See minu väike kass ei ole normaalne!
Olime kogu aeg arvamisel, et Simba on meie viis aastat tagasi kassiparadiisi  lahkunud Raiberti uuestisünd, sest kombed ja mängud olid lapsepõlveskõik üks-ühele. Ajas hõbepaberikuulikesi taga, tassis patsikumme, ning mis peamine. kõik peremehe sokid pidid olema  kogu aeg põrandal, mitte kapi otsas kastis.
Aga nüüd vaatan, et ikka ei ole kadunud Raibert. Raibertil oli intelligentsi. Kui olid külalised, ning nad julgesid vetsu minna, siis Raibert käis delikaatselt ja salaja kuulamas vetsu ukse taga, mis asju nad seal ajavad, ning kas ikka peale vett kraabitakse.
See praegune Simbalõhub või vetsu laiali, kui keegi julgeb sinna minna ja ukse kinni panna. Tal on kuulamisest vähe, vaja on ikka potilolijaga silmside luua.
Vähe sellest, eile tulime selle peale, et meie Simba on eelmises elus olnud ilmselgelt hoopis Kagu-Aasia kerjuslaps. 
Kuna meil mehega oli mõlemil vaba päev, siis tegime kiire treti Rakverre, et külmkapi sortimenti mitmekesistada. Ja ilmselgelt ostsime ka kissimirridele vahelduseks teist nägu konserve. 
Koju jõudes on tavaline, et need kaks nälga tuleb esimestena ära kostitada, alles siis saab ülejäänud asjad ära paigutada.
Nii ka seekord! kassid said oma konservid ja vitsutasid end ikõhud punni. Eriti Simba. Minn vahtis meid üllatunult silmad kuulis peas, sest tema lemmikkrõbusid me ei toonud seekord. 
Meie ise ei viitsinud erilist midagi süüa teha, ning otsustasime ,et makaronid kanakoivaga kõlbavad telekat vahtides süüa küll. 
Niikaua, kui mees ahjud kütte sai, ning mina makaronid kanakoibadega valmis, oli Simba juba suutnud oma konservi ära seedida. 
Ja nagu me lauda istusime, võttis ka tema laua all platsi sisse.
Kogu meie õhtusöögi aja käis ta meie mõlemi vahet kurva näoga, ning lunis palukesi. Käpp käis aina püsti küll ühe ,küll teise taldriku poole. Kes on kunagi juhtunud käima Kambodžas, Laoses, või Birmas, see teab millest räägin. Seal seisavad lapsed samamoodi tundide viisi su laua ääres venitades läbi nina vaid üht lauset - one dollar please. No vot, nii seisis meie kass samuti käpp püsti ja lunis "dollarit."
Vähe sellest, kui naabrid koogiga korraks läbi tulid, kordus sama. Simba oli täiesti veendunud, et tema sööb kindlalt marjakooki, ning käis ka külalised läbi, endal ikka käpad taldriku poole, one cake please.  Kusjuures seda sõna please, venitati samamoodi, kui seal laste poolt, ikka pliiiiiiisssss. naabrinaine tegi lausa kerge märkuse, et teil vist kiisu söömata, nii kagesti kipub taldrikusse. 
Tee siis naabritele selgeks, et meil on mitte kass vaid kerjuslaps kasvatada.

