Appikene!

Kas ma tõesti pole teile armsad vännklaablased terve suve mitte midagi kirjutanud???????

Kuidas see küll võimalik on?????

 Ega ma tegelikult isegi ei tea, kuidas seekord see suvi nii ruttu mööda vuhises.

Või mis ei tea, tean ikka küll!

Lihtsalt Muti sai kuidagi ootamatult kobedaks ja hakkas meid ka irmsasti tööle sundima, ning enam polnud  aega kirjutada.

Aga, proovin siis täna, vahetult enne Muti ja Peremehe minemalendu kaotatu tagasi teha.

Minemalendu selles mõttes, et Muti ja Peremees hankisid endale teadupärast juba kevadel sooja kohta lendamise piletid.

Ärge nüüd arvake, et SINNA SOOJA KOHTA, ei-ei!

Nad lendavad soojale maale, sinna, kus nad kunagi mitu-mitu aastat pesitsesid.

Noh, nagu umbes need sookured ja pääsukesed, kes esimese jahedama ilmaga parve kogunevad ja lõuna poole lehvima hakkavad.

Muti korjas endale ka parve kokku ja nüüd hakkavad lehvitama ennast Kambodiamaa poole. Parv on Mutil muidugi kolm korda väiksem, kui sookurgedel. Koosneb vaid Mutist, Peremehest ja Naabri-Miisu pererahvast.

Neil oli muidugi igavene jama kah selle parve kogunemisega!

Kõik liikmed said oma sissepääsupaberi kenasti kätte, ainult Mutile tõmmati mitu korda vesi peale.

Alguses ei sobinud piirivahtijatele Muti pass ja siis ei sobinud neile Muti tagumine nimi. Aga nüüd, viimasel minutil praktiliselt, anti Mutile ka roheline tuli lendamiseks.

Nii, et juhhhei!!!

Lähevad!!!

Aga, ega siis meid ei usaldata Mitškiniga koduhoidjateks jätta.

Meid tulevad hoidma Peremehe vanemad!

Sellega saab veel nalja, sest nad pole enne meid hoidnud, ega tea meie veidrusi.

Igal juhul on Muti kõik kappide uksed värvilisi pabereid täis kleepinud juhenditega, et mis asi kuskil asub. Ja meie toidukottidele on ta millegi pärast pannud punase kleepsu, kus on kirjas, et anda vaid kaks korda päevas! No mida!!!!  Ega me nälga ei pea siin kõngema nii kaua, kui need seal aasiamaal riisi vitsutavad nagu pardid pilliroogu. 

Ma vahepeal turnin mööda kööki ja kisun neid pabereid alla, las koduhoidjad teevad äraarvamismänge ka, muidu võib neil igav ju hakata.

Kellikonn ja Postonjett koos lollnokkadega ei tea ees ootavast Mutita jäämisest veel midagi.

Kellile saab see aeg raskevõitu olema, ta on ju harjunud vaid Muti sabas sörkima, teisi ta natuke võõrastab siiamaale.

Lollnokkadega on vist lihtsam!

Need tolad ei jaga ei ööd ega mütsi!

Pealegi tegi Muti kogu suve nende hulgas verevärskendust.

See tähendab, et meil on nüüd lisaks penskaritele veel mustlased (filipiinod), ja veel peotäis muid pisilollnokki. Kõik nad on parasjagu sellises murdeeas, et sõna ei kuula ja nendest vanemad isendid on kõik lollakad!

Marupoiss on ka muide suvega meil suureks kasvanud.

Sarved peas ja puha!

Ok, mitte küll sellised võimsad, nagu ta emal, aga miskid muksakad ikka on juba.

Ja elektrikarjuse alt ta ka enam läbi ei mahu.

Muidu oli kogu aeg lollnokkade varjendi ja puude hoidmise sara esine pisikesi sõrajälgi täis. Sest Maru käis salaja maailma avardamas.

Nüüd passib koplis kenasti koos poolõe, ema ja tädiga.

Nii, et sellised lood siis meil siin pool sooservas.

Igav suvi oli ma ütleks!

Aga nüüd tõmban kahjutundega taas otsad kokku, sest Muti läheb linnapeale endale silmi ja kulmusid pähe maalima. Ütles ise, et laseb miski sellise näokrohvimise teha, mis kohe maha ei kulu ja ta ei pea olema reisil lehmaema näoga.

Hahahaaaaa! ega ikka s...st saia ju ei tee, aga las üritab vähemalt!

Niii, vännklaab, ma lüün nüüd interneediumimassina kaane taas klõpsuga kinni ja näeme siis, kui näeme, eks!!!

Kurrnjäuhhh ja olge mõnusad!!

Noniiiii, noniiiii!

Sadatuhat aastat jälle viimastest kirjaridadest möödas!

Aga, et meil sooserval nüüd asjad juhtuma on hakanud, siis pean ka teile, armas truu vännklaab, nendest teada andma.

Alustan siis päris algusest!

Tegelikult, te vist teate juba, et nagu Muti vähe kobedamaks muutus, nii ta uusi lollnokatibusid soetama asus.

No mitte just Muti, aga Muti oli see kes lollnokk Lolole munad alla sokutas ja nendest munadest said tibinad. 

Tänaseks on siis selgunud, et kolmest tibinast kaks on kindlad kukerajakad, ning üks kanaplika.

