Sädelevad tervitused sooservalt siis seekord!

Sädelevad sellepärast, et meie Muti käib nüüd päälinnas ennast ufonaudiks muutmas.

Noh, ühesõnaga, tal nüüd see puuküürnikuga võistlemise (või oli võitlemise),  eelviimane hooaeg käsil. Bioloogiatundides ja ornitoloogiga (mhhhhmmm, onkoloogiga, kuigi ma ei näe neil sõnadel miskit vahet) jätkab ta kuuldavasti suhtlemist pikemalt.

Ongi hea, saab oma laterdamisisu rahuldatud. Muidu muliseb kodus kogu aeg oma ette.

No täielik mölapidamatus on Mutil tekkinud, kuigi ega tal enne ka see suu kinni ei seisnud. Kui ei laterdanud, siis sõi, välja arvatud sel ajal, kui keemiatunnid ta suuvärgi tuksi keerasid, aga see läks mööda õnneks, ja lausõgardlus on ka otsas nüüdseks, muidu oleks meil nälg majas ammu.

Aga - see ufonautika!

Muti jutu järgi (ma kuulasin salaja pealt, kui ta Peremeest selle koha pealt kurssi viis), on ta kolmanda kiirustaja ufomeeskonnas. Jõuab kohale, tõmmatakse ufokiirustajate poolt kohe pikali ja siis pidi üks suur taldrik ümber Muti tegema suminat ja korinat. Ma hakkaks ka korisema, kui peaksin iga päev seda Mutit kiirustama.

Põhiline jama olevat see, et Muti ei saa selle aparaadiga suhelda, sest see räägib oma keeles, ning liigutada ka ei tohi Muti ennast. Aga tal pidi kohe, kui see ufoneerimine peale hakkab, nina sügelema hakkama.

Hahahaaaaa, paras Mutile!!

Meil on tänu sellele, et Muti päälinnabeibe on, igal tööpäeval mitu tundi Mutivaba aega. Saame vaipu rullida, ning vabalt igal pool kolada.

Muti käib meie õnneks seal kiirustamise aparaadis õhtuti ja siis on meil just see kõige parem mänguaeg.

Või mis mänguaeg!

Miškinil on nimelt tekkinud uus teema. Ja selle nimi on "Suveks saledaks"

Seisneb see selles, et Minni teeb igal õhtul jooksutrenni. Ikka poisinaaskli toast suurde tuppa, ringiga ümber laua ja tagasi. See on meie maja ehitust arvestades vääääääga pikk maa. Meil on selline ridamisi tubade ja keskelt köögiga reheelamu moodi kodu. Muti ütleb, et meie maja on pikk nagu palgavahe. Tädi Terje teab, tema on meile mõnikord ära eksinud :).

Palk olla see konserviraha, mida Muti plaanib kohe peale kiirenduse saamist, ning ufonautikat, uuesti tegema minna.

Ok, Muti Mutiks, kuid Minni jooksutrenn on kahjuks osutunud nakkavaks. Ja nii lidun mina ka Mitškini sabas nagu poolemeelne.

Alguses tegid koerakonnad ka seda kaasa, aga siis ühel hetkel tüdinesid, ning kolisid õue uisutama ja selga sügama.

Selga sügavad nad selle pärast, et neil õnnestus taaskord kuskilt võsavahelt endale hankida kärnas kährik.Ja, et nad suutsid selle kärnas kähriku endale mänguasjaks ära haukuda, siis "tänuks" said nad endale krõhvitsemishaiguse.

Nende õnneks avastas Muti nuuskurnina selle asja seekord varakult, ning koerakonnad said kõik kolmekesi igavese piraka tableti keele alla.

Kusjuures, need lollakad sõid seda tabletti täitsa vabatahtlikult.

Ning kuna Muti on väheke kobakäpp ja pillas Voltsraiskmidasajälleteed tableti maha, siis oleks Postonikonn äärepealt saanud topeltportsu, ning Voltspoiss oleks pidanud ikka ennast krõhvitsema.

Nimelt passisid meie koerakonnad hoolega Muti kõrval, kui Muti Voltsi ravimiga kostitas. No, et Muti ikka kõike õieti teeks, ega ettekirjutuste vastu ei eksiks.

Õnneks suutis Muti koheselt oma sireenid huilgama tõmmata, kui tablett Voltsi lõugadest mööda libises. Postonikonn tõmbas sireeni peale oma nina kaugemale, ning Muti sai ravitsemise lõpule viidud.

Ega meil rohkemat uudist esialgu polegi, ootame kõik kevadet, et saaks metsavahele kolama.

Praegu saab seal ainult paadiga liigelda, ja seda ei ole Muti meile veel raatsinud muretseda.

Ah jaaa, tegelikult tahtsin ka seda toredat kiirendamisele registreerimise tädi Janat ka tervitada, aga Muti ütles, et jääb ära. Kuna selleks kellaajaks, kui Muti päälinna jõuab ufoneerima-kiirgama-kiirendama (mis iganes) on tädi Janast vaid nukker kampsik registreerimise laua taha jäänud, ning ta ise ammu kodus korda loomas.

Vot siis!

Aga nüüd lõpetan ära, Muti käis täna poes kalal ja praadis hommiku otsa räimerajakaid. Ma nüüd lähen proovin paar tükki pliidilt pätsata, sest pliit on kenasti maha jahtunud.

Olge siis tublid ja näeme jälle!

Muide, Muti millegipärast pole veel helendama hakanud. Ma ei tea!

Ise lubas ju, et kui kiirendust saama hakkab, siis öösiti kumab rohekalt.

Me Mitskiniga muudkui jõllime teda öösiti, aga ........ ei midagi.

Petukaup jälle!

Nonii, noniiiiii!

Meie Muti hakkab nüüd kiirgama!

 Tuli päälinnast koju mühinal ja tulist kurja vandudes, aga endal nägu peeretas peas!

Kurja vandus selle pärast, et  tal vist mingi karmavõlg kuklas.

Et nagu päälinna minema peab, nii keerab inimeste jummal ülevalt pilvekraanid lahti, ning vastavalt all valitsevale temperamendile (eiiiii, ikka temperatuurimisele), hakkab sadama vihma, lund, või essu segamini (Muti sõnavara).

Muti ise tobu ka, ei ole ju vaja teha seina peale märkust, et mis päeval peab kuskil olema, et oma sõralisega duelli pidada, et siis ju vanajummal teab juba ette, millas ilm pekki keerata.

Aga noh, samas on Muti selline jahupea, et kui märget ei teeks, unustaks duelli ära.

Meile ostis kaks nädalat pissikasti pabulaid, kogu aeg läks meelest ära. Lõpuks, kui Mitškin juhtimise enda kätte võttis, ning Mutile verandale hunniku koos märkega jättis, sai Muti selle pabulakoti koju toodud.

Tegelikult need ei pidada olemagi pabulad, vaid kraanud, või midagi niisugust. (Mitskin teab, tema on vanem). Olgu, mis iganes, peaasi, et ei pea õues lumehanges asjatama, ning pärast tuppa tulles ja ahju ette end sulama seades, ei kuuleks Muti suust õiendamist, et lumepallipüksik on jälle tugitoolis.

Aga see selleks!

Kuna Muti oli niiiiiiiiii kaua juba seda kiirgamist oodanud, ei peatanud tema päälinnareisu ka eile öösel alanud tuisk.

Ajas omale varahommikul hargid alla, kihutas koerakonnad õue lume sisse hullama, laadis isegi Peremehe auto peale (konserviraha peab ju ka keegi tegema nii kaua, kuniks Muti seanahka venitab kodus ja pildil ongi Peremees mulle konserviraha meisterdamas), tõmbas autotõllale mingi nelikveo peale, ning kimatas minema niiviisi, et Kellykonnal tõusid lausa lontkõrvad püsti.

Eks muidugi ajas teda tagant ka uudishimu!

Vaja oli ju näha, et kes see täpselt oli, kes Mutile telefoonile helistas ja Muti asemel mind tervitas.

Siinkohal suured tervitused ja tänud maiustuse eest kiirguseregistreerimise laua taga konserviraha tegevale Janale!!!!!  Sain ometi suu magusaks, muidu oleksin pidanud Muti koju jõudes leppima vaid sõnadega, et olen üks Kõldu (minu sünnikodu, kes veel ei tea, või on unustanud) nälg.

Igatahes olla Muti olnud õnnega koos, et poolest ööst juba päälinna hakkas minema, sest kui muidu oli tee veel enams-vähems sõidukõlbulik olnud, siis mingisuguse järve vanamehe teel olla päälinnameeste tõllad kõik ummikus risti-rästi olnud, ning Muti sai juba pablanuppu vajutada, et jääb kiirgamisele hiljaks.

Õnneks ikka jõudis selleks ajaks sinna, kui oli tema kord  arsti juurde saada.

Vedas muidugi Mutil jälle, nagu saunaseal (Muti sõnavara). Tal nimelt ei tahtnud üks eriliselt kole kärn sealt, kust tal see sõrgadega puuküürnik minema lõiguti, ära tulla.

Muti määris seda kärnakat igatsugu asjadega, lubas isegi lollnokkade essuga määrida, kui kiirgamise päevaks korda ei saa, aga kärnakas ei tahtnud kuidagi Muti küljest minema minna.

Aga nüüd seal kiirgamisemajas topiti Muti miskisse torusse ja need torutädid ütlesid, et neil on kõrvaltoas plaastritädid, kes oskavad seda kärnakat taltsutada.

Ja peale seda, kui Muti oli torust läbi käinud veetigi ta kõrvaltuppa. Seal pikka pidu ei peetud, krabati Muti küljest kärn ära nii kiirelt, et Muti ei jõudnud viiksatadagi. Pesti isegi Muti olematud tissid puhtaks ja de isinfitseeriti või siis de mineeriti Mutil see kärnakoht hõbedase plaastriga ära kah. Vohhhhh!

Muti küll eelistab seda kollast värvi väärisplaastrit (metalli) rohkem, aga polevat antud valida midagi. Olgu rahul hõbedasega.

Ja nii ta siis õnneliku näoga koju saabuski, ning minu ja Minni rahuliku Mutivaba hommiku lõpetas.

Esimese asjana lasti tuppa muidugi koerakonnad. Need ju seisid vastu ust ninadega, nii, et ninad olid lössis.

Siis rabas Muti nurgast kirve ja ma olin täiesti kindel, et õhtuks saame nüüd kukesuppi, sest Mutil on lollnokkade varjendis üks kukk, kes ei taha eriti kõndida, vaid roomab, nagu vihmauss.

Aga ei!!!

Kukejurakas toodi hoopis kööginurka mõnulema ja Muti läks mägilasetüdrukute jooginõust jääd katki kolkima.

Pärast seda tulime alles meie Mitškiniga meelde ja saime maiust.

Ja ahjud tehti ka soojaks, et Mutil oleks mõnus olla. Meil ka loomulikult!!

Ja nüüd me siis mõnulemegi!

Muti ajas endale ka koos meiega head ja paremat näost sisse, ning keeras koos koerakonnadega telekatuppa külili.

Mina kasutasin juhtumit selleks, et teile mu vännklaab kiirteavitus teha.

Ah jaaaaa, see läks meelest ära, et meil vahepeal jõudis uus aasta tulla.

Tegelikult tuli võrdlemisi vaikselt. Naabri Miisu Perenaine ja Peremees olid oma naaskiltega meil, mina peitusin sahvririiuli alla ja Mitškin tervitas aastavahetust meie poisinaaskli toast kapi otsast.

Mitte, et me seda raketivärki oleks peljanud, oh ei  - lihtsalt meile ei meeldinud see, et naabri Voltsraiskmidasajälleteed oli ka meil. No ikka selle pärast, et tal kodus igav ei oleks.

Ja kuna ta armastab meid Mitškiniga taga ajada veeretamise eesmärgil, siis olime parem tal jalust ära.

Nii, et suur söömaaeg algas meil hoopis siis, kui Volli-Voldemar oli oma pere koju tagasi tassinud, ning meie omad ka hakkasid patju kallistama.

Nüüd aga lõpetan selleks korraks laterdamise ära ja arvan, et näeme siis, kui Muti on juba kergelt kiirgama hakanud!

Seniks olge tublid, ning minge õue lumepallipükse hankima.

Tsauhhh ja kurnjäuhhhhhh!