"Kuramuse kliimanaatorid", : vandus Muti varahommikul, kui tuul läbi tubade tuhises ja ta oma hommikuhõlsti lehvides kuuri poole kappas, puukorv hambus, koerakonnad sabas.

Väljas peaks olema suur suve algus, kus see kliimasoojendus nüüd on, et tuleb hammaste plagisedes ahju kütta?

Nii see Muti kobises, kui elamises ahjudele tuled alla tegi.

Mina olin seekord Mutiga täiesti ühel nõul, ning sättisin end kiirelt magalasse külili. Õuetuurile ei isutanud kuidagi.

Mitškin hõivas kiirelt teise padja.

Meie majas on nüüd see jama, et kui kiire kass pole, siis see Kellykonn lösutab Muti-Peremehe voodis koheselt.

Endal õuest tulles käpad nagu söekaevuril, ning karvkate nagu vettinud svamm.

Aa jaa, 

Pildil on koerakonnal kõrvad kikkis, aga nii olid nad ainult nädal aega. Siis ta tüdines sellest ära, või sai dressid, kui Muti tööle läks ja lasi oma kõrvad taas longu.

Kuid mis veel hullem, Muti ei hoia teda enam trossi otsas.

Kellykonn töllab koos Postonikonnaga nüüd mööda territooriumi (kurr, kui keeruline sõna) koduvalvet tehes. Ja kuulab isegi valikuliselt juba Muti sõna.

See muidugi pole miski ime. Muti sõna maksab majas. Seda teavad meil isegi sääsed ja kärbsed.

Kui Muti käratab, lendavad kohe kuulekalt aknast välja.

Oh sa Püha Kassijumal!

On see vast koduvalvur trehvanud!

Kiljub haukudes, nii, et küla kajab kui keegi majale läheneb. Endal sapsud võdisevad, ning  haukumine ja urin kostuvad kuskilt kivi tagant tavaliselt.

Eriline argpüks inimloomade suhtes!

Aga õnneks ei luba ta ühelgi metsaloomal meile õue uudistama tulla. Kohe teeb tuule saba alla.

Nii, et me Mitškiniga saame taas vabamalt hingata. Postonikonnal oli ju pohhui (Muti sõnavara), kui rebaste ja muude mugulate armee läbi õue marssis. Tema valvas ja valvab ka senini, et keegi tema toidukausi kallale ei kipu.

Mis meil siis veel sooservas uut on?

Kanamamma kükitab jälle pesal. Seekord õnneks oma varjendis, ning väiksed lollnokad peaks munast välja hüppama järgmise nädala lõpus. 

Kui hüppavad!

Muti lihtsalt ei ole seekord nii hoolas ja ei piilu pimedas taskulambiga Lollnoka-mamma mune.

Muti ütles, et vaadaku ise seekord, kuidas oma tibutittedega hakkama saab. Muidu läheb lohakaks, Meisterdab tibud valmis, aga lastekasvatuse jätab Muti kaela.

Nagu see lind kes kogu aeg kuhugi kukub.

See pidi kah oma lapsed alati teistele lindudele sokutama.

Meie Muti muidugi lind  pole, kuigi vehib oma lapatsitega mõnikord sedasi, nagu tahaks ka lendu minna.

Aga need kukulinnud -  ma pidasin parasjagu harakavalvet, kui lepavõsast kaks tuvi nägu lindu välja laperdasid. 

Koledad, nagu Muti elulugu!

Lendasid ükssteise järel meil üle õue, ja esimene muudkui röökis, et kukun, kukun! Teine tänitas takkaotsa, et kuku kuku.

Ma  seadsin kohe sammu neile kannule, et  kui emb-kumb paksmagu nüüd alla prantsatabki, saan suutäie värsket linnuliha.

Aga, kus kurat!

Kisasid küll, et  kukuvad, aga ei miskit. Laperdasid edasi teineteise kannul.

Mitskinil olid muidugi seda nähes-kuuldes naerukrambid.

Need pakstuvid pidid olema hoopis käod, kes niiviisi valetades, et kukun alla, laulvat. No nagu lollnokade mehed kirevad.

Meil on ju Lembitu asemel nüüd Lucy. Ja ei kire, vaid kriiskab .Ta olla miskit paberitega poisslind, nagu Brhams. Ainult, et kui Brhams on pirakas braama, siis Lucy on miski lakenwelt või midagi sinna poole. Välja näeb nagu Brhamsi väiksem väljaanne, ainult puhvpükse pole ja saledam on ka.

Aga tagasi tibulasse!

Mutil on muidugi väike mure küll nende uute tulijate pärast.

Nimelt on meid kasse nüüd kogemata kolm.

Muti avastas juba paar nädalat tagasi, et heinaküüni põranda all passib üks must kass, kes käib lollnokkade putru noolimas.

Muti veel imestas, et kelle kassipoiss siis nüüd nii rumal on, et Otto-Triinudele kosja kipub.