Muti oli mossis küll, sest kukerajakaid jagub meil niigi, aga, mis teha.

Lollnokad on nad nagunii, olgu kuked, või kanad.

Jooksevad kolmekesi Mutile järgi, nagu meiegi Mitškiniga, kui süüa tahame.

Ja ma ei tea, mis värk sel kevadel selle söögiga on, aga meil on järjepidevalt kõhud tühjad.

Muti, va kooner ei anna ju ka kogu aeg kausitäisi.

Tal kindel kokkuhoiupoliitikum ja krõbusid saame vaid neli-viis korda päevas.

Enda tõmbas ta ka kolme saiaviilu pealt kahe ja pooleni.

Ning seda kõike selle pärast, et nad kavatsevad Peremehega sügisel terveks kuuks soojale maale ennast lennutada.

Või, mis kavatsevad!

Piletid juba olemas ja puha, ning naabri-Miisu Perenaine-Peremees veetakse kah kaasa!

Meie käest ei küsitud isegi seda.et kuidas te kallid kassikesed kuu aega hakkama saate ilma pererahvata.Teatati ainult, et koduhoidjad tulevad ja annavad meile süüa.

Olgu-olgu, mis ma nurisen!

Tegelikkuses on nii Peremees, kui Muti mõlemad ühe puhkamise aja välja auga teeninud!

Peremees sellepärast, et tal nüüd mõlemi puusaluu asemel õunapuuoksad.

Viimsega oli küll natuke nihusti, sest oksal olid oksaaugud ka ja sealt hakkas kasvama miski stahvilukokk, või sahvilukokk.

No, mida iganes!

Peremees võeti uuesti haiglasse ja kraabati tal õunapuuoks puusa sees puhtaks.

Mutil oli mitu nädalat hooletu, sest polnud vaja Peremeest põetada, ega süüa teha.

Nüüd on Peremees juba tükk aega kodus ja kablutab õue mööda ringi. Isegi tööl hakkas uuesti käima ja kargud on pea-aegu nurka visanud. Ainult pikematele retkedele võtab veel mõne kaasa.

Ja Muti!!

Muti käib veel paar kuud päälinnas bioloogiatunnis, ning siis teeb see ornitoloog, või kes arst ta on, Muti kallal veel uurimise töid, et kas Mutil on ikka peas ja p...s kõik vinks-vonks, (küsigu minult parem, ma tean juba ammu, et Muti on natkuke tuult saanud ja peast soojem, kui tavainimesed) ning annab Muti hoopis üle järgmisele arstile. Sellele, kes sügisel Muti tissinduste kallal noaga urgitses. Ja see arst siis hakkab Muti tegemistel silma peal hoidma.

Doktor Guuglist kästi ka Mutil nobenäpud eemale hoida, sest Muti kipub seal liiga sageli nuhkima ja paneb endale igatsugu dia gnoosisid. Ähhh, no mõtleb uusi haigusekohti välja.

Ometi ei tohiks tal ju hetkel selleks enam aega olla, sest kevad on käes.

Aga ei, istub päeval konserviraha tegemas, või oma silopeenarde juures, aga õhtul muud kui Guugeldab.

Guugeldagu parem meie toidukausid krõbusid täis, mitte ärgu istugu tagumikku laiaks interneediumiavarustes.

Ühesõnaga, meil on kevad tulnud viimase kuuga, nii, mis mühiseb!

Muti rabab täie kohaga nii aiamaal, kui konserviraha kohas.

Ja nüüüüüüüüüüüd - POMMUUDIS!!!!!!!!!!

Saage tuttavaks!

Tema on Maru ja ta on hetkel kahe ja poole päevane poiss!

Emaks on tal must Mona!

Katsuda ja nuusutada me seda Maru veel saanud pole, sest ema-Mona teeb traktori häält, kui keegi koplisse läheb.

Ainult Muti on saanud neile paari meetri kaugusele minna. Muti peale Mona miski pärast mürisema eriti ei hakka. Aga ega Muti eriti torgi kah oma uudishimulikku nina ema-Mona tegemistesse - küll jõuab, las see tatikas kosub ja saab asjalisemaks natuke.

Peremehel muidugi vedas selle Maruga.

Läks teine parasjagu lollnokavarjendisse mune loendama, kui Maru põõsa vilus heina sisse oli vupsatanud. Nii, et meie päälinnamehest Peremees nägi esimest korda paari minuti vanust vasikat.

Muti möllas sel päeval tööposti otsas ja sai asjast aimu sõnumi teel.

Õhtul loomulikult koju jõudes kimas kohe koplisse, et kindlaks teha, kas tuli ilmale Maru, või Mallukas.

Oli Maru!

Nii, et kallis vännklaab, meil nüüd uus ilmaime juures meie hullumaja puhvetis.

Ja nüüd olen kohustatud tõmbama taas otsad koomale, sest mul vaja kontrollreidile õue minna.

Muti nimelt asjatas täna vanale kasvuhoonele, kus mina vihmaga kakal käin, uue kile peale. Tuleb minna vaatama, kas ta kurinahk ka ukse suutis ära kiletada.

Ma pean siis ju endale uue kükitamiskoha vaatama.

Äkki Muti kardulamaale? 

Mis arvate?

Olgu, teeme nüüd tänaseks tsauhh-kurnjäuhhhh ja näeme jälle!

