Eile teatas Muti,
et nädala pärast hakkab taas see aisakellade helistamise jama pihta! Et kõik raadiod ja muud mölakrapid hakkavad tsingelpelli üürgama.
Aru ma ei saa, kuidas see aeg nii kiiresti lipanud on?
Täitsa sama kiirelt, kui naabri Voltsraiskmidasajälleteinudoled, meile kihutab, kui naabri Miisu Perenaine ta toast, või ketist päästab. Muti ei viitsi Voltsist enam korda ülegi teha, sest Voltsil on valikkuulmine.
Ma proovin mõnel päeval sellest Voltsist, keda Muti muide juba mitu päeva Raipekakuks kutsub votosessiooni teha, siis saate näha, mis nägu ta on.
Aga see selleks!
Meil muidu uudiseid igasuguseid, halvemaid ja paremaid!
Halb on see, et väljas läks jälle lögaseks ja tuuliseks. Ma istun taaskord nukra näoga köögiaknal, ning teen pekinokkade loendust. Muti mind eriti õue ei lase, sest ma pidavat ta tudula poriseks tegema, kui sinna end kuivatama lähen.
Huvitav on see, et Postonikonn ja Kellykonn tohivad küll seal tudulas aeleda käpad laiali lae poole.
Ja tolmu meil praegu jätkub!
Aga sellest nüüd järgemööda.
Kõiksepealt oli ikka nii, et ma istusin köögiaknal, ja kuna õue ei saanud, siis jorisesin seda pastoraalilaulu, et ikka vihma ju valab küll pilvede vinas, taevas ja maa sügisudude tinas.....
Et nagu peaksin kooli õppima minema või?
Ma naiivne ju arvasin, kui Muti kobedamaks jälle sai ja söögile uuesti mõtlema hakkas, et Muti on ka suvi läbi koolis käinud, ning nüüd jätkab oma hariduse teed. Suvi läbi käis ta ju aina keemias, nüüd vehib bioloogia vahet käia. No, et nagu koolitunnid ju.
Aga sain Mitškinilt selle eest ka vastu peapekki, nii, et kolises.
Mutil pidi see olema puuküürniku väljatõstmise ekseem, skeem, või miski selline. Ja Muti pidada alles mõne aasta pärast meile teada andma, kas see ekseem-skeem õnnestus.
Igatahes tundub, et miskid tulemused on näha.
Söögi maitse on tagasi, Peremees on juba oma seljasauna kätte saanud suviste hoidiste eest. Maitseelamused pidid olema seinast-seina, nagu Muti teatas.
No sel ajal Mutil ju endal maitsetest oli tunda ainult essu- ja mädamuna omad. Ise muudkui vaaritas, kuid Peremees maitsestas, ja loomulikult omale suupäraseks :).
Kisama ja kamandama on Muti ka uuesti hakanud, ainult õnneks ei saa ta eriti ringi vehkida veel, sest p...se ei jõua peale nii kiirelt järgi, kui Muti tahaks. Jalad jäävad tal kogu aeg üksteise taha kinni veel ja parem käsi ei taha kah eriti suuri viibutusi teha.
Kuid mis eriti hull lugu - me ei saa enam Mutit Udumunaks kutsuda, sest udu asemel on Mutile karvkate ilmuma hakanud. Kulmud näevad küll välja nagu iinamaa ennemuistekomöödia peenikese häälega lauljal - sellised kriipsud, aga ikkagi on kulmud. Ning pealagi ei läigi, vaid on tume nagu lepavõsa, kui vihma sajab.
Ühesõnaga - Muti hakkab ilmet taas võtma!
Uuest aastast tahab isegi konserviraha tegema minna!
Las läheb, ongi juba kaua kodus seanahka vedanud (Muti sõnavara).
Aga nüüd siis tolmukorrast!
Nagu aru olete saanud, siis on Muti jälle pea-aegu vinks-vonks!
Ja see tähendab, et kõiksepealt tegi ta Poisikonna emale selgeks, et meie elamise sein tuleks enne talve siiski korda teha.
Posoikonna ema ja kasuisa on sellest tööst, mida nad suvel juba teha lubasid, igasuguste põhjendustega ära viilinud.
No ja ega nad nüüd ka ei suutnud ennast kohale meile vedada.
Nüüd näeb meie maja suure tee poolt vaadates välja nagu lehetäi - selline tore heleroheline.
Ning koos selle tööga tuli meile ka naabri Miisu Perenaise vend ja rikkus ära minu ja Mitškini hiirepüüdmisala.
Nimelt hakkas see vend laamendama sahvris.
Tiris kõik põranda üles, toppis hiirepoiste sissepääsuavad kinni, ning pani Mutile ja Peremehele veel pissikasti kah sinna.
Varsti pidi tulema, ning mingi spaa ka veel nurka püsti panema, et Muti saaks seeni seljast maha kraapida.
No püha Kassijummal!
'Kus meie siis jahti nüüd pidama hakkame?
Õueskäimine on ju ka talvel raskendatud, ning ega talvel peale pekinokkade õuest liha saada polegi.
Tõsi küll - eile läks mul hästi!
Sain ühe hiirepoisi lausa köögist kätte!
Oli vahva tegelane - laulis kõva häälega (vist arvas, et sattus näosaatesse), ning tegi tantsusamme ka.
Kuna Mitškin tuli ka seda musikaalset tegelast vaatama, otsustasime talle õpetada selgeks ühe vanaaegse laste laulumängu nimega "Kes aias...."
Aga mängust ei tulnud kahjuks eriti miskit välja, sest Minni tahtis, et hiir oleks kogu aeg aias, hiir ei tahtnud aga, ja lõpuks põgenes õpetaja Minni eest köögikapi alla.
Muti istus seda tralli vaadates varbaidpidi klaviatuuril arvutilaua taga ja tegi äraütlemata kõrge tooniga kriiskeid.
Rahunes alles siis, kui oli veendunud, et hiirepoiss köögikapi alt lahkumisega ei kiirusta.
Ma arvan, et see hiireke on seal kapi all siiani, sest Mitškin patruleerib kogu aeg kapi ees, ning vahepeal üritab ennast lausa põranda ja kapi vahelisse prakku ära mahutada.
Ma ütleks, et vana kass, aga kassipoja aru. Isegi mina taipan, et sellesse prakku ükski normaalkass ei mahu.
Aga noh, las möllab!
Mina tõmban ka tänaseks arvutiotsad koomale, sest Muti tahab oma iinavilmi jõllima hakata, ning, ega siis mulle enam ruumi ei jätku.
Nii, et taaskord nägens ja kurnjäuhh uue kirjatükini!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar