Eile teatas Muti,

et nädala pärast hakkab taas see aisakellade helistamise jama pihta! Et kõik raadiod ja muud mölakrapid hakkavad tsingelpelli üürgama.

Aru ma ei saa, kuidas see aeg nii kiiresti lipanud on?

Täitsa sama kiirelt, kui naabri Voltsraiskmidasajälleteinudoled, meile kihutab, kui naabri Miisu Perenaine ta toast, või ketist päästab. Muti ei viitsi Voltsist enam korda ülegi teha, sest Voltsil on valikkuulmine. 

Ma proovin mõnel päeval sellest Voltsist, keda Muti muide juba mitu päeva Raipekakuks kutsub votosessiooni teha, siis saate näha, mis nägu ta on.

Aga see selleks!

Meil muidu uudiseid igasuguseid, halvemaid ja paremaid!

Halb on see, et väljas läks jälle lögaseks ja tuuliseks. Ma istun taaskord nukra näoga köögiaknal, ning teen pekinokkade loendust. Muti mind eriti õue ei lase, sest ma pidavat ta tudula poriseks tegema, kui sinna end kuivatama lähen.

Huvitav on see, et Postonikonn ja Kellykonn tohivad küll seal tudulas aeleda käpad laiali lae poole.

Siis Muti ainult patsutab neid ja teatab, et selliste koerakonna ilmadega on ikka hea küll, kui soe tuba on.Ei ole korda meie majas, peale tolmukorra.

Ja tolmu meil praegu jätkub!

 Aga sellest nüüd järgemööda.

Kõiksepealt oli ikka nii, et ma istusin köögiaknal, ja kuna õue ei saanud, siis jorisesin seda pastoraalilaulu, et ikka vihma ju valab küll pilvede vinas, taevas ja maa sügisudude tinas.....

Mitskiniproua ronis ka selle jorina peale lauale, aga mitte pekinokkasid loendama, vaid mulle käpaga koputama, et olgu ma vait, või õppigu mõni uus luulerida pähe.

Et nagu peaksin kooli õppima minema või?

Ma naiivne ju arvasin, kui Muti kobedamaks jälle sai ja söögile uuesti mõtlema hakkas, et Muti on ka suvi läbi koolis käinud, ning nüüd jätkab oma hariduse teed. Suvi läbi käis ta ju aina keemias, nüüd vehib bioloogia vahet käia. No, et nagu koolitunnid ju.

Aga sain Mitškinilt selle eest ka vastu peapekki, nii, et kolises.

Mutil pidi see olema puuküürniku väljatõstmise ekseem, skeem, või miski selline. Ja Muti pidada alles mõne aasta pärast meile teada andma, kas see ekseem-skeem õnnestus.

Igatahes tundub, et miskid tulemused on näha.

Söögi maitse on tagasi, Peremees on juba oma seljasauna kätte saanud suviste hoidiste eest. Maitseelamused pidid olema seinast-seina, nagu Muti teatas.

No sel ajal Mutil ju endal maitsetest oli tunda ainult essu- ja mädamuna omad. Ise muudkui vaaritas, kuid Peremees maitsestas, ja loomulikult omale suupäraseks :).

Kisama ja kamandama on Muti ka uuesti hakanud, ainult õnneks ei saa ta eriti ringi vehkida veel, sest p...se ei jõua peale nii kiirelt järgi, kui Muti tahaks. Jalad jäävad tal kogu aeg üksteise taha kinni veel ja parem käsi ei taha kah eriti suuri viibutusi teha. 

Kuid mis eriti hull lugu - me ei saa enam Mutit Udumunaks kutsuda, sest udu asemel on Mutile karvkate ilmuma hakanud. Kulmud näevad küll välja nagu iinamaa ennemuistekomöödia peenikese häälega lauljal - sellised kriipsud, aga ikkagi on kulmud. Ning pealagi ei läigi, vaid on tume nagu lepavõsa, kui vihma sajab.

Ühesõnaga - Muti hakkab ilmet taas võtma!

Uuest aastast tahab isegi konserviraha tegema minna!

Las läheb, ongi juba kaua kodus seanahka vedanud (Muti sõnavara).

Aga nüüd siis tolmukorrast!

Nagu aru olete saanud, siis on Muti jälle pea-aegu vinks-vonks!

Ja see tähendab, et kõiksepealt tegi ta Poisikonna emale selgeks, et meie elamise sein tuleks enne talve siiski korda teha. 

Posoikonna ema ja kasuisa on sellest tööst, mida nad suvel juba teha lubasid, igasuguste põhjendustega ära viilinud.

