Oh jah!
Meil on taas jama majas.
Vaid kohe järjest mitu tükki.
Esimene ja minu meelest täiesti tervitatav jama oli see, et Muti peenraääre skalpeerimise masin lendas jubinateks.
See oli üks igavesti nuhtlus masin ka, sest Muti sai selle kuskilt poest, kus see oli olnud hästi odav. Ning tänu odavusele oli ta siis ka sellise odava disainiga, et Muti pidi iga kord tooli peale ronima, et varre otsast kinni hoida, kui tahtis õue ilusaks teha. Peremees ei saanud teda üldse kasutada, sest tal on tagasillal miskit natuke viga ja ta ei saa kõrgele ronida.
Muti käis selle murutimmijaga isegi poes ära, et teada saada, kas seda päkapikuinimeste kasvule regullida (eeee, vist ikka reguleerida) ei saa. Aga müügimees oli Mutile suure naeruga seletanud, et selle raha eest on masinat isegi liiga palju.
Igatahes undas Muti igakord jubedusest, kui selle aparaadi rehe alt välja värsket rohtu sööma tõi.
Nüüd on aga aparaat kutu ja rohi võib rahulikult kevadel kasvama hakata.
Nii!
Teine laks oli krõbukausside pesemise masin!
Assa püha Kassijumal, mis see veel tegema hakkas enne lõppu!
Pritsis vett ustest-akendest nagu sunaami.
Hea oli, et Muti ei viitsinud õhtul vara oma koikusse kobida ja istus arvutis. Siis ta kuuliski, et pesumasin teeb sahvris hävitustööd ja kavatseb kogu meie maja vee alla matta. Kus Mutil tuli karvaseid ja sulelisi suust, kui ta selle masina karvupidi kaenlasse sai ja õue elu üle järele mõtlema tassis.
Loll masin!
Õppust ei võtnud, ning Mutil tuli rahakotiraudasid avada.
Eile saabus meile autoga uus kausipesija.
Ja kuna Peremees magas veel, siis Muti sättis selle tegelase vana masina kohale üles ka.
Ja LOOMULIKULT mitte õieti! :)
Masin muudkui pesi ja pesi, aga vett ära valamast keeldus.
Muti tantsis torutangidega ta ümber igatsugu tantse, alustades Lamba-Aadast ja lõpetades Jeerumiga, või Jeeru-Saalemiga. Ah, mis iganes, masin vett kätte ei andnud, ainult piuksus haledalt nagu hiireke minu karvase käpa all.
Lõpuks taipas Muti minna õue vaatama, ega see voolik, mis vett peab sireli alla toimetama, miskit keerdu pole sisse võtnud.
No voolik on selle pärast, et meil seda päris eurot ju veel ikka pole (koroona rikkus selle ära kevadel), ja vesi läheb meil sellepärast sirelipõõsale. Peame veel natuke vähem konservi peale raha raiskama, et Peremees ja Muti saaks mingi kanade lisatsooni teha musta vee jaoks. Vot seda mu kassiaju ei suuda aru saada, mis pärast neile kanadele-lollnokkadele peab must vesi hakkama minema. Aga Mitskin ütles, kui mu arutlusi kuulis,et ma olla ikka poolearuline täiega, kanade lisatsoon on suur toru, mis läheb suurde tünni ja mitte lollnokkadele.
Olgu, olgu, no olen natuke harimata veel selles ehitusevärgis.
No ja mis siis!
Ega kassid kõike peagi teadma!
Muti igatahes avastas, et ta on oma karujõuga kaks voolikut nii kõvasti kokku ühendanud, et tagumisel voolikul oli lausa hing kinni.
Ja kui Muti oli tal mutri vähe lõdvemaks keeranud, hakkas kausimasin kah vett välja lubama.
Elu oli jälle lill!
See lõpetas mingil päeval õues ringi lendlemise ja ussikeste järel jooksmise.
Muti arvas, et küllap on haige, ning vajab ülevaatust.
Rabas suleppalli kaenlasse ja .......
Lollnokk sõna otseses mõttes oksendas Muti täis.
Ja te ei kujuta ettegi kuidas see ollus, mis tal nokast tuli haises!
Hullemini kui see supp, mida Muti ja Peremees hapuks läinud kapsastest keedavad ja sisse söövad.
Igatahes väänas Muti seda lollnokka päris korralikult. Luksus teine pärast terve päeva kasvuhoones. Lollnokk ikka, mitte Muti!
Terve pole ta aga siiamaale. Istub vaikselt põõsas ja jalutab ainult natuke. Naabrimees arvas, et lollnokk tuleks supiks teha, aga Muti keeldus. Tal nimelt polevat praegu kanasupi järele isu.
