No nii!
Kassiplika Simba taas klõbistama pääsenud!
Nii vara te ju ei lootnudki meie hullumeelselt toredast kodust uudiseid kuulda, eks?
Aga no mida sa siin pläga sees, mis taevast alla tuleb, ikka teed.
Hommikul käisin tiiru õuel, nüüd on mu kena kasukas nagu vettinud põdrasambla hunnik.
Muti tahtis mind jälle pliidi kohale pesupulkade külge riputada juba.
Et temal tulevat kohe öökonservi vahetus, ning enne seda tahab. et toad oleksid kenasti korras, kuna poisinaaskel sättivat end siiapoole.
Mina, aga tegevat karujälgi igale poole.
Mis karujälgi?
Muti parem hakaku neid metsakoeri peletama, kes meil lammastest šaslikut ja koertest kotlette teevad.
See on ikka päris karm värk, mis need hundipoisid siin sooritavad. Muudkui igal öösel on keegi kotletiks või šaslikuks tehtud. (Muide, Minni kräunus vahele, et see söök pole mitte šaslik, vaid šašlõkk). No minul ükspuha, pea-asi, et mitte guljaš, sinna pannakse palju pipart sisse ja see ajab aevastama, ning siis teised arvavad, et on koroona ja ei mängi sinuga vaid topivad vatitikku ninna.
Alles eelmisel nädalal olla kohe 18 šaslõkki tehtud meie kodukindlusest vaid kilomeetri kaugusel.
Mida asja need hundud nii palju lihaga küll teha võivad, neil pole ei suitsuahju, ega sügavat külmakappi ju?
Juurdlesin, mis ma juurdlesin, selle metsakutsude toiduraiskamise üle, Mitškin tõmbas mulle ikka vee kõrvuni peale.
Hunte pidi nii palju olema, olla ta kuulnud, et 18 lammast olla vaid naljategu ära süüa.
Muti igatahes, neid uudiseid kuuldes, tegi koheselt ümber meie õuesolemise graafiku. Enne päikesetõusu ei liigu meie majapidamises hoovil ükski kodustest neljajalgsetest.
Koerakonnad on samuti tubased, ning asjatamas käiakse Muti, või Peremehe kullipilgu saatel.
Tobiasekonn ei trügigi muidugi peale oma mudamaadluse tegemist kaugele pimedas.
Kuigi , päeval on ta üllatavalt traksis vanapoiss veel.
Peremees arvas Tobiasekonna vaadates, et peaks isegi minema ööpäevaks sinna ojasse ligunema, saaks ka äkki puusa liikuma. Aga Muti hakkas kisama, et tema oma kallist Cambodiamaalt toodud nööridest punutud kiikumise asjandust küll Peremehe väljatirimiseks ei laena. Välja ronigu omal jõul, kui tahab.
Vaat, kus ikka õel Muti!
Tobiasekonn tiriti küll sellega kaldale. Aga siis muidugi polnud Mutit kodus ka, et luba küsida kiige kasutamiseks.
Tobiasekonn aga kuivas meil ära! Muti kammis, ning kasis teda kaks päeva. Kolmandal päeval küsis koerakonn juba süüa ja pissile.
Tagasild teeb tal ikka kaheksaid ja kui istuli kukub, siis on korras - püsti peame meie teda upitama, kuid liigub, haugub ja kolab omi õueringe nagu ennegi.
Kuid pimeduse saabumisel on mõlemad koerakonnad siiski varjul, nagu niuhti. Me isegi oleme Mitškiniga juba harjunud sellega, et pätti ja politseid mängides tuleb meil suuri karvaseid takistusi ületada.
Tobiast ületada pole kunst.
Ta on nagunii nõnda aeglane, et saab sellest aru kui keegi ta peal trambib, alles järgmisel hommikul. Sellepärast Muti ka ütles, et Tobiasekonn ei saa õues hundiajal olla, ta ei taipa, et on pintslisse pistetud, enne, kui on juba taguotsast välja ka pressitud. (ma pidin oma kassiaju ära lausa nikastama, et sellest Muti kõnekäänust aru saada. Õnneks on mul tarkur Mitskin, kes jutu kassikeelde tõlkis ja arusaadavaks tegi).
Postonkonn on aga nii loll, et kui hundid peaks tulema, siis läheks ta ise kahvli ja noaga neile vastu - ühesõnaga HERNEAJU.
Aga kui me toas tast üle kihutame, on ta ka kohe naksti püsti ja tahab meid ise taga ajada.
Õnneks Muti ja Peremees ei luba, sest see elevandi ja koera ristand lõhuks meil kogu majapidamise siis laiali.
Mängigu Jänksiga.
See nagunii tubane poiss kogu aeg ja muud ei tee, kui jookseb meil tüütult sabas.
Muti lammutas õuel ta suvekodu ka täitsa ära, sest see oli kokku kukkumas. Nüüd ma ei teagi, kuhu see Jänks järgmisel suvel suvitama pannakse - äkki lollnokkade juurde.
Nendel on aia asemel nüüd selline kilemaja tehtud, et tomatid läheksid kadedusest uuesti roheliseks kui näeksid.
Muti tombas lollnokkade aiale kile ümber ja peale ka, et need ullikesed saaks tuule ja vihmaga ka värsket õhku nautida.
No päris tore tegelikult.
Ma ju käin ka pidevalt seal lollnokkade varjendis hiirejahil. Nüüd saan ka koos nendega vihmavarjus õues olla.
Ja mine tea, äkki hakkab jälle ülevalt seda valget jama sadama, mis ükspäev juba tuli.
Tore ju kui on ükski murulapike, kus luurekat mängida talvel.
Teadupärast lumes ma seda eriti harrastada ei saa. Lumi kipub mu karupükstesse kinni jääma.
Aga karupüksid olen juba päris kohevaks suutnud sel aastal kasvatada.
Vot sellised lood meil siin sooserval!
Aga nüüd - vihmasabin tundub olevat vaiksemaks jäänud!
Lähen teen ühe kiirkäigu kanamajja ja toon Mutile kilkamiseks mõne hiirepoisi.
Tsauhh-kurrnjäuhh ja nägens!!
mina ja Postonikonn need ainsad, kelle kallal õiendatakse.