No ja ega nad nüüd ka ei suutnud ennast kohale meile vedada.

Tuli hoopis naabri Miisu Peremees, kellel vist Mutist hale hakkas, ning toksis vär vilised lauad poole päevaga seina.

Nüüd näeb meie maja suure tee poolt vaadates välja nagu lehetäi - selline tore heleroheline.

Ning koos selle tööga tuli meile ka naabri Miisu Perenaise vend ja rikkus ära minu ja Mitškini hiirepüüdmisala.

Nimelt hakkas see vend laamendama sahvris.

Tiris kõik põranda üles, toppis hiirepoiste sissepääsuavad kinni, ning pani Mutile ja Peremehele veel pissikasti kah sinna.

Varsti pidi tulema, ning mingi spaa ka veel nurka püsti panema, et Muti saaks seeni seljast maha kraapida.

No püha Kassijummal!

'Kus meie siis jahti nüüd pidama hakkame?

Õueskäimine on ju ka talvel raskendatud, ning ega talvel peale pekinokkade õuest liha saada polegi.

Tõsi küll - eile läks mul hästi!

Sain ühe hiirepoisi lausa köögist kätte!

Oli vahva tegelane - laulis kõva häälega (vist arvas, et sattus näosaatesse), ning tegi tantsusamme ka.

Kuna Mitškin tuli ka seda musikaalset tegelast vaatama, otsustasime talle õpetada selgeks ühe vanaaegse laste laulumängu nimega "Kes aias...."

Aga mängust ei tulnud kahjuks eriti miskit välja, sest Minni tahtis, et hiir oleks kogu aeg aias, hiir ei tahtnud aga, ja lõpuks põgenes õpetaja Minni eest köögikapi alla.

Muti istus seda tralli vaadates varbaidpidi klaviatuuril arvutilaua taga ja tegi äraütlemata kõrge tooniga kriiskeid.

Rahunes alles siis, kui oli veendunud, et hiirepoiss köögikapi alt lahkumisega ei kiirusta.

Ma arvan, et see hiireke on seal kapi all siiani, sest Mitškin patruleerib kogu aeg kapi ees, ning vahepeal üritab ennast lausa põranda ja kapi vahelisse prakku ära mahutada.

Ma ütleks, et vana kass, aga kassipoja aru. Isegi mina taipan, et sellesse prakku ükski normaalkass ei mahu.

Aga noh, las möllab!

Mina tõmban ka tänaseks arvutiotsad koomale, sest Muti tahab oma iinavilmi jõllima hakata, ning, ega siis mulle enam ruumi ei jätku.

Nii, et taaskord nägens ja kurnjäuhh uue kirjatükini!!!!

 

Tere taas mu lemmikvännklaab!

Nägin poole silmaga, et vännidest kiskinid juba küsivad mu järele, ning kraapisin Muti kõhetuid kintse nii kaua, kuni ta interneediumi siise lülitas.

Või nohh, mis kõhetuid kintse!

Meie Mutil nüüdseks ju see va keemiline tilkumine selja taga juba poolteist kuud ja toidumaitse ka taastumas.

Ei jõua me Peremehega seda poe vahet nii tihedalt uhada käia, kui Muti külmkappi tühjendab.

Läkski tegelikult nii, nagu Muti ise ähvardas, kui ta 40 kilone oli, et nagu jälle toit kurgust alla normaalse mekiga läheb, nii ta söömisralliga pihta hakkab.

Ja hakkaski!

Tagumik on taas nagu tankiaku ja poisinaaskli voodi alt kohvrist väljas tuuldumas käinud teksad on taas kohvris tagasi, sest Mutile nad taas jalga ei mahu.

Aga eks ta ole selle õgimise täiega välja ka teeninud.

Tal ju läks see viimane keemiline olemine täitsa lappama. Püsti ta suurt ei seisnud ja kui oli vähe tugevam tuuleiil, oli Muti matsti käpuli. Lõpuks viis see sireenidega kirju tõld Muti hoopis kodust minema turgutusele.

No ja seal siis otsustati, et aitab naljast, lõpetavad selle tilkumise natuke enne ära, sest muidu pole kellelegi tilgutada enam, ning lähenevad Muti puuküürnikule hoopistükis noa ja kirvega.

Ja kujutate ette, nii nad tegidki.

Muti olla tõmmatud lauale sirakile, antud nuuskida miskit healõhnalist rohtu ja......

Kui Muti silmaluugid lõpuks lahti sai olla sõraline välja kougitud olnud.

Ma kujutan ette, seda Muti kisa, et asi tehti niimoodi ära, et tema ei saanud kõrvalt õpetada, ega kobiseda.

