Hakka või uut kodu otsima!

 

Meie peres on peale minu kõik metsa poole pööranud!

Muti ostis üle pika-pika aja meile mingi lulla, millega me Minniga peaksime mängima pikkadel ja pimedatel talveõhtutel. 

No see lulla on miski hiire ja kilpkonna ristand pika paela otsas. Pael on veel omakorda pulga otsas.

Ma vaatasin seda asjandust pika pilguga siit ja sealtpoolt, ning lõpuks lõin käpaga - ähhh, mängigu Muti sellega ise kui tahab. Lullerdagu Peremehe nina all. Las Peremees liigutab pekki natsa - mina sellega ei mängi.

Lihtsalt inteligents ei võimalda.

Lootsin muidugi, et Minni-Mitškin, kes on oma meelest minust tunduvalt kõrgemal arengutasemel, on sama meelt.

Võta käpast!

Meie, muidu niiiiiii viks ja viisakas Minni on  päriselt ära pööranud.

Kihutab selle kilphiire järel kõik kapitagused ja vaibaalused läbi, nagu poolemeelne.

Endal vanust juba ammu üle kümneka.

Ma tean, sest Muti ütles, et Minni on juba vanaproua.

Ma ütleks, et Minni puhul see vanaproua nüüd küll ei kehti. Muti, oma konksus selja ja Peremees oma olematu puusaga on rohkem vanurid, kui meie Mitskin.

No olgu, see selleks!

Igatahes nii kaua, kuni me Minniga rohkem tubaseid toimetusi tegime, otsustasid koerakonnad hakata iseseisvuma.

See tähendab, et hakkasid endale ise lihapraadi muretsema.

Muti pidi äärepealt mingi in frakti, või in süldi saama, kui Kelly ja Poston uhkelt metsast koos poole kitsega välja marssisid.

Teate, seda Muti nägu oleks pidanud ikka nägema lausa. 

Lõug oli päris rippu nabani välja.

Alles see oli, kui Muti pidi rahakoti raudu liigutama koertele kärnarohu ostmiseks, sest penid olid kärnas reinule tuule alla teinud. Nüüd siis kitsekorjus kodus. Jummal teab, mis sellel veel seljas, või küljes võis elu ajal olla.

Muti luuras seda lihakeha igast otsast, aga koerakonnad olid nii änksi täis, et Muti kriiskamisele isegi ei tahetud reageerida.

Lõpuks suutis Muti ikka tuvastada, et kits puhta värske alles.

 Aga ega ta seda kitse koerte käest kätte ei saanud kahjuks.

Kellykonn lidus oma ribitükiga kiirelt teisele poole oja, Postonikonn, aga näitas Mutile kogu oma säravat hambarida, kui Muti üritas saada lähemale lihale.

Muti lõi lõpuks käega, õgige kui tahate, aga rohkem ma ühestki kitsejahist kuulda ei taha. Ja kui olete kärnas, siis elate õues ja otsite ise endale arsti, kes ravib.

Koerakonnadel oli pidu põlvini!

Kolm päeva ei vaadatud Muti poolt pakutud krõbude poole isegi mitte silmanurgast.

Tuppa tuldi kah vaid ööhakul.

Mutil muidugi ei andnud hing rahu, et kuidas need kaks loikamit kitse suutsid kätte saada.

Meil ju kitsed kogu aeg põllul olnud, aga koerakonnade jaoks liiga kiired ja kättesaamatud.

Sajatas siis Muti juba kohalikke jahimehi, kes haavatud metsalooma lohakile jätsid,sest vaid nädal enne seda oli jaht lausa meie õuele ootamatult tulnud.

See meie õue jaht võttis Mutil lausa junni jahedaks, nagu ta Peremehele rääkis. Meie olime Mitškiniga tubased, aga Muti oli koertega kuuri taga puuriida kallal.

Ja äkisti hakkas mingi võõras koer võsas lärmama. Muti rabas meie omad ruttu kinni, et need metsa eksinud koera ei ründaks. 

Mõtles veel, et viib koerakonnad kähku tuppa ja kööberdab siis vaatama, mis koer seal soo peal võsas haugub. Aga enne selle mõtte teoks saamist käis igavene pirakas plaks ja meie Muti sai tasuta koerterakendiga sõita. Loomulikult tagumiku peal ja suunaga toa poole.

Sõidu ajal tuli metsast paar plaksakat veel, et ikka sõidutempot tõsta.

Poolel teel Muti loobus rakendijuhi ametist, ning koerad kimasid üksi veranda poole, nii, et essu rida taga. Muti maandus lumehanges.

 Roomas siis poolkäpukil hirmuga koertele järgi, et mitte kogemata padruniga pe...sse saada.

Jahimehed olid lihtsalt liiga hasarti sattunud!!

Kõige rohkem ajas Mutil harjapunaseks see, et ta  ei saanud nendega kobisema minna - ei julgenud!

