Hakka või uut kodu otsima!

 

Meie peres on peale minu kõik metsa poole pööranud!

Muti ostis üle pika-pika aja meile mingi lulla, millega me Minniga peaksime mängima pikkadel ja pimedatel talveõhtutel. 

No see lulla on miski hiire ja kilpkonna ristand pika paela otsas. Pael on veel omakorda pulga otsas.

Ma vaatasin seda asjandust pika pilguga siit ja sealtpoolt, ning lõpuks lõin käpaga - ähhh, mängigu Muti sellega ise kui tahab. Lullerdagu Peremehe nina all. Las Peremees liigutab pekki natsa - mina sellega ei mängi.

Lihtsalt inteligents ei võimalda.

Lootsin muidugi, et Minni-Mitškin, kes on oma meelest minust tunduvalt kõrgemal arengutasemel, on sama meelt.

Võta käpast!

Meie, muidu niiiiiii viks ja viisakas Minni on  päriselt ära pööranud.

Kihutab selle kilphiire järel kõik kapitagused ja vaibaalused läbi, nagu poolemeelne.

Endal vanust juba ammu üle kümneka.

Ma tean, sest Muti ütles, et Minni on juba vanaproua.

Ma ütleks, et Minni puhul see vanaproua nüüd küll ei kehti. Muti, oma konksus selja ja Peremees oma olematu puusaga on rohkem vanurid, kui meie Mitskin.

No olgu, see selleks!

Igatahes nii kaua, kuni me Minniga rohkem tubaseid toimetusi tegime, otsustasid koerakonnad hakata iseseisvuma.

See tähendab, et hakkasid endale ise lihapraadi muretsema.

Muti pidi äärepealt mingi in frakti, või in süldi saama, kui Kelly ja Poston uhkelt metsast koos poole kitsega välja marssisid.

Teate, seda Muti nägu oleks pidanud ikka nägema lausa. 

Lõug oli päris rippu nabani välja.

Alles see oli, kui Muti pidi rahakoti raudu liigutama koertele kärnarohu ostmiseks, sest penid olid kärnas reinule tuule alla teinud. Nüüd siis kitsekorjus kodus. Jummal teab, mis sellel veel seljas, või küljes võis elu ajal olla.

Muti luuras seda lihakeha igast otsast, aga koerakonnad olid nii änksi täis, et Muti kriiskamisele isegi ei tahetud reageerida.

Lõpuks suutis Muti ikka tuvastada, et kits puhta värske alles.

 Aga ega ta seda kitse koerte käest kätte ei saanud kahjuks.

Kellykonn lidus oma ribitükiga kiirelt teisele poole oja, Postonikonn, aga näitas Mutile kogu oma säravat hambarida, kui Muti üritas saada lähemale lihale.

Muti lõi lõpuks käega, õgige kui tahate, aga rohkem ma ühestki kitsejahist kuulda ei taha. Ja kui olete kärnas, siis elate õues ja otsite ise endale arsti, kes ravib.

Koerakonnadel oli pidu põlvini!

Kolm päeva ei vaadatud Muti poolt pakutud krõbude poole isegi mitte silmanurgast.

Tuppa tuldi kah vaid ööhakul.

Mutil muidugi ei andnud hing rahu, et kuidas need kaks loikamit kitse suutsid kätte saada.

Meil ju kitsed kogu aeg põllul olnud, aga koerakonnade jaoks liiga kiired ja kättesaamatud.

Sajatas siis Muti juba kohalikke jahimehi, kes haavatud metsalooma lohakile jätsid,sest vaid nädal enne seda oli jaht lausa meie õuele ootamatult tulnud.

See meie õue jaht võttis Mutil lausa junni jahedaks, nagu ta Peremehele rääkis. Meie olime Mitškiniga tubased, aga Muti oli koertega kuuri taga puuriida kallal.

Ja äkisti hakkas mingi võõras koer võsas lärmama. Muti rabas meie omad ruttu kinni, et need metsa eksinud koera ei ründaks. 

Mõtles veel, et viib koerakonnad kähku tuppa ja kööberdab siis vaatama, mis koer seal soo peal võsas haugub. Aga enne selle mõtte teoks saamist käis igavene pirakas plaks ja meie Muti sai tasuta koerterakendiga sõita. Loomulikult tagumiku peal ja suunaga toa poole.

Sõidu ajal tuli metsast paar plaksakat veel, et ikka sõidutempot tõsta.

Poolel teel Muti loobus rakendijuhi ametist, ning koerad kimasid üksi veranda poole, nii, et essu rida taga. Muti maandus lumehanges.

 Roomas siis poolkäpukil hirmuga koertele järgi, et mitte kogemata padruniga pe...sse saada.

Jahimehed olid lihtsalt liiga hasarti sattunud!!

Kõige rohkem ajas Mutil harjapunaseks see, et ta  ei saanud nendega kobisema minna - ei julgenud!

Õnneks kestis "sõda" vaid mõned kümned minutid - siis oli edasi vaikus.

No vot!

Ja nüüd siis Muti arvaski, et kitse surmas jahimehed süüdi.

Aga - võta jälle käpast!

Meil hoopis uus kass!

Kahju, või ikka õnneks vist muidugi, et Mutil pole nii palju osavust, et sellist kassi kodustada.

Kahju, sest selline kass lööks ilmselt lollnokkade varjendi hiirtest nii lagedaks, et ......

Õnneks, sest see kass vist lööks varjendi ka lollnokkadest lagedaks. Ja Mutil just plaan kevadel uusi ja uhkemaid lollnokki soetada.

Igatahes - metsas see kass elab ja jagab koerakonnadega jahisaaki, nagu tundub

Mutil muidugi natuke nüüd pabin sees ka. Kellykonn ju selline äbarikku kasvu, kass saab äkki jagu!

Õnneks muidugi on meil ju neid koerakonni tegelikkuses kokku kolm  - kui ikka meie omad hauguvad, siis tuleb naabri-Miisu Phortos ka sõbranjesid toetama. Ja kokku on nad juba meeskond.

Mul paraku on õues liiklemine taas piiratud.

Ja ausalt, ega ma eriti ei kipu kah. Ei tea, kas vanus juba selline, või olen lihtsalt laisaks jäänud, aga eelistan viimasel ajal toas ahju kõrval olla.

Pealegi tõi Muti meile hiiglasliku krõbukoti.

Ega see mulle eriliselt ei maitse, aga igaks juhuks ikka valvan, et Kellykonn seda salaja ei tühjendaks.

Nii, aga nüüd loivan koos Peremehega telkari ette, äkki tuleb miskit loodussaadet ilvestest :) 

Teie, mu vännklaab olge ikka tegusad ja oodake uusi uudiseid!

Kurrnjäuhhhh ja nägens!