Tegelikult ütles Muti, et ta kobises vaid selle pärast, et oli olnud taas terve ööpäeva söömata ja nagu silmad oli avanud, olla lõunane toidukäru mööda kimanud.

Muti olla süüa küsinud kohe, aga see valvur-õde oli nii õel, et palus Mutil selle sooviga p...sse minna.

Muti muidugi, va kavalpea, nagu õde oli korra kuhugi hulkuma läinud, kamandas mingit muud koristaja moodi tüdrukut, et see ühe toiduportsu kõrvale nihverdaks ja paari tunni pärast Mutile öökapile sokutaks.

See oli kuulekas tüdruk olnud, ning nii sai Muti juba õhtuks jalad kõhu alt välja ja mööda haiglakoridore kooserdama.

Aga, et Muti oskab olla paras tüütus, siis saadeti ta juba järgmisel päeval koju kobisema

No ja nii ta nüüd siis juba kolmas nädal meil siin jalus tolkneb.

Teha ta suurt midagi ei tohi, sest tal jookseb suur triip ühe kaenlaaugu alt teiseni.

Algul Muti ikka üritas koduellu sekkuda, aga siis tulid tal niidid õmblusest lahti ja Muti vajus irvakile.

Nüüd ta siis proovib neid auke kinni kasvatada.

Arsti käest sai muidugi rohkem õiendada, kui mina tema käest kokku olen saanud elu jooksul.

Paras, ma ütlen!!!!!!!

Aga muidu on meil tore elu, mis sest et kohutavalt porine ja vihmane.

Ühel hommikul oli meil muide üllatuskülaline hoovil.

Naabri Miisu Perenaine hakkas tööposti otsa oma tõllaga sõudma vara-vara pimedas ja helistas Mutile äkki.

Muti mõtles, et Miisu Perenaisel juhtus miski õnnetus, aga ei. Miisu Perenaine hoopis teatas, et mööda meie sissesõiduteed kappab üks üksik hobusepoiss.

Muti, vana kauboi, ajas käppelt suled selga, ning kimas õuele seda imet vaatama.

Mina takkajärgi, ja Postonikonn, ning Kelly ka.

Ja te kujutage ette. Muti tõlla kõrval sõi rohtu täiesti elus hobune!!!!

Hirnatas ka veel Mutile, umbes, et tere, mina tulin külla.

Muti hirnatas vastu, tõi verandalt mägiveiste leivakoti ja kõndis koos hobusepoisi, ning leivaga rehe alla.

Hobusepoiss oli täiega üllatunud, et Muti ei hakanud kilkama suurest hirmust, vaid hoopis silitas teda, söötis maiusega ja pani köie päitsete külge.

Ukse pani Muti ka muidugi kinni, et hobusepoiss uuesti kuhugi kappama ei pääseks.

Tükk aega seda hobust uurinud, tuvastas Muti ka ta päritolu ja telehvoneeris hobuse omanikule, et kas viimane ei taaks oma hulkurit kell seitse hommikul kuidagi kodukoplisse toimetada.

Tahtis küll!

Tulidki eritõllaga, millega hulgustest hobuseid veetakse, kappajale järgi.

No ja siis selguski, et hobune oli täiega ämbrisse astunud.

Kodust ära joostes oli ta ilmselt vaadanud kõige metsaäärsema talu kuhu peitu minna, aga ei teinud taustauuringut.

Meie Muti on nimelt lapsest saati hobustega koos kasvanud, ning Muti juurde tulek tähendas hulgusele vihma käest räästa alla sattumist. (tarkur Minni vanasõna).

See tähendas seda, et Muti lihtsalt teab mida jooksvate hobusepoistega teha tuleb.

Koerakonnad olid muidugi õnnetud, et hobune minema viidi.

Need lollpead lootsid, et saavad väheke välejalgsema tegelase koplisse, kui need sarvilised on.

Vot selline seiklus meil siis vahepeal oli, kui Muti oli veel lõikamata, aga juba natuke ilma keemiliste lisanditega.

Aga nüüd ma selleks korraks teen kiirlõpetamise, sest Muti läheb lükkab lollnoka varjendi ukse kinni ja kimab naabri Miisu Perenaise juurde pläkutama.

Ta ju poolteist kuud ei jaksanud sinna ka kõndida, ning nüüd teeb kõik tagasi, nii nagu söömisegagi.

Aga, et meil hakkab elu normaliseeruma, siis loodan, et tuleb lõbusaid jamasid rohkem ja saan teile teada anda. 

Seiniks taas nägens ja kurnjäuhhhhhhh!!!