"Kuramuse kliimanaatorid", : vandus Muti varahommikul, kui tuul läbi tubade tuhises ja ta oma hommikuhõlsti lehvides kuuri poole kappas, puukorv hambus, koerakonnad sabas.

Väljas peaks olema suur suve algus, kus see kliimasoojendus nüüd on, et tuleb hammaste plagisedes ahju kütta?

Nii see Muti kobises, kui elamises ahjudele tuled alla tegi.

Mina olin seekord Mutiga täiesti ühel nõul, ning sättisin end kiirelt magalasse külili. Õuetuurile ei isutanud kuidagi.

Mitškin hõivas kiirelt teise padja.

Meie majas on nüüd see jama, et kui kiire kass pole, siis see Kellykonn lösutab Muti-Peremehe voodis koheselt.

Endal õuest tulles käpad nagu söekaevuril, ning karvkate nagu vettinud svamm.

Aa jaa, 

Pildil on koerakonnal kõrvad kikkis, aga nii olid nad ainult nädal aega. Siis ta tüdines sellest ära, või sai dressid, kui Muti tööle läks ja lasi oma kõrvad taas longu.

Kuid mis veel hullem, Muti ei hoia teda enam trossi otsas.

Kellykonn töllab koos Postonikonnaga nüüd mööda territooriumi (kurr, kui keeruline sõna) koduvalvet tehes. Ja kuulab isegi valikuliselt juba Muti sõna.

See muidugi pole miski ime. Muti sõna maksab majas. Seda teavad meil isegi sääsed ja kärbsed.

Kui Muti käratab, lendavad kohe kuulekalt aknast välja.

Oh sa Püha Kassijumal!

On see vast koduvalvur trehvanud!

Kiljub haukudes, nii, et küla kajab kui keegi majale läheneb. Endal sapsud võdisevad, ning  haukumine ja urin kostuvad kuskilt kivi tagant tavaliselt.

Eriline argpüks inimloomade suhtes!

Aga õnneks ei luba ta ühelgi metsaloomal meile õue uudistama tulla. Kohe teeb tuule saba alla.

Nii, et me Mitškiniga saame taas vabamalt hingata. Postonikonnal oli ju pohhui (Muti sõnavara), kui rebaste ja muude mugulate armee läbi õue marssis. Tema valvas ja valvab ka senini, et keegi tema toidukausi kallale ei kipu.

Mis meil siis veel sooservas uut on?

Kanamamma kükitab jälle pesal. Seekord õnneks oma varjendis, ning väiksed lollnokad peaks munast välja hüppama järgmise nädala lõpus. 

Kui hüppavad!

Muti lihtsalt ei ole seekord nii hoolas ja ei piilu pimedas taskulambiga Lollnoka-mamma mune.

Muti ütles, et vaadaku ise seekord, kuidas oma tibutittedega hakkama saab. Muidu läheb lohakaks, Meisterdab tibud valmis, aga lastekasvatuse jätab Muti kaela.

Nagu see lind kes kogu aeg kuhugi kukub.

See pidi kah oma lapsed alati teistele lindudele sokutama.

Meie Muti muidugi lind  pole, kuigi vehib oma lapatsitega mõnikord sedasi, nagu tahaks ka lendu minna.

Aga need kukulinnud -  ma pidasin parasjagu harakavalvet, kui lepavõsast kaks tuvi nägu lindu välja laperdasid. 

Koledad, nagu Muti elulugu!

Lendasid ükssteise järel meil üle õue, ja esimene muudkui röökis, et kukun, kukun! Teine tänitas takkaotsa, et kuku kuku.

Ma  seadsin kohe sammu neile kannule, et  kui emb-kumb paksmagu nüüd alla prantsatabki, saan suutäie värsket linnuliha.

Aga, kus kurat!

Kisasid küll, et  kukuvad, aga ei miskit. Laperdasid edasi teineteise kannul.

Mitskinil olid muidugi seda nähes-kuuldes naerukrambid.

Need pakstuvid pidid olema hoopis käod, kes niiviisi valetades, et kukun alla, laulvat. No nagu lollnokade mehed kirevad.

Meil on ju Lembitu asemel nüüd Lucy. Ja ei kire, vaid kriiskab .Ta olla miskit paberitega poisslind, nagu Brhams. Ainult, et kui Brhams on pirakas braama, siis Lucy on miski lakenwelt või midagi sinna poole. Välja näeb nagu Brhamsi väiksem väljaanne, ainult puhvpükse pole ja saledam on ka.

Aga tagasi tibulasse!

Mutil on muidugi väike mure küll nende uute tulijate pärast.

Nimelt on meid kasse nüüd kogemata kolm.

Muti avastas juba paar nädalat tagasi, et heinaküüni põranda all passib üks must kass, kes käib lollnokkade putru noolimas.

Muti veel imestas, et kelle kassipoiss siis nüüd nii rumal on, et Otto-Triinudele kosja kipub.

Aga, kui see kassipoiss ikka järjepidevalt heinaküüni räästa all kükitas, ja Mutile mjäu tegi, siis Muti sai aru, et kiskin on koduta.

Nüüd on siis nii, et Muti viib kaks korda päevas sellele Mustlasele kah krõbusid, või lihaollust. Sest ega kanapudru pole kassitoit, nagu ta ütles. Ning kui pisinokad peaksid ilmuma, siis vast see heinaküüni elanik ei pista neid nahka kohe.

Mustlane on muidugi veel rohkem argpüks, kui Kelly.

Muti on teda vaid paar korda lähedalt näinud. Aga meie juba teame, et keegi ei hooli temast, ning üks silm on tal ka hall. Seal on mingi  kate peal.

Muti kuulutas interneedumis ka, et kelle kass on teema heinaküüni hõivanud, kuid kõik panid vaid naerunägusid, kassi järgi igatsust ei tuntud.

Nüüd Muti loodab, et suudab elle Mustlase ikka sügiseks julgemaks muuta, sest ega külmaga pole tühjas küünis tore elada. Pealegi on lollnokade varjendi uks ju ka külmal ajal kinni.

Ma ei tea!

On meil seda hulkurist muidusööjat siis vaja?

Aga - Mutit teades!

Ta võtab selle poisi nagunii oma tiiva alla.

Olgu!

Ma nüüd lippan kööki hoopis vaatama, mida see Muti seal kilkab.

Eelmisel korral kilkas ta nii karvaselt, kui oli endale mingit võililleollust varvaste vahele kogemata kallanud.

Siis ta tegi tantsu kah kilgetega koos, ning kraapas tantsutaktis sokke jalast rumalate sõnade saatel.

Seda oli lõbus laua alt vaadata, kahju, et plaksutada ei tohtinud.

Täna tahtis Muti oma lilleilu kõpitseda, kuid - perset Roosi, nagu ta aknast nukralt välja vaadates tõdes.

Ja kõpitsemise asemel pani hoopis rbabakate kiiseli tulele. Eks ta selle siis nüüd endale kuhugi krae- või varba vahele valaski. Oh jah, see olla hoopis rabarberikisell, nagu tarkurMinni teatas.

Lähen kontrollima,mis värk on, ning kas Muti juba vihub tantsu. Aga teie olge ikka terved, ning mõnusad.

Ja kui ilmajaam lubab, siis kriblan taas meie tegemistest lähemalt.

Ikka Teie Kassipliks!