, mille riiulitel on Peremehe delfiinid, mis ta igalt oma ümberilma hulkumiselt koju tassib ja mille riiulitel ka mina aeg ajalt suve nööri teen.
Ähhh, ikka suve niiri :) .
Peremees torises küll, aga Mutile mittealluda on meie majas praktiliselt võimatu.
Kapp lendas õuele, Muti lendas lae alla koos mõõdulindiga, mida ma alumisest otsast küll püüdsin abis olles kinni hoida, enne kui kapile järgi lendasin. Peremees lennutati koos suure saega kuuri hoopis.
Ning kui ta sealt lõpuks koju lubati,  oli tal kaasas suur hunnik mingeid palke ja laudu.
Muti vuhistas need kõik ilusateks ja siledateks mingi aparaadiga. Kogu hoov oli tumedat tolmu täis, ning Muti läkastas seal keskel nagu koroonamängija. (Peremehe sõnad). Ja välja nägi Muti ka nagu Brasiilia tolmuahv.
Kolm päeva madistasid nad koos peremehega neid palke ja laudu suurde tuppa kapi asemele üles toppida.
Praegugi on veel jupp toppimata, ja kõik iluasjad põrandal hunnikus.
Ma istusin kõik need päevad õues ja ahastasin!
Kuramuse karantiin!
Peremehekese kah segi keeranud, muudkui kiidab seda Mutit, et oi kui tore mõte ja kui kena asja saab seina äärde.
Nuhhh, nüüd praegu oma hindava kassipilguga vaadates tundub, et nad on hakkama saanud mingi suuremat sorti mööbliehitusega.
Õnneks on ka minu ja Mitškini peale siiski mõeldud ja paar auku on meile reserveeritud.
Nüüd aga põhilisest asjast!
Nagu öeldud sai karantiin otsa, toiduvarud ka ja Muti koos Peremehega lõid tõllale hääled sisse, et konservivarusid täiendama  minna.
Sa püha kassijumal!
Ma pidin südari saama ja äärepealt koerakonnaks ehmatama!
Enne seda karanteerimist nad küll niimoodi poodi ei läinud.
No ikka täiega segi nüüd.
Muti toppis endale ühe imeliku valge torbiku pähe. Peremees proovis teist samasugust.
Ma algul arvasin, et see on Muti kopsuvest, mille nad nüüd kahepeale on poolitanud, aga see käib ju Mutil ümber kere, mitte näos.
Õnneks panid nad selle kopsuvesti poolikud endale hoopis tasku koos Muti siniste rohimiskinnastega.
Igatahes, minema nad vuhisesid, ning kui tagasi jõudes oli Muti nii kuri, nagu sügisene kärbes.
Muudkui korrutas, et pooled inimesed on täiega tolba joobid ja imbsiilid.
Ma kimasin siva Minnit otsima, et see mulle tõlketööd teeks, kes, või mis see imb siil on. Samuti tolbav joob.
Mitskin käskis mul koheselt need kolesõnad unustada, sest need ei pidavat sobima ühele ontlikule kassiplikale.
Hiljem tuli välja, et miskid mehed koos arstionudega olid palunud inimestel mitte üksteise seljas poodides elada ja kanda kah neid torbikuid ja kindaid kui saab.
Ja üldse pidi olema parem kodus olla, kui pole vaja just konservi juurde tuua.
Aga meie suures linnas olla vaat, et vastupidi.
Mutit olla vahitud nagu tulnukat, ning seljas olla kah elatud. Ja need seljas elavad inimesed ollagi imbsiilid ja joobid.
Eriti hull oli olnud kellegi onu Olegi pood, kust nad meie koerakonnadele liha ostavad.
Muti oli kohe nii tige, et helistas oma sellele nooremale plikale, kellel see poisinaaskel on, ja muudkui kobises.
No see plika on tal ka selle onu juures tööl. Aga ta suutis Muti ikka maha rahustada, et nende konservipoes küll on neil ka rinnahoidjapoolikud näos ja inimesed ka korralikud. Ja, et äkki pole see onu lihtsalt suutnud nii palju neid kopsuveste leida oma töölistele.
Ma tirisin seda kuuldes Muti kapiukse kohe lahti. Mutil seal terve korvitäis neid kopsukaid - andku ära,  endal ka lihtsam hommikul riidesse toppida.
Aga Muti andis mulle hoopis plähmaka vastu kõrvu koos sõnadega,  et olen üks tobu Kõldu kaak, kes Mutile vaid lisatööd tekitab. Oi kuidas ma solvusin!
Ise laamendab ja keerab meie kodu segamini ja siis süüdistab mind.
Vastutasuks läksin suurde tuppa ja lõin segamini kõik põrandal vedelevad kruvid ja muud mudinad, mis neil selle asjanduse jaoks vaja on, mis nad Peremehega seina äärde meisterdavad.
Vot nii kange kass olen ma!
Ja nüüd kurrnjäuhh kõigile teile, ja olge tublid, ning pange ka ikka pool kopsuvesti pähe kui õue kolama lähete. Ja ärge siis oma teistele kassidest kaaslastele väga kukile ronige,  muidu hakkavad äkki teie Mutid teid ka koledate nimedega kutsuma.
Kurrrrrr!