Ei tea, kas asi on kätte jõudnud sügisest, või täiskuust

(lõõskab teine juba mitu ööd taevas nagu kõrvits, mida lollnokad Muti eest salaja nokklemas käivad),

aga mina olen juba mitu õhtut täiesti iseseisvalt ja ilma kissitamiseta tuppa tulnud.

Uue magamiskoha leidsin ka, sest diivanil, ning põrandal telku ees on võimatu rahulikult mõnuleda.

Jänks-poiss nimelt kolis ju ka enne tormi tubaseks. Mitskinile see muidugi meeldib, tema viitsib Jänksiga tegelda, mina küll mitte. Temaga ei saa ju miskit põnevat ette võtta. Isegi pätti ja politseid mängides on tal pabularada taga, kui eest ära põgeneb.  Katsuge ise siis mööda herneteri kapates majapidamist puhtana hoida, ning mitte Mutilt vastu peapekki plähmakat saada.

Nii, et majapidamise puhtuse ja kodurahu huvides lebotan riiulil.

Mäletate ju, et eelmise koroonatralli ajal olid Muti ja Peremees sunnitud kodus passima karistuseks hulkurluse eest. 

Kuna Muti ei suuda niisama istuda, siis sundis ta Peremeest mega-giga riiulit ehitama. Vohh, see oli tal igati hea mõte. Sellele riiulile mahub peale nende mõtetute pulinate ka mõttekaid. Näiteks nagu mina :)!

Ok, riiulil pikutamine pikutamiseks, kuid millegi pärast tuli mul täna vastu hommikut selline oma empsi igatsus peale, et ronisin Mutile voodisse kaissu.

Muti  kah nagu emme moodi moodustis ju. Toidab, katab ja kasib mind. Riidleb ka kui vaja - kahjuks.

Hakkasin siis Mutit käppadega maseerima, nagu kunagi titena oma empsu.

Muti hakkas mõmisema!

Ma panin kohe tempot juurde!

Aga siis tegi Muti silmaluugid lahti, vahtis mind mõne aja oma unerähmas näoga, (see on tal ikka ülitopakas) ja müksas siis Peremeest.

Ning kui viimane ka oli ennast ärkvele saanud, teatas, et mine too kähku kauss, jahu ja vesi. Mingi parm oli ka nimekirjas veel.

Peremees ei saanud essugi aru, aga Muti teatas, et nüüd paneb selle kassiraipe, kes varahommikul seljas trambib, leivatainast tegema.

Mis ta muidu siin tühja sõtkub.

Hommikuti hea värsket leiba võtta kohe.

Oot-oot!

Kas jutt oli minust?

Ma ju tahtsin ainult Mutit masserida, ning talle natsa kõrva nurruda.

Ega siis sellepärast pea mind kohe tööle sundima hakkama.

Solvusin sabaotsani, ja pean nüüd plaani, kas mitte ära kolida suurde linna.

Tean, et seal on paar päris lõbusat kassipoissi, kes tohivad öösiti igatsugu asju teha.

Isegi kassikontserti!

Mõelge ise, ma võiksin ju neile taustatantsijaks olla.

Mitskin muidugi ütles, et loll olen, kui lähen.

Siis ma enam oma hoovil hulkuda ei saa, ning lollnokke luurata. 

Linnas tuleb kodus püsida, muidu ajavad suured võõrad tõllad sind rataste alla.

Nii ma nüüd istun Minni kivil, ning mõtlen.

Lollnokke tahaks ikka luurata küll ju.

Need leidsid mõni päev tagasi Muti kõrvitsahunniku üles.

Assa Püha Kassijumal, kus Muti huilgas, kui nägi disainitud kõrvitsat.

Nokad tegid Muti kisa saatel sellist lennuharjutust, et lausa lust. 200 meetrit ilma hoovõtuta madallendu tuli mõnel neist niuhti välja. Isegi need suured puhvakad, keda Muti Martaks ja Bertaks kutsub, ja kes kana häält teha ei oska, vaid kurisevad. Isegi need said hetkega oma tonnised lihakehad maast lahti.

Me Mitškiniga lasime kastaniladvas laia naeru.

Ometi olid need Muti ninnu-nännud ka ühe erilise pahandusega hakkama saanud.

Kuigi - viimasel ajal, ja eriti peale seda, kui koerakonn aknad pintsli pistis, ei ole Muti suvatsenud temaga eriti riielda. Koerakonn ise ka on kuidagi rahulikumaks jäänud.

Ei tea, kas hakkab mõistus pähe tulema neil mõlemil, või on ikka tõesti süüdi see täiskuu?

Muidu ikka ainult  mina ja Postonikonn need ainsad, kelle kallal õiendatakse.

Nii ma siis olengi nüüd natsa nõutu. Kuigi mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et ma ikka ei koli, vaid lähen käin korra lollnokkade varjendis ja vaatan, ega neil hiireuputust pole tekkinud.

Muti taris sinna varjendisse hunniku mingeid teri, mida lollnokad kõrvitsa asemel nüüd nokkavad.

Hiirepoistele meeldivad need terad ka, meile Minniga aga hiirepoisid. Nõnda on meil tore toiduahel, nagu Peremees mainis. Seda ahelat nagu lõhkuda ei tahaks.

Nii, et vist ikka loobun solvumisest, olen nõus Mutile hommikuti mitte masaasi tegema (kuigi riiete loopimisest ei loobu, mingi rõõm peab ju elus olema), ning jään koduseks kassiplikaks edasi.

Kurrnjäuhh ja kohtumiseni!