Õnneks kestis "sõda" vaid mõned kümned minutid - siis oli edasi vaikus.

No vot!

Ja nüüd siis Muti arvaski, et kitse surmas jahimehed süüdi.

Aga - võta jälle käpast!

Meil hoopis uus kass!

Kahju, või ikka õnneks vist muidugi, et Mutil pole nii palju osavust, et sellist kassi kodustada.

Kahju, sest selline kass lööks ilmselt lollnokkade varjendi hiirtest nii lagedaks, et ......

Õnneks, sest see kass vist lööks varjendi ka lollnokkadest lagedaks. Ja Mutil just plaan kevadel uusi ja uhkemaid lollnokki soetada.

Igatahes - metsas see kass elab ja jagab koerakonnadega jahisaaki, nagu tundub

Mutil muidugi natuke nüüd pabin sees ka. Kellykonn ju selline äbarikku kasvu, kass saab äkki jagu!

Õnneks muidugi on meil ju neid koerakonni tegelikkuses kokku kolm  - kui ikka meie omad hauguvad, siis tuleb naabri-Miisu Phortos ka sõbranjesid toetama. Ja kokku on nad juba meeskond.

Mul paraku on õues liiklemine taas piiratud.

Ja ausalt, ega ma eriti ei kipu kah. Ei tea, kas vanus juba selline, või olen lihtsalt laisaks jäänud, aga eelistan viimasel ajal toas ahju kõrval olla.

Pealegi tõi Muti meile hiiglasliku krõbukoti.

Ega see mulle eriliselt ei maitse, aga igaks juhuks ikka valvan, et Kellykonn seda salaja ei tühjendaks.

Nii, aga nüüd loivan koos Peremehega telkari ette, äkki tuleb miskit loodussaadet ilvestest :) 

Teie, mu vännklaab olge ikka tegusad ja oodake uusi uudiseid!

Kurrnjäuhhhh ja nägens!

 Meie igatahes oleme nüüdseks oma uue Aasta kätte saanud!

Kuid enne seda uut aastat oli meil sooserval puht põrgu lahti!

Nagu te kõik ju teate, siis enne seda aastavärki on kingituste ja andmise aeg.

Andmise aja kohta ütleb Muti meil, et kui te kassirojud koristamise ajaks jalust ei kao, siis annan teile üle küüru. 

Teate - annab kah!

Ja nii, et vähe pole!

Mitu korda olen märja nuustikuga, millega Muti mööda elamise põrandaid sahistab, üle oma kallihinnalise kasuka saanud.

Muti veel paneb selle nuustiku varre sisse miskit lillelõhna kah, endal nägu õnnis, et nüüd tuba lõhnab heasti, mitte kassikarvade ja  märgade koerakonnade järele.

Vuihhhh!

Ma pean alati mitu tundi voodi all oma kasukat kandmiskõlblikuks sättima peale seda.

Seekord oli algus ikka natuke teist moodi pühadel.

Muti arvas, et tal kodus istumisest konserviraha kott tühjavõitu, ning kobis nende kingipühade öösel tööle. 

Ikka selleks, et meie kausikesed tühjaks ei jääks. Oli ta ju kuu algul kodus pikalt laiselnud 

"Olgu tänatud Püha Kassijummal" : mõtlesime me Mitškiniga. "Sel aastal jääb igatsugune poisinaaskli ja tütarde mansa tulek ära. Ei peagi kuhugi turvaauku peituma.

Aga - võta käpast!

Muti tütred tahtsid ikka tulla Mutit vaatama ja olid kokku leppinud, et tulevad kohe, kui Mutil töö möödas.

Ja.........

Nagu Muti sai oma silmaluugid lahti poolest päevast, nii hakkas tõldu õuele mürisema.

Muti oli tudusärgi väel keset õueparklat ja juhatas vägesid nagu tõeline liikluspolitseinik.

Õnneks oli see valge jama, mis enne pühi alla taevast tuli, suuremalt jaolt ära sulanud ja uisuplatsi polnud jõudnud veel tekkida.

Kuna Mutil olid veel silmad unerähmas, asusid need Muti tütred ise meie majapidamises pühademeeleolu tekitama.

Sätiti laudu ja toole teistpidi, joosti lihavaagnate ja kapsapottidega. Verivorstid panid pannilt minema põrandale jne jne jne.

KAOS!!!!

Lõpuks oli kogu kamp ennast kurguni täis puginud, tiliseva aisakella hümn lauldud, Peremehe ema  jaganud kõigile ninni-nänni, rahvas asutas end koduteele.

Kuid enne, kogu selle kaose tekkides, olime meie Mitškiniga endale turvapaigad välja valinud, et mitte lapsenaasklitele kätte jääda.

Mitškin sukeldus Muti voodi alla, mina lendlesin naaskli toa kappide otsa.

Kurjam, kui vale koha ma valisin!