Tobu ikka küll, see meie Muti!
Egas kui tal pole isu ei tähenda see seda, et meil pole!
Kuigi jah!
Tobiasekonnal ka pole isu.
Tobiasekonn tegi meil uuesti seda mudamaadluse trikki, mis mingi aeg tagasigi.
Nimelt tuli Muti paar päeva tagasi konserviraha tegemast õhtul ja avastas, et Tobiasekonn on oma diivanilt kuhugi kadunud.
Esiti veel imestas hoopis seda, et naabri Miisu perel on õues lihapraadimise pidu ja meie Postonikonn, kes teadupärast ühtegi tasuta söömaaega maha ei maga, passib kodus, selle asemel, et kõrval talus liharesti turvata.
No mõtles veel, et küllap on juba esimese noosi ära kätte saanud ja tuli koju leiba luusse laskma.
Pani oma lollnokkade varjendi ka lukku, andis meile krõbinad kaussi, ning siis hakkas vaatama, et kus see Tobiasekonn siis asjatab.
Aga koerakonna polnud kusagil!
Muti kaasas otsingusse taskulambi, kummikud ja Postonkonna, kuid otsingud olid tulemusteta.
Postonkonnast polnud muidugi kasu ka mitte koerakarva võrragi. Plähmerdas niisama ringi ja segas soos liikumist.
Muti materdas metsas poole ööni, kuni loobus.
Hommikul, enne konserviraha tegemist vaatas veel suure põllu üle, kuid mingeid märke koerakonnast polnud.
Läksid mõlemad peremehega meile konserviraha tegema, kuid Peremees sai sealt õnneks enne pimedat koju tagasi ja alustas uuesti otsinguid.
Ning mõelge ometi!
Leidiski meie Tobiasekonna!
Viimasel hetkel ilmselt, sest konn oli juba kaelani mutta vajunud jões.
Ning sellise kavala koha ppeal, kust Muti taskulamp pimedas teda ei näinud.
Suure puurondi taga.
Ja proovi sa mutta kaevunud sajakilost koerakonna sealt kätte saada.
Õnneks on naabri Miisu Peremees ka natuke jõujunn, ning tormas esimese kutse peale kohale.
Nii nad siis Tobiase kätte saidki ja koju tassisid.
Nüüd on meil kodus keskmine tuba koerakonna oma. Muti viib teda vahepeal õue pissile ja siis kuivatab aeg-ajalt ka. Aga Tobias on ikka veel niiske ja mudane.
Tal muidugi karvkate ka hullem kui kümnel lambal kokku.
Mis edasi saab, ei tea isegi Muti.
15 aastast taati pole eriti mõtet arsti juurde tassida, see tekitaks talle hoopis mingid dressid selga.
Tagasild ei töötanud Tobiasel korrektselt juba ammu, seda remontida pole ka enam võimalik.
Aga vanamees on ise täitsa arukas ja palub abi, et teda püsti aidataks ja õue viidaks, kui põis üle ääre hakkab ajama.
Muti muidugi teatas, et tema süda sellist võitlejahinge, kes ööpäev mudavannis liguneb ja eluga välja tuleb, magama panna ei luba.
See vist tähendab seda, et Muti ei taha, et Tobiasekonn sinna Ralfikonna kõrvale pihlaka alla juba läheks.
Me Minniga käime teda vahepeal seal keskmises toas lõbustamas, aga ega koerakonn sellest eriti ei hooli. Ainult pikutab ja vahepeal ohkab raskelt.
Muti keelab meil teda kiusata ja käsib aega anda taastumiseks.
Ainus, kes sellest keelust muidugi aru ei saa on Postonikonn.
Undab ja püüab Tobiast veel pikali ka lükata kui Tobias õuel on.
Vot selline sündmusteköllane oli meie määdunud nädala lõpp!
Aga no olgu, ma nüüd lähen vaatan hoovis ringi, et ega veel miskit jama pole kaela sadamas.
Kui on uudiseid, siis annan teilegi mu lugupeetud kaaskasslased teada.
Kurrnjäuhh ja nägens!
Ei tea, kas oli retrograadne Merkuur või muidu sitt tähtede seis - ja reedel veel kuuloomine ka - enne seda on alati mingid jamad; igatahes mul oli samuti terve eelmine nädal otsejoones tagujalgel, ja nagu ma inimestega rääkisin, siis paistis teistelgi olevat kuhjaga ja ootamatult igasugu vimkasid ja ikke õkvalt üksteise otsas, niiet ei jõua eelmise järelt veel hinge tõmmatagi, kui juba järgmine kaela sajab :S
VastaKustuta