Tere taas mu lemmikvännklaab!

Nägin poole silmaga, et vännidest kiskinid juba küsivad mu järele, ning kraapisin Muti kõhetuid kintse nii kaua, kuni ta interneediumi siise lülitas.

Või nohh, mis kõhetuid kintse!

Meie Mutil nüüdseks ju see va keemiline tilkumine selja taga juba poolteist kuud ja toidumaitse ka taastumas.

Ei jõua me Peremehega seda poe vahet nii tihedalt uhada käia, kui Muti külmkappi tühjendab.

Läkski tegelikult nii, nagu Muti ise ähvardas, kui ta 40 kilone oli, et nagu jälle toit kurgust alla normaalse mekiga läheb, nii ta söömisralliga pihta hakkab.

Ja hakkaski!

Tagumik on taas nagu tankiaku ja poisinaaskli voodi alt kohvrist väljas tuuldumas käinud teksad on taas kohvris tagasi, sest Mutile nad taas jalga ei mahu.

Aga eks ta ole selle õgimise täiega välja ka teeninud.

Tal ju läks see viimane keemiline olemine täitsa lappama. Püsti ta suurt ei seisnud ja kui oli vähe tugevam tuuleiil, oli Muti matsti käpuli. Lõpuks viis see sireenidega kirju tõld Muti hoopis kodust minema turgutusele.

No ja seal siis otsustati, et aitab naljast, lõpetavad selle tilkumise natuke enne ära, sest muidu pole kellelegi tilgutada enam, ning lähenevad Muti puuküürnikule hoopistükis noa ja kirvega.

Ja kujutate ette, nii nad tegidki.

Muti olla tõmmatud lauale sirakile, antud nuuskida miskit healõhnalist rohtu ja......

Kui Muti silmaluugid lõpuks lahti sai olla sõraline välja kougitud olnud.

Ma kujutan ette, seda Muti kisa, et asi tehti niimoodi ära, et tema ei saanud kõrvalt õpetada, ega kobiseda.

Tegelikult ütles Muti, et ta kobises vaid selle pärast, et oli olnud taas terve ööpäeva söömata ja nagu silmad oli avanud, olla lõunane toidukäru mööda kimanud.

Muti olla süüa küsinud kohe, aga see valvur-õde oli nii õel, et palus Mutil selle sooviga p...sse minna.

Muti muidugi, va kavalpea, nagu õde oli korra kuhugi hulkuma läinud, kamandas mingit muud koristaja moodi tüdrukut, et see ühe toiduportsu kõrvale nihverdaks ja paari tunni pärast Mutile öökapile sokutaks.

See oli kuulekas tüdruk olnud, ning nii sai Muti juba õhtuks jalad kõhu alt välja ja mööda haiglakoridore kooserdama.

Aga, et Muti oskab olla paras tüütus, siis saadeti ta juba järgmisel päeval koju kobisema

No ja nii ta nüüd siis juba kolmas nädal meil siin jalus tolkneb.

Teha ta suurt midagi ei tohi, sest tal jookseb suur triip ühe kaenlaaugu alt teiseni.

Algul Muti ikka üritas koduellu sekkuda, aga siis tulid tal niidid õmblusest lahti ja Muti vajus irvakile.

Nüüd ta siis proovib neid auke kinni kasvatada.

Arsti käest sai muidugi rohkem õiendada, kui mina tema käest kokku olen saanud elu jooksul.

Paras, ma ütlen!!!!!!!

Aga muidu on meil tore elu, mis sest et kohutavalt porine ja vihmane.

Ühel hommikul oli meil muide üllatuskülaline hoovil.

Naabri Miisu Perenaine hakkas tööposti otsa oma tõllaga sõudma vara-vara pimedas ja helistas Mutile äkki.

Muti mõtles, et Miisu Perenaisel juhtus miski õnnetus, aga ei. Miisu Perenaine hoopis teatas, et mööda meie sissesõiduteed kappab üks üksik hobusepoiss.

Muti, vana kauboi, ajas käppelt suled selga, ning kimas õuele seda imet vaatama.

Mina takkajärgi, ja Postonikonn, ning Kelly ka.

Ja te kujutage ette. Muti tõlla kõrval sõi rohtu täiesti elus hobune!!!!

Hirnatas ka veel Mutile, umbes, et tere, mina tulin külla.

Muti hirnatas vastu, tõi verandalt mägiveiste leivakoti ja kõndis koos hobusepoisi, ning leivaga rehe alla.

Hobusepoiss oli täiega üllatunud, et Muti ei hakanud kilkama suurest hirmust, vaid hoopis silitas teda, söötis maiusega ja pani köie päitsete külge.

Ukse pani Muti ka muidugi kinni, et hobusepoiss uuesti kuhugi kappama ei pääseks.

Tükk aega seda hobust uurinud, tuvastas Muti ka ta päritolu ja telehvoneeris hobuse omanikule, et kas viimane ei taaks oma hulkurit kell seitse hommikul kuidagi kodukoplisse toimetada.

Tahtis küll!

Tulidki eritõllaga, millega hulgustest hobuseid veetakse, kappajale järgi.

No ja siis selguski, et hobune oli täiega ämbrisse astunud.

Kodust ära joostes oli ta ilmselt vaadanud kõige metsaäärsema talu kuhu peitu minna, aga ei teinud taustauuringut.

Meie Muti on nimelt lapsest saati hobustega koos kasvanud, ning Muti juurde tulek tähendas hulgusele vihma käest räästa alla sattumist. (tarkur Minni vanasõna).

See tähendas seda, et Muti lihtsalt teab mida jooksvate hobusepoistega teha tuleb.

Koerakonnad olid muidugi õnnetud, et hobune minema viidi.

Need lollpead lootsid, et saavad väheke välejalgsema tegelase koplisse, kui need sarvilised on.

Vot selline seiklus meil siis vahepeal oli, kui Muti oli veel lõikamata, aga juba natuke ilma keemiliste lisanditega.

Aga nüüd ma selleks korraks teen kiirlõpetamise, sest Muti läheb lükkab lollnoka varjendi ukse kinni ja kimab naabri Miisu Perenaise juurde pläkutama.

Ta ju poolteist kuud ei jaksanud sinna ka kõndida, ning nüüd teeb kõik tagasi, nii nagu söömisegagi.

Aga, et meil hakkab elu normaliseeruma, siis loodan, et tuleb lõbusaid jamasid rohkem ja saan teile teada anda. 

Seiniks taas nägens ja kurnjäuhhhhhhh!!!