Oh sa Püha kassijummal!

Kevad, va kaabakas (Muti sõnavara), jõudis sellise hooga meie õuele, et Muti ei saanud rehagi nii ruttu rehe alt kätte. Enne jõudis aiamaa haljendama hakata.

 Mitškin kolis oma elamise sujuvalt Muti poolt koristatud verandale ja mina saan taas suuremaid tiire metsa all teha, sest vesi on taandunud.

Muti muidugist on taas kord haiguslehel.

Käis vist liiga usinasti konserviraha tegemas ja sai tuult.

No tuult on ta minu meelest saanud oma sünnihetkest saati, ega ta muidu poleks ju tibake teistmoodi kui teised Mutid.

Aga tegelikult olid Mutil konserviraha tegemise kohas pediküürimise päevad. See tähendab, et kõik Muti lemmiklehmad ja mittelemmiklehmad aeti ühte punasesse aparaati ja Muti veel sellest ajast, kui ta sõdur oli olnud, tuttav poiss tegi nendele sarvilistele kevadeks uued sõrad.

Noh, et oleks neil kena kõndida klõbinal.

Aga see, et seda tööd teeb Muti endine ajateenija, see oli Mutile endale ka olnud esimesel korral üllatuseks.

Muti, va juhmard muidugi teda ära ei tundnud tookord. Alles hiljem sai selgust, kes see tuttava olekuga pediküürija on.

Ja nüüd, kui selgus, et küürimine jälle päevakavas, smuugeldas Muti end kohe selleks ajaks tööle pediküürimise abiliseks. Et siis saab plärajuttu ajada ja pappi ka tuleb palgapäeval rohkem.

Eks siis seal plärajuttu ajades-kuulates see tuul Mutist üle käiski ja Mutil hakkas paar päeva hiljem nina tilkuma ja läks kärna.

Vähe sellest, kõrva tagant hakkas Mutil uus pea ka kasvama vist.

Igatahes oli Muti kohe sirakil ja määris ennast igatsugu haisvate medikamentiumitega. Tänaseks on vist natuke olukord paranenud, sest Muti vehkis juba rehaga mööda õue lennata, kuigi karvamüts oli tugevalt peas, sest kuklas pidi mingi asi ikka sähvima. Küllap see tuul jäi sinna kinni ja nüüd otsib väljapääsu.

Olgu, see selleks!

Muidu on meil majas vaikus ja rahu!

Mutil pole lihtsalt kellegi kallal viriseda.

Meie Mitškiniga veedame aega õues, koerakonnad külitavad ka päikeselaikudes.

Või siis Muti voodis.

Peremeest meil kodus pole kahjuks juba teist nädalat. Nii, et Pole ime, et Mutil kuklas pisted käivad. See isegi ei pruugi tuuletõmbamisest olla, vaid sellest, et Mutil on igav ja pole kellegi kallal kobiseda.

Aga Peremehel läks lihtsalt oma uue puusapaigaldusega väheke viltu.

Mitte puus ei läinud viltu, aga seal sees hakkas miski asi idanema (kevad ju!), ning Peremees hakkas puusaluu kaudu mingit pläga eraldama.

Muti siis rabas Peremehe oma tõlda, ning vedas ta haiglasse üle vaatamiseks. Kuna aga need arstionklid tahtsid Peremees pikemalt vaadelda, siis võetigi Peremees Muti käest ära. Muti on nüüd siis juba teist nädalat nagu Beaatakana ( ähhhh, ikka peata kana) ilma Peremeheta.

Peremees küll annab Mutile lootust, et varsti saab koju, aga ega Muti ei usu enne, kui oma silmaga näeb.

Ja ega meil muid uudiseid esialgu polegi.

Seda, kas Muti enda puuküürnik on välja kolinud, või mitte, seda Muti veel ei tea.

Ta käis alles paar päeva tagasi miskis torus üle poole aasta, seda puuküürniku kohalolekut, või siis pigem väljakolimist kontrollimas, aga vastust veel ei tea.

Mutil muidugist selle pärast kah närvid läbi, nagu politseikoeral, muudkui klõpsib oma telefuunis miskilt lehelt vastust otsida.

Lollakas!

Seda tean isegi mina, et puhkamise päevadel ei anna keegi Mutile vastust. Laagerdagu veel natuke omas mahlas.

Nagunii ta midagi tarka ju ei viitsi kodus teha. Isegi söögitegemise on unarusse jätnud nüüd, kui üksi on.

Nagu meie polekski seltskond.

Väiksed raisakotkad lennutas ta ka koos mamma Lologa kööginurgast lollnokkade varjendisse, et ei peaks koristama nii tihti köögis.

Raisakotkad on muidugi hästi öeldud. Kolm neid kokku on ja kaks pidid olema kukerajakad, nagu Muti ütles.

Kui viitsin, siis teen neist mõnel päeval fotograafiat ja panen ülesse ka.

Aga praegu lõpetan üldse jutuajamise ära, sest koerakonnad hakkasid õues sõna võtma, ja mul vaja kähku Muti hargivahelt end õue pressida, et näha, mida need tobud klähvivad.

Olge tublid ja nägens järgmisel korral!

Kurnjäuhhhhhhh!

Ilusat kevadekuulutamise kuud armas vännklaab!

Hakkab vist ometi see kevad kohale hiilima tõesti.

Muti pani eelmisel nädalal pekinokkade söökla triiki seemotškaid täis, aga alles täna oli see tühjaks saanud.

Ja ega pole kindel, kas üldse pekinokad selle tühjendasid, või jõudis tuul seda teha.

 Igatahes lasevad pekikad sirelipõõsas söömise asemel juba kevadisi laulutrillereid kõlada. Ja see on kindel märk, et varsti-varsti......

Mitskin muidugi tõmbas mu kevadeootusele vee peale.

Käis korraks tagantukse vahelt õueõhku nuusklemas, ning keris ennast Muti taguotsa peale soojendama ruttu. Sest tema arvamust mööda on kevad alles mägede taga.

Lollakas!

Meil pole siin mägesidki, mis siis veel tagusest rääkida.

Isegi vastlaliugu peame tegema suure kivi pealt muda sisse.

Muti aga teatas eile küll rõõmsa häälega Peremehele, et sellest nädalast loobub ta mitme päeva puude ahju taha soojenema vedamisest, ja lõpetab selleks hooajaks toast puukuuri tegemise.

No see on Muti enda probleem, sest ainult tema tegeleb selle puuvedamisspordiga.

Meie selliste maiste asjadega ei tegele.

Ega Muti ka kogu aeg mitte, tal pole aega, sest peale seda, kui ta järjekordse tünga oli arstitädidelt-onudelt saanud, hakkasid tal peas muutused toimuma.

No see, et tal eelmise, heleda karvkatte asemel nüüd tumedad ilmuvad, see enam uudis pole. Juuksed on väline muutus. Mutil hakkas kupli all  aju ennast elavdama. (aju olla miski hall ollus mis paneb Muti lollusi tegema).  Muti läks ju tagasi konserviraha tegema. Ja koos selle konserviraha tegemisega tuli tal uuesti tagasi mõte sügisel oma Iinapoja konserdile lennata. Aga, et seda klouni lähemalt näha, peab olema Mutil hunnik konserviraha kogutud. Ning töömängimise asemel hakkab Muti ilmselt pappi kokku kühveldama täie rauaga oma endisele ametipostile ronides.

Elame-näeme, kõrgele jaksab!

Ja siis veel, kokkuhoiupoliitika tuli päevakorda ja mis te arvate, mille pealt ta otsustas kokku hoidma hakata!

LOOMULIKULT meie!

Juba teist päeva pole meil Mitškiniga kausikesed ääreni pudi täis, vaid toidukorrad on nagu Peremehe võimlemiskorrad, kolm korda päevas.

Ja oleks siis miski normaalne toidukord - oh kus kurat.

Näpuotsaga krõbuskeid ja kotike pehmet toitu vaid.

Ausalt!

Päris kevadeks oleme me Minniga ilmselt sama saledad kui Kassi Karmen. No see, kes ilusaid riideid näitab lava peal, endal jalad näljast risti all.

OHHHHHH, ei ole rõõmus meie eluke!

Aga teisest küljest võttes, las lendab sinna kaugele. Ta ju veab Peremehe ka kaasa ja siis naabri Miisu Perenaise-Peremehe kah. 

Juhheiii ja kurnäuhh, see tähendab meie jaoks Mutivaba puhkust lausa.

Aga nüüd siis sellest, miks Peremees võimlemistrenni on läinud!

Muti viis Peremehe eelmisel nädalal oma tõllaga kuskile minema ja tagasi ei toonud mitu päeva.

Magas üksi oma laias pesas nagu kuninga kass.

Ja ühel päeval veeretas üks võõras auto meile  hoopis naljaka voodi.

Ja peale selle veeretas Muti ka Peremehe koju tagasi, ning nüüd Peremees ongi selles voodis eraldi.

Ma alguses mõtlesin, et Püha Kassijummal, nüüd on nad nii tülli pööranud, et enam ühte tudulassegi ei mahu, aga......

Mitškin, kellel on seniilsus taganema hakanud, teatas, et Peremees sai endale lõpuks teise õunapuuoksa puusaluu asemele ja on reha pilli tati tsoonis, või kuskil sellises kohas seal voodis. Ja eelkõige just selle pärast, et ta rahulikult ennast taastada saaks, ning ei peaks öö läbi Mutiga teki pärast kaklema.

Vohhhhhhh!

Nii, et varsti saab meie Peremees oma kargud nurka visata, ning puusanõkse tegema hakata.

Muti ise muidugi ei hakanudki helendama!

Oli algul vist natsa pettunud, aga nüüd toimetab helendamata edasi.

Eile lasi taas omal järjekordse kihva suust eemaldada, et siis paneb suvel terve jooksu uusi tehisklotse suhu ja saab taas laia lõuaga irvendada.

No seda veel vaja, räuskab ju nagunii, hoolimata sellest, kas kihvad suus, või mitte. 

Ja, et kevad ikka üldse pole seal mägede taga, sellest hakkasid märku andma ka lollnokad.

Vähe sellest, et nad juba tükk aega lumesuplust harrastavad, ning kanavarjendis ei püsi, ilmus täna juba 

kaks "raisakotkast" munast.  Üks on kollane ja teine hall.

Muti veel neid käpaga krabamas pole käinud, ütles, et ootab õhtuni ja siis toob lollnokamamma koos untsakatega jälle ! kööginurka mõneks ajaks, Et õhtuks olla selge, et palju neid viiksujaid üldse tuleb.

Õnneks oli Muti seekord ka lollnokkade puhul kokkuhoidlik ja mammal oli(on) all vaid viis munukest.

Aga isegi, kui tulebki ainult kaks, siis loomaaiaks kisub ikka. Sest Mutil on üks  vanaproua ka köögis.

Hallu - see oli meil aastaid tubli kanamamma ja munameister.

Nüüd on pensionil ja Muti ei raatsi teda supiks teha. Proua asjatab päeval varjendis ja igal õhtul toob Muti ta kööki soojamüüri äärde magama.

Huvitav, kui meie Mitškiniga vanaks saame, kas siis meie saame ka ilma Muti sõnavõtmisteta rahulikult pensionil olla?????

Aga olgu!

See selleks!

Seekord sai pikk jutt ja nagu Muti ütleb, siis pikk jutt - s....t jutt!

Arvan, et mõna aja pärast näeme jälle, sest seis on küll selline, et asjad hakkavad meil tegevusetusest tegevuse poole liikuma sooserval.

Seniks aga kurnjäuhhhhhhh ja nägens taas!

No ei helenda öösel!!!!!!!!

Mitte kuidagi ei helenda!

Poisinaaskli toas rohelised tähekesed küll helendavad pimedas, kui päike on neile peale paistnud päeval.

Aga meie Muti mitte ei mõtlegi öösel helendada.

Me jõllime teda kõik neljakesi igal öösel, aga - t u l u t u l t !!

Neljakesi tegelikult jõllisime alguses. Peremees, mina, Mitškin ja koerakonnad.

Aga siis millegipärast arvas Mitškin, et Muti passimine kuulub ainult tema kohustuste hulka ja hakkas meid voodist välja puksima.

Alguses võttis kätte ja andis Postonikonnale lihtsalt kere peale, kui Muti hakkas naabri-Miisu Perenaise juurde keelt sügama minema, ning kutsus koerakonnad endale seltsilisteks kaasa.

Muti võtab alati Postoni ja Kelly kaasa, sest kunagi ei või teada, millised hiidrebased, või kährikukoerad võivad pimeduses Mutit luurata, ning seltsis on alati segasem (julgem) küla peale hulkuma minna.

Ning ega koerakonnadel pole ka mitte kunagi ringikolamise vastu midagi. 

Alati valmis koos Mutiga minema.

Nii oli ka sel korral, kui Poston Minni käest haledalt molli sai.

Koerakonnad lõid ümber Muti õue minemise tantsu rõõmust, kui Minni äkitsi suurest toast Peremehe diivanilt maha kargas, koridori tormas, ning isegi pisematki kräunatust tegemata kargas Postonile kõigi nelja käpaga näkku.

Poston kukkus üllatusest istukile.

Isegi Mutil kukkus lõug olematu rinnani ripakile.

Et mida värki!?!

Meie igati intelligentne Mitškin kakleb äkki lambist, nagu ......

Minni sai Postonikonnale ikka mitu laksu üle tahi äsada, enne kui Muti toibus ja Minni turjakarvad oma raudhaardesse rabas.

Me Kellykonnaga olime juba äksoni alguses kööki taandunud ja teesklesime, et oleme pliidi ees prügihunnikud.

Igatahes - Minni lendas laia kaarega Muti sõimu saatel suurde tuppa diivanile tagasi.

Ega muidugi sellega asi piirdunud.

Vaevalt olid Mitskini käpad diivanit puudutanud, kui ta sealt uuesti alla kalpsas, ning tuli põlevate silmade välkudes nagu ühe vilmi orangu-tangu-kong-kong esikäppi vastu kõhtu trummeldades uuele rünnakule.

Ossa Püha Kassijummal, kus Mutil läks selle peale kops üle maksa.

Nagu Mitškin trummeldades ja sisisedes koridori uuesti jõudis, nii ta rajalt maha Muti poolt võeti ja ....... ma pole eluski enne näinud, et meie Muti, kes meid küll iga võimaliku eksimuse korral kisaga kostitab ja õpetab õigesti elama, tõstab käe intelligendi vastu.

Aga tõesti - tõesti!

Minnile lajatasid vaba(lõdva) randmega sellised pepulaksud vastu pükse, et isegi  lõhkise ninaga Postonikonn ei julgenud enam valust ja häbist kiunuda.

Selleks korraks siis oli Muti ülemvõim taastatud, ning koerakonnad said ikka koos temaga naabrite juurde külasse.

Kuid, egas siis Minni on meil pika vihaga vist.

Ja kuna talle sai selgeks, et koerakonnadele üle tahi tõmbamisega, võib ainult endale häda kaela tõmmata, hakkas ta oinaks.

Ja-jaaa, lugesite õieti küll!

Nüüd on meil nii, et nagu Muti, või Peremees ennast kuhugi sirakile viskavad ja meie ka julgeme Postoni ja Kellyga neile kaissu pugeda, on Mitškin platsis. Algul patseerib (Muti sõnavara) pikki pikutajaid. Ja siis hakkab ühtäkki esimest ettejuhtuvat (tavaliselt ikka Postonikonna, sest see on kõige suurem) ninaga poksima, ning nügima. Ja teeb seda täpselt nii kaua, kui kõigil on ta togimisest siiber, ning plats on puhtaks puksitud ümber pererahva. Selle ninaga puksimise kohta Muti ütleski, et Minni on nüüd oinaks hakanud ja kassist pole enam jälgegi. 

No ma ei tea? Karv tal küll veel krussi pole läinud, ikka samasugune sorakas nagu mul. Ja oinasarvi kah pole.

Muti igatahes arvas täna, kui Minni oli Muti lõõskamiskoha meist puhastanud, et Mitškinil hakkab vanadusest miski sakslane külla tulema (äkki see oli Ants Aimer, või midagi taolist) ja ta on unustanud, et me oleme kõik sõbrad, ning ei kakle. See sakslane pidi niimoodi unustamise asju tegema.

Mul pole hetkel võimalik seda Minni käest uurida ka, läheks küsiks küll Mitškinilt, aga äkki ta unustab vastata.

Vot sellised lood meil siis sooserval.

Muud suurt uudist muidu polegi.

Muti tegi muide meile kööki vanadekodu ka.

Nimelt on meil mõned lollnokad, kes on nii vanad, et isegi ei mäleta, et nad kanad on (ka see Ants neil vist külas käinud) ja need vanakesed hakkavad nüüd riburada kanaparadiisi minema. Aga need noored, kes veel teavad, et nad on tegelikult kanad, mitte lollnokad, on sama õelad, kui Minni ja annavad vanuritele nokaga.

Nii siis ongi meil nüüd aeg-ajalt mõni vanur kööginurgas kastis oma Kanajummala juurde minemist ootamas. Muti  ei raatsi neile doktor Kirvest ka kutsuda. Ütles, et las olla vanaprouad parem oma päevakesed lõpuni soojamüüri ääres pudikauss noka ees.

Praegugi istub vanaproua Hallu kastis ja kobiseb midagi oma keeles.

Samas on noored lollnokad alustanud munude korjet kõhtude alla. Muti pole veel muidugi seisukohta suutnud võtta, kas lasta esimene neist juba tibutama, või mitte.

Aga - Mutit tundes!

Varsti on meil titekari jälle kadund Jänkspoisi vana puuriga nurgas ja "raisakotkad" koos enaga nõuavad lisaks oma söögile ka meie krõbusid.

Ega rohkem vist ei tulegi suursündmusi meelde.

Ja tegelikult ega neid sündmusi enne kevadet sündima ei hakkagi.

Me ju enamus aega toas  ja õue lubatakse vaid erandkorras. S.t. kui pole väga porine, või väga külm.

Nii, et kirjutan uuesti, kui elu lõbusamaks on muutunud ja Muti helendama hakanud.

Kuigi ma sellele imele eriti ei panusta. Ta ise ka ütles, et veel kaks korda käib ufonaariumis kiirendamiskursustel ja siis saavad need kiirenduse poisid ja tüdrukud tast rahu. Muti ju ei lase neil korralikult seal kiirendada, muudkui küsib kõiki asju ja plätrab seal.

Ja selle kahe korraga, mis ta veel kiirendab ennast ta helendama küll ei löö.

Aga olgu, pea-asi, et meile krõbusid ette kannab ja Mitškinist korra üle teeb, kui see ülbitseb liialt.

Nii, nüüd tõmban otsad koomale, sest Muti tahab oma Iinavilmi edasi vahtida ja ma pean koha vabastama.

Olge tublid ja näeme mõni päev jälle!!!

Kurrnjäuhhhhhrrrnurrrr!

 Sädelevad tervitused sooservalt siis seekord!

Sädelevad sellepärast, et meie Muti käib nüüd päälinnas ennast ufonaudiks muutmas.

Noh, ühesõnaga, tal nüüd see puuküürnikuga võistlemise (või oli võitlemise),  eelviimane hooaeg käsil. Bioloogiatundides ja ornitoloogiga (mhhhhmmm, onkoloogiga, kuigi ma ei näe neil sõnadel miskit vahet) jätkab ta kuuldavasti suhtlemist pikemalt.

Ongi hea, saab oma laterdamisisu rahuldatud. Muidu muliseb kodus kogu aeg oma ette.

No täielik mölapidamatus on Mutil tekkinud, kuigi ega tal enne ka see suu kinni ei seisnud. Kui ei laterdanud, siis sõi, välja arvatud sel ajal, kui keemiatunnid ta suuvärgi tuksi keerasid, aga see läks mööda õnneks, ja lausõgardlus on ka otsas nüüdseks, muidu oleks meil nälg majas ammu.

Aga - see ufonautika!

Muti jutu järgi (ma kuulasin salaja pealt, kui ta Peremeest selle koha pealt kurssi viis), on ta kolmanda kiirustaja ufomeeskonnas. Jõuab kohale, tõmmatakse ufokiirustajate poolt kohe pikali ja siis pidi üks suur taldrik ümber Muti tegema suminat ja korinat. Ma hakkaks ka korisema, kui peaksin iga päev seda Mutit kiirustama.

Põhiline jama olevat see, et Muti ei saa selle aparaadiga suhelda, sest see räägib oma keeles, ning liigutada ka ei tohi Muti ennast. Aga tal pidi kohe, kui see ufoneerimine peale hakkab, nina sügelema hakkama.

Hahahaaaaa, paras Mutile!!

Meil on tänu sellele, et Muti päälinnabeibe on, igal tööpäeval mitu tundi Mutivaba aega. Saame vaipu rullida, ning vabalt igal pool kolada.

Muti käib meie õnneks seal kiirustamise aparaadis õhtuti ja siis on meil just see kõige parem mänguaeg.

Või mis mänguaeg!

Miškinil on nimelt tekkinud uus teema. Ja selle nimi on "Suveks saledaks"

Seisneb see selles, et Minni teeb igal õhtul jooksutrenni. Ikka poisinaaskli toast suurde tuppa, ringiga ümber laua ja tagasi. See on meie maja ehitust arvestades vääääääga pikk maa. Meil on selline ridamisi tubade ja keskelt köögiga reheelamu moodi kodu. Muti ütleb, et meie maja on pikk nagu palgavahe. Tädi Terje teab, tema on meile mõnikord ära eksinud :).

Palk olla see konserviraha, mida Muti plaanib kohe peale kiirenduse saamist, ning ufonautikat, uuesti tegema minna.

Ok, Muti Mutiks, kuid Minni jooksutrenn on kahjuks osutunud nakkavaks. Ja nii lidun mina ka Mitškini sabas nagu poolemeelne.

Alguses tegid koerakonnad ka seda kaasa, aga siis ühel hetkel tüdinesid, ning kolisid õue uisutama ja selga sügama.

Selga sügavad nad selle pärast, et neil õnnestus taaskord kuskilt võsavahelt endale hankida kärnas kährik.Ja, et nad suutsid selle kärnas kähriku endale mänguasjaks ära haukuda, siis "tänuks" said nad endale krõhvitsemishaiguse.

Nende õnneks avastas Muti nuuskurnina selle asja seekord varakult, ning koerakonnad said kõik kolmekesi igavese piraka tableti keele alla.

Kusjuures, need lollakad sõid seda tabletti täitsa vabatahtlikult.

Ning kuna Muti on väheke kobakäpp ja pillas Voltsraiskmidasajälleteed tableti maha, siis oleks Postonikonn äärepealt saanud topeltportsu, ning Voltspoiss oleks pidanud ikka ennast krõhvitsema.

Nimelt passisid meie koerakonnad hoolega Muti kõrval, kui Muti Voltsi ravimiga kostitas. No, et Muti ikka kõike õieti teeks, ega ettekirjutuste vastu ei eksiks.

Õnneks suutis Muti koheselt oma sireenid huilgama tõmmata, kui tablett Voltsi lõugadest mööda libises. Postonikonn tõmbas sireeni peale oma nina kaugemale, ning Muti sai ravitsemise lõpule viidud.

Ega meil rohkemat uudist esialgu polegi, ootame kõik kevadet, et saaks metsavahele kolama.

Praegu saab seal ainult paadiga liigelda, ja seda ei ole Muti meile veel raatsinud muretseda.

Ah jaaa, tegelikult tahtsin ka seda toredat kiirendamisele registreerimise tädi Janat ka tervitada, aga Muti ütles, et jääb ära. Kuna selleks kellaajaks, kui Muti päälinna jõuab ufoneerima-kiirgama-kiirendama (mis iganes) on tädi Janast vaid nukker kampsik registreerimise laua taha jäänud, ning ta ise ammu kodus korda loomas.

Vot siis!

Aga nüüd lõpetan ära, Muti käis täna poes kalal ja praadis hommiku otsa räimerajakaid. Ma nüüd lähen proovin paar tükki pliidilt pätsata, sest pliit on kenasti maha jahtunud.

Olge siis tublid ja näeme jälle!

Muide, Muti millegipärast pole veel helendama hakanud. Ma ei tea!

Ise lubas ju, et kui kiirendust saama hakkab, siis öösiti kumab rohekalt.

Me Mitskiniga muudkui jõllime teda öösiti, aga ........ ei midagi.

Petukaup jälle!

Nonii, noniiiiii!

Meie Muti hakkab nüüd kiirgama!

 Tuli päälinnast koju mühinal ja tulist kurja vandudes, aga endal nägu peeretas peas!

Kurja vandus selle pärast, et  tal vist mingi karmavõlg kuklas.

Et nagu päälinna minema peab, nii keerab inimeste jummal ülevalt pilvekraanid lahti, ning vastavalt all valitsevale temperamendile (eiiiii, ikka temperatuurimisele), hakkab sadama vihma, lund, või essu segamini (Muti sõnavara).

Muti ise tobu ka, ei ole ju vaja teha seina peale märkust, et mis päeval peab kuskil olema, et oma sõralisega duelli pidada, et siis ju vanajummal teab juba ette, millas ilm pekki keerata.

Aga noh, samas on Muti selline jahupea, et kui märget ei teeks, unustaks duelli ära.

Meile ostis kaks nädalat pissikasti pabulaid, kogu aeg läks meelest ära. Lõpuks, kui Mitškin juhtimise enda kätte võttis, ning Mutile verandale hunniku koos märkega jättis, sai Muti selle pabulakoti koju toodud.

Tegelikult need ei pidada olemagi pabulad, vaid kraanud, või midagi niisugust. (Mitskin teab, tema on vanem). Olgu, mis iganes, peaasi, et ei pea õues lumehanges asjatama, ning pärast tuppa tulles ja ahju ette end sulama seades, ei kuuleks Muti suust õiendamist, et lumepallipüksik on jälle tugitoolis.

Aga see selleks!

Kuna Muti oli niiiiiiiiii kaua juba seda kiirgamist oodanud, ei peatanud tema päälinnareisu ka eile öösel alanud tuisk.

Ajas omale varahommikul hargid alla, kihutas koerakonnad õue lume sisse hullama, laadis isegi Peremehe auto peale (konserviraha peab ju ka keegi tegema nii kaua, kuniks Muti seanahka venitab kodus ja pildil ongi Peremees mulle konserviraha meisterdamas), tõmbas autotõllale mingi nelikveo peale, ning kimatas minema niiviisi, et Kellykonnal tõusid lausa lontkõrvad püsti.

Eks muidugi ajas teda tagant ka uudishimu!

Vaja oli ju näha, et kes see täpselt oli, kes Mutile telefoonile helistas ja Muti asemel mind tervitas.

Siinkohal suured tervitused ja tänud maiustuse eest kiirguseregistreerimise laua taga konserviraha tegevale Janale!!!!!  Sain ometi suu magusaks, muidu oleksin pidanud Muti koju jõudes leppima vaid sõnadega, et olen üks Kõldu (minu sünnikodu, kes veel ei tea, või on unustanud) nälg.

Igatahes olla Muti olnud õnnega koos, et poolest ööst juba päälinna hakkas minema, sest kui muidu oli tee veel enams-vähems sõidukõlbulik olnud, siis mingisuguse järve vanamehe teel olla päälinnameeste tõllad kõik ummikus risti-rästi olnud, ning Muti sai juba pablanuppu vajutada, et jääb kiirgamisele hiljaks.

Õnneks ikka jõudis selleks ajaks sinna, kui oli tema kord  arsti juurde saada.

Vedas muidugi Mutil jälle, nagu saunaseal (Muti sõnavara). Tal nimelt ei tahtnud üks eriliselt kole kärn sealt, kust tal see sõrgadega puuküürnik minema lõiguti, ära tulla.

Muti määris seda kärnakat igatsugu asjadega, lubas isegi lollnokkade essuga määrida, kui kiirgamise päevaks korda ei saa, aga kärnakas ei tahtnud kuidagi Muti küljest minema minna.

Aga nüüd seal kiirgamisemajas topiti Muti miskisse torusse ja need torutädid ütlesid, et neil on kõrvaltoas plaastritädid, kes oskavad seda kärnakat taltsutada.

Ja peale seda, kui Muti oli torust läbi käinud veetigi ta kõrvaltuppa. Seal pikka pidu ei peetud, krabati Muti küljest kärn ära nii kiirelt, et Muti ei jõudnud viiksatadagi. Pesti isegi Muti olematud tissid puhtaks ja de isinfitseeriti või siis de mineeriti Mutil see kärnakoht hõbedase plaastriga ära kah. Vohhhhh!

Muti küll eelistab seda kollast värvi väärisplaastrit (metalli) rohkem, aga polevat antud valida midagi. Olgu rahul hõbedasega.

Ja nii ta siis õnneliku näoga koju saabuski, ning minu ja Minni rahuliku Mutivaba hommiku lõpetas.

Esimese asjana lasti tuppa muidugi koerakonnad. Need ju seisid vastu ust ninadega, nii, et ninad olid lössis.

Siis rabas Muti nurgast kirve ja ma olin täiesti kindel, et õhtuks saame nüüd kukesuppi, sest Mutil on lollnokkade varjendis üks kukk, kes ei taha eriti kõndida, vaid roomab, nagu vihmauss.

Aga ei!!!

Kukejurakas toodi hoopis kööginurka mõnulema ja Muti läks mägilasetüdrukute jooginõust jääd katki kolkima.

Pärast seda tulime alles meie Mitškiniga meelde ja saime maiust.

Ja ahjud tehti ka soojaks, et Mutil oleks mõnus olla. Meil ka loomulikult!!

Ja nüüd me siis mõnulemegi!

Muti ajas endale ka koos meiega head ja paremat näost sisse, ning keeras koos koerakonnadega telekatuppa külili.

Mina kasutasin juhtumit selleks, et teile mu vännklaab kiirteavitus teha.

Ah jaaaaa, see läks meelest ära, et meil vahepeal jõudis uus aasta tulla.

Tegelikult tuli võrdlemisi vaikselt. Naabri Miisu Perenaine ja Peremees olid oma naaskiltega meil, mina peitusin sahvririiuli alla ja Mitškin tervitas aastavahetust meie poisinaaskli toast kapi otsast.

Mitte, et me seda raketivärki oleks peljanud, oh ei  - lihtsalt meile ei meeldinud see, et naabri Voltsraiskmidasajälleteed oli ka meil. No ikka selle pärast, et tal kodus igav ei oleks.

Ja kuna ta armastab meid Mitškiniga taga ajada veeretamise eesmärgil, siis olime parem tal jalust ära.

Nii, et suur söömaaeg algas meil hoopis siis, kui Volli-Voldemar oli oma pere koju tagasi tassinud, ning meie omad ka hakkasid patju kallistama.

Nüüd aga lõpetan selleks korraks laterdamise ära ja arvan, et näeme siis, kui Muti on juba kergelt kiirgama hakanud!

Seniks olge tublid, ning minge õue lumepallipükse hankima.

Tsauhhh ja kurnjäuhhhhhh!