Nonii, noniiiiii!

Meie Muti hakkab nüüd kiirgama!

 Tuli päälinnast koju mühinal ja tulist kurja vandudes, aga endal nägu peeretas peas!

Kurja vandus selle pärast, et  tal vist mingi karmavõlg kuklas.

Et nagu päälinna minema peab, nii keerab inimeste jummal ülevalt pilvekraanid lahti, ning vastavalt all valitsevale temperamendile (eiiiii, ikka temperatuurimisele), hakkab sadama vihma, lund, või essu segamini (Muti sõnavara).

Muti ise tobu ka, ei ole ju vaja teha seina peale märkust, et mis päeval peab kuskil olema, et oma sõralisega duelli pidada, et siis ju vanajummal teab juba ette, millas ilm pekki keerata.

Aga noh, samas on Muti selline jahupea, et kui märget ei teeks, unustaks duelli ära.

Meile ostis kaks nädalat pissikasti pabulaid, kogu aeg läks meelest ära. Lõpuks, kui Mitškin juhtimise enda kätte võttis, ning Mutile verandale hunniku koos märkega jättis, sai Muti selle pabulakoti koju toodud.

Tegelikult need ei pidada olemagi pabulad, vaid kraanud, või midagi niisugust. (Mitskin teab, tema on vanem). Olgu, mis iganes, peaasi, et ei pea õues lumehanges asjatama, ning pärast tuppa tulles ja ahju ette end sulama seades, ei kuuleks Muti suust õiendamist, et lumepallipüksik on jälle tugitoolis.

Aga see selleks!

Kuna Muti oli niiiiiiiiii kaua juba seda kiirgamist oodanud, ei peatanud tema päälinnareisu ka eile öösel alanud tuisk.

Ajas omale varahommikul hargid alla, kihutas koerakonnad õue lume sisse hullama, laadis isegi Peremehe auto peale (konserviraha peab ju ka keegi tegema nii kaua, kuniks Muti seanahka venitab kodus ja pildil ongi Peremees mulle konserviraha meisterdamas), tõmbas autotõllale mingi nelikveo peale, ning kimatas minema niiviisi, et Kellykonnal tõusid lausa lontkõrvad püsti.

Eks muidugi ajas teda tagant ka uudishimu!

Vaja oli ju näha, et kes see täpselt oli, kes Mutile telefoonile helistas ja Muti asemel mind tervitas.

Siinkohal suured tervitused ja tänud maiustuse eest kiirguseregistreerimise laua taga konserviraha tegevale Janale!!!!!  Sain ometi suu magusaks, muidu oleksin pidanud Muti koju jõudes leppima vaid sõnadega, et olen üks Kõldu (minu sünnikodu, kes veel ei tea, või on unustanud) nälg.

Igatahes olla Muti olnud õnnega koos, et poolest ööst juba päälinna hakkas minema, sest kui muidu oli tee veel enams-vähems sõidukõlbulik olnud, siis mingisuguse järve vanamehe teel olla päälinnameeste tõllad kõik ummikus risti-rästi olnud, ning Muti sai juba pablanuppu vajutada, et jääb kiirgamisele hiljaks.

Õnneks ikka jõudis selleks ajaks sinna, kui oli tema kord  arsti juurde saada.

Vedas muidugi Mutil jälle, nagu saunaseal (Muti sõnavara). Tal nimelt ei tahtnud üks eriliselt kole kärn sealt, kust tal see sõrgadega puuküürnik minema lõiguti, ära tulla.

Muti määris seda kärnakat igatsugu asjadega, lubas isegi lollnokkade essuga määrida, kui kiirgamise päevaks korda ei saa, aga kärnakas ei tahtnud kuidagi Muti küljest minema minna.

Aga nüüd seal kiirgamisemajas topiti Muti miskisse torusse ja need torutädid ütlesid, et neil on kõrvaltoas plaastritädid, kes oskavad seda kärnakat taltsutada.

Ja peale seda, kui Muti oli torust läbi käinud veetigi ta kõrvaltuppa. Seal pikka pidu ei peetud, krabati Muti küljest kärn ära nii kiirelt, et Muti ei jõudnud viiksatadagi. Pesti isegi Muti olematud tissid puhtaks ja de isinfitseeriti või siis de mineeriti Mutil see kärnakoht hõbedase plaastriga ära kah. Vohhhhh!

Muti küll eelistab seda kollast värvi väärisplaastrit (metalli) rohkem, aga polevat antud valida midagi. Olgu rahul hõbedasega.

Ja nii ta siis õnneliku näoga koju saabuski, ning minu ja Minni rahuliku Mutivaba hommiku lõpetas.

Esimese asjana lasti tuppa muidugi koerakonnad. Need ju seisid vastu ust ninadega, nii, et ninad olid lössis.

Siis rabas Muti nurgast kirve ja ma olin täiesti kindel, et õhtuks saame nüüd kukesuppi, sest Mutil on lollnokkade varjendis üks kukk, kes ei taha eriti kõndida, vaid roomab, nagu vihmauss.

Aga ei!!!

Kukejurakas toodi hoopis kööginurka mõnulema ja Muti läks mägilasetüdrukute jooginõust jääd katki kolkima.

Pärast seda tulime alles meie Mitškiniga meelde ja saime maiust.

Ja ahjud tehti ka soojaks, et Mutil oleks mõnus olla. Meil ka loomulikult!!

Ja nüüd me siis mõnulemegi!

Muti ajas endale ka koos meiega head ja paremat näost sisse, ning keeras koos koerakonnadega telekatuppa külili.

Mina kasutasin juhtumit selleks, et teile mu vännklaab kiirteavitus teha.

Ah jaaaaa, see läks meelest ära, et meil vahepeal jõudis uus aasta tulla.

Tegelikult tuli võrdlemisi vaikselt. Naabri Miisu Perenaine ja Peremees olid oma naaskiltega meil, mina peitusin sahvririiuli alla ja Mitškin tervitas aastavahetust meie poisinaaskli toast kapi otsast.

Mitte, et me seda raketivärki oleks peljanud, oh ei  - lihtsalt meile ei meeldinud see, et naabri Voltsraiskmidasajälleteed oli ka meil. No ikka selle pärast, et tal kodus igav ei oleks.

Ja kuna ta armastab meid Mitškiniga taga ajada veeretamise eesmärgil, siis olime parem tal jalust ära.

Nii, et suur söömaaeg algas meil hoopis siis, kui Volli-Voldemar oli oma pere koju tagasi tassinud, ning meie omad ka hakkasid patju kallistama.

Nüüd aga lõpetan selleks korraks laterdamise ära ja arvan, et näeme siis, kui Muti on juba kergelt kiirgama hakanud!

Seniks olge tublid, ning minge õue lumepallipükse hankima.

Tsauhhh ja kurnjäuhhhhhh!