Et kõik arvutist eemaloldud aeg teile, mu armas vännklaab korvata (õppisin uue sõna),
Nagu te kõik mäletate, siis meie Muti hankis endale kevadel selle puuküürniku, kellega ta terve suve ja nüüd sügisegi on võidelnud.
Ja kuna nüüd on veel võidelda mingid viimased lahingud, siis vehib Muti trenni teha.
S.t, et Muti kimab iga teatud aja takka päälinna, ja laseb endale miskit kokteili sisse tilgutada. Õnneks ei tee see Mutit niiviisi kasutuks diivanil vedelejaks, nagu suvine koks tegi.
Ok, aga vampiiride juures peab Muti ikka enne seda käima, kes tal siis käe seest verd imevad.
Nii ka sel korral.
Oli Muti vaevu saanud vampiiride kabinetist välja, kui märkas, et talle on keegi helistanud.
Muti jõudis veel mõelda, et ähhhhh, kuna võõras nummer, siis see on miski müüjamees kindlalt, kes tahab, et Muti ostaks mõne jõulukringeli valmistamise raamatu, kui telefon uuesti üürgama hakkas.
Muti on meil viisakas inimeseloom ja vastab telefoonile, kui tal tuju on.
No nii, vastaski!
Telefooni otsas teatas miski neiu, et tema helistab ........ (pagan teab kust kohast, sest parasjagu sõitis miski massin mööda, ning Muti meil ju kõrvavärdu, sest ei kuule mürinaga miskit).
Igatahes läks see kohamääramine Mutil tõlkes kaduma.
Aga siis teatas teises telefooni otsas olev neiu, et tema tahab irmsat moodi mind, s.t. Kassiplikat tervitada jõulude puhul.
Kassa tead!!! Muti, kes meil on muidu selline mitte suu peale kukkunud, oli vait nagu kult (isane siga, kes on emase sea mees) rukkipõllus. Ei tulnud Mutil eest ega takka rohkemat, kui kevadise soku mörin.
Ise ta olla jõudnud mõelda, et mida paganat! Kuidas on keegi supervänn saanud ligi sellisele konhivententsiaalsele (ähh, ma täpselt ei teagi millele) teabele nagu telefooninumber. Ja, et nüüd peab numbri minema viskama ja uue hankima. Ja, et vaene kassiplika peab endale turvakassid hankima, et ringi liikuda, jne jne. Ühesõnaga - Mutil hakkas aju üle pika aja tööle.
Aga, et Muti ikka vaid kigises telefoni, siis hakkas neiu naerma, ja teatas, et tema on minu vänn küll, aga Mutit tahab kah kutsuda päälinna kiirgamisklubisse. Et Mutil olla aeg käes sõralisega võitluse uueks hooajaks.
Mutil läks selle uudise peale meel nii lilleliseks, et hakkas juba ilma kiirguseta helendama. Ja sai juhmakas aru küll, kus kohast tegelikult helistati talle.
Olla lausa tantsusammul autoni kalpsanud, nii, et Peremees küsis, et mille üle sa rõõmustad, kas tärkava juuksemätta üle.
Jajaaaa, lugesite õieti, Mutil on juba murumätas peas korralikult. Aga värv on vale!
Kui Muti oli enne kartulikoore värvi valkjaspruun, siis nüüdsed karvad tulevad mustad.
Aga selles on Muti ise süüdi. Kogu suve, kui tal kuppel paljas oli, nõudis ta oma raviarstitädilt uusi juukseid selliseid, mis oleksid pikad mustad patsid. No kui sa ikka kogu aeg neid nõuad, küll sa siis saadki, ma arvan.
Hea küll, aitab nüüd sellest Mutist, ega tema ka meil kõige tähtsam pole.
Meil muid uudiseid ka.
Nimelt ei oska Muti enam pilte arvutisse saada. Muudkui teeb klõpse, aga need jäävad kuhugi pilvedesse, ning üles laadida ei saa. Muti on kohe õnnetu, sest niimoodi te unustate ju mu näo ära. Nagunii on kirjatüki ülesriputamine kah paras kunst sinna lehele, kus mu vännklaab asub. Eelmisel korral Muti pingutas, nii, et ninast veri väljas ja tema meelest ei saanudki seda juttu kõik lugeda, mis meil sooservas juhtunud kõik on.
No tegelikult on meil uus köök ja uus pissikast pererahvale. Muti lihtsalt tüdines aianurgas kemmergus käimisest ära ja nüüd naabri-Miisu perenaise vend meisterdab neile sahvrisse kakakohta. Pea-aegu on valmis, aga Muti tahab natuke enamat. Tal tekkis tuju ennast pesta ka kodus ja selle pärast peab nüüd meie hiirejahikoha poole väiksemaks kahandama.