Aga, kui see kassipoiss ikka järjepidevalt heinaküüni räästa all kükitas, ja Mutile mjäu tegi, siis Muti sai aru, et kiskin on koduta.

Nüüd on siis nii, et Muti viib kaks korda päevas sellele Mustlasele kah krõbusid, või lihaollust. Sest ega kanapudru pole kassitoit, nagu ta ütles. Ning kui pisinokad peaksid ilmuma, siis vast see heinaküüni elanik ei pista neid nahka kohe.

Mustlane on muidugi veel rohkem argpüks, kui Kelly.

Muti on teda vaid paar korda lähedalt näinud. Aga meie juba teame, et keegi ei hooli temast, ning üks silm on tal ka hall. Seal on mingi  kate peal.

Muti kuulutas interneedumis ka, et kelle kass on teema heinaküüni hõivanud, kuid kõik panid vaid naerunägusid, kassi järgi igatsust ei tuntud.

Nüüd Muti loodab, et suudab elle Mustlase ikka sügiseks julgemaks muuta, sest ega külmaga pole tühjas küünis tore elada. Pealegi on lollnokade varjendi uks ju ka külmal ajal kinni.

Ma ei tea!

On meil seda hulkurist muidusööjat siis vaja?

Aga - Mutit teades!

Ta võtab selle poisi nagunii oma tiiva alla.

Olgu!

Ma nüüd lippan kööki hoopis vaatama, mida see Muti seal kilkab.

Eelmisel korral kilkas ta nii karvaselt, kui oli endale mingit võililleollust varvaste vahele kogemata kallanud.

Siis ta tegi tantsu kah kilgetega koos, ning kraapas tantsutaktis sokke jalast rumalate sõnade saatel.

Seda oli lõbus laua alt vaadata, kahju, et plaksutada ei tohtinud.

Täna tahtis Muti oma lilleilu kõpitseda, kuid - perset Roosi, nagu ta aknast nukralt välja vaadates tõdes.

Ja kõpitsemise asemel pani hoopis rbabakate kiiseli tulele. Eks ta selle siis nüüd endale kuhugi krae- või varba vahele valaski. Oh jah, see olla hoopis rabarberikisell, nagu tarkurMinni teatas.

Lähen kontrollima,mis värk on, ning kas Muti juba vihub tantsu. Aga teie olge ikka terved, ning mõnusad.

Ja kui ilmajaam lubab, siis kriblan taas meie tegemistest lähemalt.

Ikka Teie Kassipliks!

 

Oh, jessssssss!

Muti puhkus saab ometi läbi ja ta ei töllerda  meil kogu päev selle uue koerakonna ninnu-nännutamisega nina all. Saab koerakonn rahu ja Muti on ka nagu valge inimene - tuleb konserviraha tegemast, õiendab kõigiga ja keerab magama. Ja vabadel hetkedel kraabib oma silokaste.

Ta üritas neid puhkuse ajal kah juba korda saada. Kuid Muti meelehärmiks oli igal hommikul lumi maas, ning lilleilu istub siiamaani toas karpides. 

Poisinaaskel toodi ka Mutile appi. 

Enam ma seda naasklit eriti ei kardagi. Ma olen ju juba täiskasvanud tibin. Pealegi on poisinaaskel enamus ajast naabriplikaga ninapidi koos, ning kassidest on neil suva.

Selle eest huvitub see uus koerakonn minust vägagi.

Kui me toas kokku saame, üritab ta vägisi mulle tagumiku kaudu pähe istuda. See tähendab, et igal võimalusel torkab ta oma mullase ninanööbi mulle saba alla. 

Püha Kassijummal!

Mis,  on ta mingi persevest või?

Aa ei, Mitškin näugus, et see sõna olla hoopis pervert!

No vahet pole!

Mulle ei meeldi, kui pean toas ringi liikuma, või krõbukausis parimaid palasi valima, koeranina silmini kannikate vahele surutult.

Nii me Mitškiniga seda lollakat uhmerdamegi nii, kuis jaksame.

Aga  ega ta aru saa. Tal ka vist herneaju, nagu Postonikonnal.

Muti võib Postonikonna kiita, või riielda, palju tahab, sellel käib saba ikka vinta-vänta ühte moodi.

No vot, nii see uus tohman ka.

Üks päev pani Muti käest plehku.

Jooksis metsa, ning klähvis seal kaks ööd-päeva.

Peremees arvas, et küll tühi kõht ta koju ajab, aga kus kurat.

Kavalpea käis öösel kodus, ning korjas õuelt kokku kõik Postonikonna õhtusöökide jäägid.

Me Mitškiniga üritasime talle suunda kätte näidata, kuhupoole võiks rauast teejaam jääda.

Et siis ta saab kodumaale tagasi sõita. 

Aga kuna me ei tea ise ka, kus see  teejaam täpselt asub, siis klähvis koerakonn metsas edasi.

