Mina ei saa enam mitte midagi aru!`

No sellest ilmaelust loomulikult ei mõika minu kassiaru enam mitte muhvigi!
Muti alles hiljuti rääkis, et tema ammu lahkunud ema (kujutage ette! meie Mutil oli ka ema!), olla rääkinud, et teatud vanuses hakkab inimese elu temast mööda tormama. Ikka niimoodi, et alles ärkasid hommikul ja niuhti ongi juba õhtu käes.
Ma kuulasin seda loba ja naersin vurru tookord, ei saa ikka olla nii. Vahepeal on ju terve tore päev täis hiirejahti, ning muid müramisi.
Aga tundub, et naersin üsna ennatlikult.
Seekord on minust vist terve suvi mööda vuhisenud. Ja seda kõike siis, kui ma vaid korraks end eile õhtul ahju taga kerra olin tõmmanud.
Saate aru!
Mina küll ei saa!
Teen täna hommikul oma silmad lahti - ja voilaaaaaa!
Jälle jõulud käes!
No mida värki?
Alles mõni päev tagasi toppis Muti meie kasukatesse seda va puugitilka, sest ma kippusin eelmise aasta puugikorje rekordit ületama.
Ja Mitskin tegi jälle sellist teekannusisinat, kui Muti tal kukla kallal oli.
See oli muidugi naljakas jälle.
Minnile ei mahu veel siiamaale kõrvade vahele,  et Muti on võimsam kui tema. Ja kui Muti ikka on midagi pähe võtnud, siis teoks selle tema teeb. Isegi Minni tervendamine ja rohtude manutamine :) .
Mitskinil on ju ka alati midagi viga minu meelest. Ta ise küll eitab seda ja varjab võimalusel, kuid millegipärast jääb ka alati vahele. No tegelikult on tal lühimälu vist.
Muti ütles ammu juba, et Mitskin olla titest peale allergik. Aga Minni unustab selle ära peale seda,  et Muti ta vigu teab, kui Muti on talle peale rohu andmist kurr-kurr-tubli kass teinud.
See allergik on muidu nagu see meil käiv poisinaaskelgi, kes meie karvu ei talu, vaid hakkab kohe tatistama ja läkastama.
Minni talub minu ja koerakonnade karvu küll kenasti - ei tatista ega köhi ka, aga Mitskinile ei meeldi kevadine tolm.
Nagu seda ninna tõmbab, nii on silmad märjad kohe. Ja ei aita sellele ei ussi-, ega püssirohi. Isegi Muti nõiarohi mitte.
Tean, sest Muti on igatsugu nippe meie Mitskini peal testinud. Seda loomulikult Mitskini kassikisa saatel.
Tegelikkuses näeb asi välja veel umbes niimoodi, et Muti pakib end pikkade käistega kampsikusse, luurab mööda kööki natuke ja siis krabab Mitškini kinni kaenlasse. Selle peale hakkab Minni kohutava häälega üürgama ning tagajalgadega ujumisharjutusi tegema.
Selle üürgamise käigus jõuab Muti vähemalt seitse korda Mitškinile öelda, kui loll too on ja keerata see ujumisharjutusi tegev karvapundar enda sülle selili. Ja kuna Minni ongi lollakas (minu arvamus), sest röögib alati suu kõrvuni lahti, siis Muti muudkui torkab talle neid pisikesi mutreid, mida tablettideks nimetatakse, kurku vabalt. Minni muidugi peab need siis alla ka neelama, sest muidu ei saaks karjuda.
No okey, pärast saab ta mitu paid ja head konservi Mutilt. Ja loomulikult öeldakse talle, et ta on tark ja tubli. Ha-ha-haaaa! Ja siis tal see mälu ka kinni kiilub, ning ta laseb end järgmisel päeval taas kinni püüda, et tabletti võtta.
Mina selliste rohuvõtmiseasjade peale küll ei viitsi häält tõsta. Kui Mutile meeldib arstitädi mängida - no kes saab siis seda talle keelata.
Aga olgu!
Jutt algas ikkagi sellega, et olen suve maha maganud.
Eilse seisuga oli veel täiesti kevad tulemas.
Tean seda täpselt, sest kõik märgid ju viitasid sellele - puugitilgad kogu meie kambale, Minni silmarähm, Muti mängud reha ja labidaga õues, peremees ehitab juba mitmendat nädalat Muti seemnetele pesakaste, et Postonkonn neid seemneid omale ei korjaks tulevikus, ahi polegi enam igal õhtul punaseks köetud,  majaesisel peenral, kus ma vetsus käin, kui ilm on kehv ja mina laisk, on hakanud õitsema kellud ja tsissid, (või olid need nartsutissid -ähhh, miskid lillekribulad iganes), pikajalgsed karjuvad ja plagistavad hallid linnuelukad on kah soojalt maalt tagasi (huvitav, et neile lennukeeld ei kehti).
Ühesõnaga kevad, mis kevad tulekul.
No nii!
Täna siis silmi avades ja kiiruga  oma krõbukaussi tühjendades olin otsustanud minna vaatama võsastikku neid uusi tegelasi, kes eilse lennuga saabusid, ning kogu õhtu toomingates kilkasid. Uute suutäitega peab ju tutvust tegema ometigi.
Sädin oli eile igatahes nii suur, et segas peremehel uudistesse süvenemist ja ta oli kohustatud minema neid tiivulisi õue kuulama. Isegi Muti käis kuulamas.
Kuna peremees on meil praegu hommikuti essa, kes enda silmad lahti teeb, siis asusin teda koheselt peale einestamist piirama. Et ole nüüd hea mees ja ava aknake kassikesele.
Peremees ütles küll, et olen natuke vist metsa poole kaldu, et praegu õue tahan, aga ega ma kassijonni ei jätnud.
Õue, ja kohe!
Ja siis ta saatiski mind suure kaare ja naeru saatel üle aknalaua otse lumehange.
Sa paganama püha kassijumal!
Aga suvi!!!!???
Aga päike!???
Jaanipäeva grillvorstid, mis laualt pätsates on eriliselt maitsvad!!!?????
Ma maandusin tuppa tagasi sama kiiresti, kui Gagarini Jüri peale oma esimest ümbermaakera tiiru.
Ja vot nüüd hakkan ma ka Mitskiniks ja enne uut kevadet õue enam ei lähe!
Kurrnjäuhhh!
Tiliseb-tiliseb aisakell....!