Uus köök on aga selle pärast, et meil oli eelmisest perest jäänud kapid köögis, ning Mutil oli kogu aeg selline tunne, et me elame mustlaslaagris. Mingil ajal pakkus naabri-Miisu perenaine Mutile võimalust saada uued (vanad) kapid tema onult, ning kuna need olid hoopis asjalikumad, siis muidugiMuti tahtis neid. Aga ega nendega läks aega, noh selle toomisega.
Üks hetk olid nad nüüd enne seda aisakellajama kohal, ning naabri-Miisu peremees koos poisinaaskliga (neil on 1 poisinaaskel kah, aga see on juba suur naaskel, mitte nagu meie oma) tulid Mutile appi kappe paigutama.
Paigutamine oli vahva!
Miisu Peremees ja meie Peremees tegid suures toas kapiliiku, ning Muti koos poisinaaskliga panid kapid silma järgi paika, et kuhu miskit kõlbab. Siis kamandati Miisu Peremees kappi kinni hoidma ja pandi kruvi seina. Töö käis nagu laevaköögis.
Lõunaks olid kapid paigas, ning Peremehed suures toas kah parajalt kapid, nagu Muti teatas.
Aga..... siis alles läks kinuks.
Muti hakkas peale meeskappide laiali minekut oma tavaari nendesse köögikappidesse toppima.
Teate - ta ei ole siiani suutnud mõne omale tarviliku köögitarbe asukohta tuvastada.
Kraabib sahtlite ja kapiuste vahet nagu poolemeelne.
Hea, et jõuluserviisi üles leidis, meil olid ju külalised ka ja mõtelge, kui Muti poleks teada saanud, kus ta tarelkud on, oleks pidanud poisinaaskel ja ta pere sööma papptarelkudelt.
Ja meie krõbukoti peitis Muti ka nüüd oma põhjatutesse panipaikadesse, et me Mitškiniga ei krõhviks selle kallal kogu aeg.
Mitskinile tekkis muidugi koos uuendustega ka uusi tegevusi juurde.
Enam pole tal kogu aeg aega ahju ees, või Peremehe kukil magada. Nüüd peab ta käima kuulamas kuidas miski essusegamismasin inimeste pissikasti kõrval põranda sees häält teeb. Mina pole lollakas, ma tean, et see vulisev hääl tuleb sellest asjast, kuhu kunagi pesuvesi hakkab voolama, aga Mitškinil on vanusega tekkinud ajuhäired ja ta ei jaga matsu. Ta on nimelt täiesti kindel, et seal toru moodi asjas hullavad hiired vulinal.
Teine tegevus on tal istumine pesumassina ees ja pead kaasa keerutada Muti trussikute pöörlemise taktis.
Seda tegevust ma natuke pelgan, sest mõnikord on tunne, et Minni keerab omal sedasi pea p...sse, ehk siis selja taha.
Aga õnneks pole seda veel juhtunud, ning ma loodan, et ta tüdineb sellest pesumassina jõllimisest ära.
Vot sellised uudised siis.
koerakonnadel oli sel aastal jõulurõõmu loomiseks külas jämpar, nagu Muti teda kutsub. Tegelikult on see poisinaaskli ema ja kasuisa koerakonn Sermo ja ta pole mitte jämpar, vaid jämplandi koer.
Aga minu pärast olgu ta mis tahes, mina istusin tema pärast pool päeva õunapuu ladvas nagu jõulupulin, sest kui ma tuppa tahtsin tulla oli see jämpar kohe valmis mind koos vaipadega rulli keerama.
No ja nii ma siis Muti vaipade turvalisuse huvides veetsin esimese püha puuladvas.
Õnneks ei jää meile külalised kunagi kauaks, ning teise püha sain juba ahju ees mööda saata.
Nüüd õnneks on see aisakellajama möödas, elame üle veel vana aasta minema hiilimise ja siis saab rahulike toimetuste juurde tagasi pöörduda.
Selleks korraks ma rohkem kirjutada ei saa, sest lähen loen lollnokad üle, kuna seoses kliimasoojendamisega on Mutil ka kanavarjendi uks lahti ja ma saan seal edasi-tagasi vabalt liigelda.
Lähengi ja kasutan juhust.
Teie, mu vännklaab aga olge tublid, ning saatke see vananenud aasta uhkelt koos minema. uus tuleb nagunii samasugune, aga tühja kahhh, ikkagi uus alguses.
Kurnjäuhhhh kõigile.
Muide, koerakonnade pildil pole jämpar koos meie konnadega, vaid lubatud pilt naabri Voltsraiskmidasajälleteed, ehk siis naabri Vollist.
:)
