Oh, jessssssss!

Muti puhkus saab ometi läbi ja ta ei töllerda  meil kogu päev selle uue koerakonna ninnu-nännutamisega nina all. Saab koerakonn rahu ja Muti on ka nagu valge inimene - tuleb konserviraha tegemast, õiendab kõigiga ja keerab magama. Ja vabadel hetkedel kraabib oma silokaste.

Ta üritas neid puhkuse ajal kah juba korda saada. Kuid Muti meelehärmiks oli igal hommikul lumi maas, ning lilleilu istub siiamaani toas karpides. 

Poisinaaskel toodi ka Mutile appi. 

Enam ma seda naasklit eriti ei kardagi. Ma olen ju juba täiskasvanud tibin. Pealegi on poisinaaskel enamus ajast naabriplikaga ninapidi koos, ning kassidest on neil suva.

Selle eest huvitub see uus koerakonn minust vägagi.

Kui me toas kokku saame, üritab ta vägisi mulle tagumiku kaudu pähe istuda. See tähendab, et igal võimalusel torkab ta oma mullase ninanööbi mulle saba alla. 

Püha Kassijummal!

Mis,  on ta mingi persevest või?

Aa ei, Mitškin näugus, et see sõna olla hoopis pervert!

No vahet pole!

Mulle ei meeldi, kui pean toas ringi liikuma, või krõbukausis parimaid palasi valima, koeranina silmini kannikate vahele surutult.

Nii me Mitškiniga seda lollakat uhmerdamegi nii, kuis jaksame.

Aga  ega ta aru saa. Tal ka vist herneaju, nagu Postonikonnal.

Muti võib Postonikonna kiita, või riielda, palju tahab, sellel käib saba ikka vinta-vänta ühte moodi.

No vot, nii see uus tohman ka.

Üks päev pani Muti käest plehku.

Jooksis metsa, ning klähvis seal kaks ööd-päeva.

Peremees arvas, et küll tühi kõht ta koju ajab, aga kus kurat.

Kavalpea käis öösel kodus, ning korjas õuelt kokku kõik Postonikonna õhtusöökide jäägid.

Me Mitškiniga üritasime talle suunda kätte näidata, kuhupoole võiks rauast teejaam jääda.

Et siis ta saab kodumaale tagasi sõita. 

Aga kuna me ei tea ise ka, kus see  teejaam täpselt asub, siis klähvis koerakonn metsas edasi.

Ega ta vist tahtnudki sinna venede maale tagasi. Ta hoopis proovis, kas Mutil on närvikava korras.

Ning, kui selgus, et Muti ei ajagi teda mööda võsavahet huilates taga. Ühel ööl, kui Peremees õuediivanil vetsust tulles jalga puhkas, maandus Kellykonn kah diivanil.

Nii luhtus me lootus tast lahti saada.

Ja nüüd peale seda võsajooksu Muti teda ninnu-nännutabki.

Koerakonn loomulikult kasutab seda ära ja teeb mis tahab. Nii leiab Muti ärgates  patju, mis on hommikuks plahvatanud, nagu see aatomikude maja, millest Muti ja Peremees filmi vaatasid.

Muti pärast vilmi rääkis, et tal oli sada aastat olnud otsaesine päikesepruuni vaba selle aatomike plahvatuse pärast vist. Peremees arvas küll, et küllap Muti ei märganud päevitades tukka otsaeest ära lükata, kuid Muti arvas, et Peremees on lollakas nüüd peale seda, kui sai vaksiini.Pealegi ei saa ju Muti ometi olla saja aastane. Ta võib olla pigem sajajalgne, sest sibab kogu aeg mööda kodu ringi.

Aga vilmi vahtis ta küll huviga ja meenutas seda aega, kui ta noor ja ilus oli.

Praegu olla Muti oma sõnade järgi ainult elus.

On jah. 

Ma ju öösiti ikka kontrollin neid nuusutades.

Mul Peremees ja Muti nimelt on nüüd kah koroona vastu pritsitud.

Peremees lõõskas peale pritsimist terve päeva nurru lasta, ise ütles, et on Modernselt unine.

Ma Minnilt uurisin, et mida see modernselt unine peaks tähendama. Kuid meie tarkur ei osanud vastata.

Mutit pritsiti miski Pilsneriga, või sarnase asjaga. Ja Muti küll ei maganud. Muti hoopis hakkas ruigama. Ja iga tund aina hullemini.

Ruigamise põhitekst oli, et käsi ei taha üldse enam valutamist ära lõpetada, vaid keerab aina valule vunki juurde.

Igatahes valutas Muti käsi õhtuks nii palju, et ta ei suutnud Peremehele isegi vakki näidata, kui see Mutit noris.

Vakk on muide see, kui Muti oma ühe konkssõrme eriliselt uljalt püsti pressib, endal selline nägu ees, nagu oleks hiire kätte saanud.

Hiirtest nii palju, et meil on Mitškiniga sel kevadel uus trend.

Hiired on nii tavalised juba, tänu lollnokkadele, et me sel kevadel asusime hoopis mutijahiga tegelema.

Et te valesti aru ei saaks, siis me ei jahi mitte meie Mutit, vaid neid mutte, kes meil aeda püramiide ehitavad, ning keda meie Muti ka ei armasta.

Need mutid elavad maa sees, mitte toas ja aiamaal, nagu päris Muti.

Loomulikult ei söö me neid labidakäpalisi - maitsevad nagu vihmaussid.

Aga me sätime nad lollnokkade aeda päevitama.

Ja siis nooremad  nokad käivad neid uudistamas sädistades.

Noored nokad on ka täitsa kana nägu juba läinud. Välja arvatud Turbotibin. Tema ei läinud kana nägu - läks hoopis sinna, kus Tobias ja Ralfikonn juba ees on.

Muti ja Peremees olid kurvad küll, kuid Muti arvas, et küllap nii oligi pisinokal parem. Tal olid ju igatsugu vead küljes ja Muti poleks teda kunagi teiste hulka saanud lubada.

Suurte lollnokkade hulgas tegi Muti ka harvendust, ning üks kukerajakas ja kaks kananokka vahetasid kodu, ning sõitsid minema. Nüüd ootab Muti, et kes tahab ühte eriliselt uudishimulikku musta kukenokka omale. Supiks ei raatsi Muti teda teha, sest lollnokk on liiga asjalik.

Ah jaa, põhiuudis oleks praegu küll ununenud täiesti!

Meil on kevad käes!

Lillepeenardel enam asjal käia ei tohi, need pikad vaod, kuhu Muti oma kardulad peitis, neid ka ei tohi ümber disainida.

Aga selle eest on mets juba pruunikasroheline, putukad sumisevad, ning need muidusööjad, keda Muti tihasteks kutsub, on akna tagant tiiba lasknud.

Mina veedan loomulikult ka aega rohkem õues, kui toas. 

Nii, et palun juba ette oma vännklubilt vabandust, kui mõni postitus peaks liigelt hilinema.

Tänaseks lõpetan ka uudiste jagamise ära, kuna  nägin silmanurgast, et Mitškin on mu lemmikpuul lemmikoksa omale hõivanud.

Lähen teen talle vabalangemise õppetunni!

Kurrnjäuhh ja nägens kõigile!