Kust pidin mina, vaene kassike teadma, et Muti nooremal tütrel oli plaan öö meil veeta. Ja kuna ta mehel on peale meie poisinaaskli veel kaks naasklit, kes otse loomulikult ka kaasas olid, tõmmati naasklite tuppa põrandale veel üks magala lahti.

Vähe sellest!

Kui kõik see pidu otsa hakkas lõppema järgmisel päeval ja ma valmistusin alla tulema, sest põis oli põlvini, selgus, et koos meie poisinaaskliga jäetakse meie hooldada  mõneks ajaks  ka plika. 

Selline suuremapoolne juba. Õnneks loomasõber! :)

Kuna olin juba poolel laskumisel, ning mind avastati, ei jäänud mul muud üle, kui kardinapuule põgeneda.

See, aga on ümmargune ja libe!

No võite isegi arvata, millise jõululennu ma tegin!

Mitškin oli olukorraga juba leppinud, ning nurrus laia lõuaga naerda mu üle.

Vastutasuks selle eest võtsin julguse kokku, ning tegin ka Mitskinile andmise aega - tuulutasin ta kasukat väheke.

Palju ei saanud, sest Muti tuli vahele meile.

Tegelikult, kui tagasi mõelda, polnud selles miskit paha, et koos poisinaaskliga ka plika meile jäi!

Muti nimelt läks jälle konserviraha tegema ja me oleks pidanud üksi kodus passima.

Nüüd aga olid lapsekonnad kah, meie kausid olid tänu sellele kogu aeg triiki maiust täis, koerakonnad said varbaid Muti voodis soojendada (isegi Kellykonn tuli tuppa iseseisvalt), ning selleks ajaks, kui Muti ja Peremees koju tulid, olid ahjud köetud ja praekardul pliidil ootamas.

Mutil oli nii hea meel, et ütles Peremehele: "12 ja 7 aastased polegi enam miskit titetatid, puhta inimeseloomad juba."

Ma ei hakanud ütlema, et naabri Miisu Perenaine hoidis neil inimeseloomadel ikka natsa pilku peal kah.

Mis ma ikka Muti rõõmu rikun.

Ja siis niimoodi sehkendades hakkas see vana aasta ära minema.

Muti läks uuesti tööle ööseks. Et siis näeb uue tulemist paremini.

Meie jäime kahjuks tuppa. 

Üksi, sest poisinaasklile tuli tema isa järgi ja plika pandi Tartu bussile.  Ja miskipärast ei lase see Muti meil kuidagi Miisule selleks ööks külla minna.

Koerakonnad kahjuks said põgenema Muti raudsest haardest, ning jäid naabri Miisu Perenaise kullipilgu alla.

Muti natsa pablas küll, aga meie konnad on ju harjunud, et sõduripoisid pauku metsas teevad. Ja pealegi pole meil rohkem kodusid lähedal, kui meie ja Miisu-Porthose kodu.

Suure tee ääres tehti pauku küll, aga see meie koerakonnasid ei huvitanud eriti. Nad olid rohkem naabrite seltskonna peale haukumisega hõivatud.

No ja hommikul, kui Muti koju laekus, said Poston ja Kelly ka taas tuppa tuldud.

Koos põõnasime kõik Muti kaitsva tankiaku taga lõunani.

Siis laadisime end head-paremat taas kurguauguni täis ja magasime edasi.

Kuni tänase hommikuni olid lebopäevad!

Täna hommikul pidime taas Muti sajatamise peale jalad alla vedama.

Muti nimelt tahtis lollnokkadele putru viima minna, aga öösel oli õues jama juhtunud.

Või, nagu Muti Peremehele teatas, et uus torm on saabunud, aga selle nimi pole enam Birgit, vaid hoopis Ossapersemisilm.

Kimasin tulistvalu verandale seda tormi vaatama. Õue ma sellise teate peale minna enam ei riski. Muidu lendan jälle kuhugi minema.

Nujahhhh - kogu ilus uisuväli, mis oli jõudnud tekkida, ning kus Peremees, ning Muti krõbedamate sõnade saatel poognaid võtsid, oli mattunud taas lumme.

Nüüd me siis Mutiga istumegi köögis nukrate nägudega ja ootame seda Taavionu, et see meid päästma tuleks oma suure lumelabidaga,

Elekter tahab ka hakata meid maha jätma, muudkui vilgutab lampe. Muti ütles, et see olla nagu siis, kui tema noor ja ilus oli, ning linnas kõrtsus käis. Seal olla kah tulesid vilgutatud, kui rahvad koju pidi hakkama minema.

Ma nüüd siis arutlengi omaette, et me ju oleme kodus juba, kuhu ikka edasi minna. Ja Muti on minu meelest ikka veel ilus, mis sest,et ta ise ütleb ainult elus.

Ei saa ma oma kassiaruga sellest aru!

Mitskinilt pole ka mõtet küsida, saan käpaga. Tal veel see andmise aeg meeles!

Nii, et ootame aga lumelabidat ja tervitame vännklaabi!!

Kurnjäuhhh ja nägens jälle!