Ega ta vist tahtnudki sinna venede maale tagasi. Ta hoopis proovis, kas Mutil on närvikava korras.

Ning, kui selgus, et Muti ei ajagi teda mööda võsavahet huilates taga. Ühel ööl, kui Peremees õuediivanil vetsust tulles jalga puhkas, maandus Kellykonn kah diivanil.

Nii luhtus me lootus tast lahti saada.

Ja nüüd peale seda võsajooksu Muti teda ninnu-nännutabki.

Koerakonn loomulikult kasutab seda ära ja teeb mis tahab. Nii leiab Muti ärgates  patju, mis on hommikuks plahvatanud, nagu see aatomikude maja, millest Muti ja Peremees filmi vaatasid.

Muti pärast vilmi rääkis, et tal oli sada aastat olnud otsaesine päikesepruuni vaba selle aatomike plahvatuse pärast vist. Peremees arvas küll, et küllap Muti ei märganud päevitades tukka otsaeest ära lükata, kuid Muti arvas, et Peremees on lollakas nüüd peale seda, kui sai vaksiini.Pealegi ei saa ju Muti ometi olla saja aastane. Ta võib olla pigem sajajalgne, sest sibab kogu aeg mööda kodu ringi.

Aga vilmi vahtis ta küll huviga ja meenutas seda aega, kui ta noor ja ilus oli.

Praegu olla Muti oma sõnade järgi ainult elus.

On jah. 

Ma ju öösiti ikka kontrollin neid nuusutades.

Mul Peremees ja Muti nimelt on nüüd kah koroona vastu pritsitud.

Peremees lõõskas peale pritsimist terve päeva nurru lasta, ise ütles, et on Modernselt unine.

Ma Minnilt uurisin, et mida see modernselt unine peaks tähendama. Kuid meie tarkur ei osanud vastata.

Mutit pritsiti miski Pilsneriga, või sarnase asjaga. Ja Muti küll ei maganud. Muti hoopis hakkas ruigama. Ja iga tund aina hullemini.

Ruigamise põhitekst oli, et käsi ei taha üldse enam valutamist ära lõpetada, vaid keerab aina valule vunki juurde.

Igatahes valutas Muti käsi õhtuks nii palju, et ta ei suutnud Peremehele isegi vakki näidata, kui see Mutit noris.

Vakk on muide see, kui Muti oma ühe konkssõrme eriliselt uljalt püsti pressib, endal selline nägu ees, nagu oleks hiire kätte saanud.

Hiirtest nii palju, et meil on Mitškiniga sel kevadel uus trend.

Hiired on nii tavalised juba, tänu lollnokkadele, et me sel kevadel asusime hoopis mutijahiga tegelema.

Et te valesti aru ei saaks, siis me ei jahi mitte meie Mutit, vaid neid mutte, kes meil aeda püramiide ehitavad, ning keda meie Muti ka ei armasta.

Need mutid elavad maa sees, mitte toas ja aiamaal, nagu päris Muti.

Loomulikult ei söö me neid labidakäpalisi - maitsevad nagu vihmaussid.

Aga me sätime nad lollnokkade aeda päevitama.

Ja siis nooremad  nokad käivad neid uudistamas sädistades.

Noored nokad on ka täitsa kana nägu juba läinud. Välja arvatud Turbotibin. Tema ei läinud kana nägu - läks hoopis sinna, kus Tobias ja Ralfikonn juba ees on.

Muti ja Peremees olid kurvad küll, kuid Muti arvas, et küllap nii oligi pisinokal parem. Tal olid ju igatsugu vead küljes ja Muti poleks teda kunagi teiste hulka saanud lubada.

Suurte lollnokkade hulgas tegi Muti ka harvendust, ning üks kukerajakas ja kaks kananokka vahetasid kodu, ning sõitsid minema. Nüüd ootab Muti, et kes tahab ühte eriliselt uudishimulikku musta kukenokka omale. Supiks ei raatsi Muti teda teha, sest lollnokk on liiga asjalik.

Ah jaa, põhiuudis oleks praegu küll ununenud täiesti!

Meil on kevad käes!

Lillepeenardel enam asjal käia ei tohi, need pikad vaod, kuhu Muti oma kardulad peitis, neid ka ei tohi ümber disainida.

Aga selle eest on mets juba pruunikasroheline, putukad sumisevad, ning need muidusööjad, keda Muti tihasteks kutsub, on akna tagant tiiba lasknud.

Mina veedan loomulikult ka aega rohkem õues, kui toas. 

Nii, et palun juba ette oma vännklubilt vabandust, kui mõni postitus peaks liigelt hilinema.

Tänaseks lõpetan ka uudiste jagamise ära, kuna  nägin silmanurgast, et Mitškin on mu lemmikpuul lemmikoksa omale hõivanud.

Lähen teen talle vabalangemise õppetunni!

Kurrnjäuhh ja nägens kõigile!