 Täna sai ometi üle kahe päeva õue!
Mul oli kohe hea meel, mis sest et kogu päeva sadas mingit imelikku jama alla ja tegi mind märjaks.
Aga toas pole ju pooltki nii põnev.
Perenaine oli kaks pikka päeva meile konserviraha tegemas, ning ta miskipärast ei taha, et me praegu pimedas õues kolaksime. Mina kolaks küll - ma ei karda  midagi, aga noh, kui ta nii väga juba poolest lõunast kräunub ukse vahelt mind tuppa, eks siis peab ju sõna kuulama.
Tegelt oli see kaks päeva meil Minniga ikka päris töised.
Esiteks proovisime me Jänksi vanglast vabastada. Vedasime ta puuri seinast nii kaugele, kui saime. Kahjuks mitte eriti, sest see on kapi ja teleka vahele kuidagi kinni topitud. Paraku on ka uue puuri lukusüsteem meile veel tundmatu. Häkkisime, mis me häkkisime, kuid Jänksi ei õnnestunudki vabadusse päästa. Siis vähemalt lükkasime selle suure korvi, mis tal puuri peal  on põrandale, et tal rohkem valgust oleks.
No ja sealt siis pudenes natuke heina välja. Aga ainult natuke!
Pärast vaatasime Minniga kapipealsed kõik hoolega üle, et ega midagi segavat ümber minemas pole, kui otsustame politseid ja pätti mängima hakata. Loomilikult oli. Muti topib igasugu nipsasjakesi ja vaase meie trajektoorile ette kappide peale. Need segavad ju jooksmist ja hüppamist. Likvideerisime  kõik segavad elemendid trassilt.
Kui olime vaibad ka oma ilumeele järgi põrandale sättinud hakkas Minnil äkki paha olla. Ütles et tal on külm ja mängda ei viitsi. Puges hoopis ahju äärde tugitooli peitu.
Mul oli täitsa mure ta pärast, pealegi polnud mul ju seda laulvat ja kõnelevat asja ka kust mõnikord tuttav hääl kõlab, kui perenaine või peremees (kumb parasjagu meiega kodus on) selle mulle nina alla paneb. Sellele ma oleks saanud ju üelda, et sõbrants on  haige, tulge koju. Küll nad kuulnud oleks, ma arvan.
Suurest kurbusest, ja et Mitskinil natuke parem hakkaks etendasin talle vetsupaberi rulliga iluvõimlemise vabakava lindiga, kuid paber läks katki ning Minni ütles, et tal pea juba valutab minu karglemisest.
Ma siis läksin hoopis magamistuppa sokke sorteerima. Ilmad ju kuidagi külmaks läinud, pean ikka vaatama, et kõigil jalad sooja saaks. Olin just teise kasti suutnud sokkhaaval kapi otsastvoodi peale saada, kui perenaine saabus.
No ma ei tea, tal vist oli tööl kehvasti läinud. Igatahes ütles ta, et ma olen üks igavene kassinuhtlus. Ja isegi ei toonud kohe toidukotti nähtavale, vaid hakkas puid pliidi alla toppima koos minu iluvõimlemislindiga. Minnit poputas ka hirmsasti. Siis teatas, et täna saavad hoopis koerakonnad esimesena einet.
MIDAAAAA.!!!! Need laiskvorstid ju ei tee kodus midagi.Pool päeva on kuutides külili ja välja tulevad vaid selleks, et ninad pikali metsa või suure tee poole koleda häälega haukuda. Ma ei saa üldse aru, miks neid peetakse? Hiiri nad ei püüa, linde ei hirmuta, aga söövad, ossa kus söövad. Tobiasel on kauss nii suur, et mulle jaguks selle täiest terveks nädalaks. Ralfil on väheke väiksem, aga vist ainult üks number. Igatahes  mõttetud muidusööjad. Pealegi arvas perenaine, kui ta oli Minni pika pilguga silmitsenud, et Minn sai külma, kui seda Tobiast sealt metsast otsis. Ja nüüd siis on Minni külmetanud ja nohune, aga too Topski jookseb saba püsti ringi. Ning mul pole mängukaaslast momendil. Kärbsed on ka otsa saanud, keegi juurde ka ei too. Nii, et olin hoolimata kõigest, mis taevast alla tuli, jummala rõõmus, et õue sain.
Tegelikult tuli mulle isegi meelde, et eelmisel aastal, siis, kui mind siia toodi, oli ka juba külm ja plägane õues. Ja mingil ajal hakkas taevast valgeid vetsupaberi tükke tulema. Aga siis olin ma veel titt ja tohtisin seda vaid köögilaual istudes aknast vaadata

Sel aastal kavatsen küll neid katsuda ka.
Ning neid kollaste kõhtudega linde hakkan ka kindlasti taga ajama. Kevadel ma juba proovisin, kuid kukkusin sireli otsast alla mingil põhjusel. Nüüd olen aga suvi otsa trenni teinud, ning mind ei peata miski. Või kui, siis ainult see perenaine. Ta armastab neid linde ka peale meie ja koerte. Ma seda lindu, kes muru peal tähtsalt saba kõigutab, ning kiiresti jookseb,  tahtsin mitu korda suvel sulgedest puhastada, aga sain õiendada. Ja neid lahedaid musti linde, kes kogu aeg rehe alla pikeerisid ei tohtinud ma isegi vaadata.  Korra sain selle eest isegi naha peale. Ma juba-juba oleks neist  ühe saanud omale mängimiseks, kuid kuri muti rikkus asja ära. Rabas mu kaenlasse ja tuuseldas mind ka. Mul oli pärast tükk aega karvad segamini. Nii, et .....ma parem proovin nüüd sel talvel neid kollakõhte.
 Mitskinist  veel niipalju, et ta lõpuks ikka tuli korraks tugitoolist täna välja ka. Sõi minu(!) toidukausi, mitte enda oma, konservist tühjaks, käis vetsus ja kahjuks ronis jälle magama. Aaa, ei, korraks ronis perenaise sülle ka, kui see pliidi ees tossu pliidi sisse puhus. Ma pidin silmad  peast nikastama, sest Minn ei käi süles, või õigemini käib kord kvartalis. No ei tea, tal vist on ikka tõega kehva olla, või tahtis mind kiusata ja kadedaks teha. Perenaine on teda täna rohkem paitanud kui mind, ma lugesin ära. Minni sai pai iga kord, kui muti mööda temast läks. No seda sel ajal kui ma juba toas olin. Aga päris päeval ma ei tea. Loodan, et mitte, sest perenaine oli kohustatud terve päeva meie jaoks tube korda tegema, ning asju jälle kappidele seadma sest muidu pole meil midagi teha, kui ta jälle ära on.
Aga olgu, ma nüüd lähen vaatan kes see järjepidevalt seal suure toa lae all midagi sööb. Äkki õnnestub teda tabada :) Äkki on ta ise söödav :)

 No tere siis kõigile!
 Mu perenaine on miskis kasside kommuunis ja seal tehti talle ettepanek minu ja mu sõbranna Minni, elik Mitskini, tegemised kirja panna.
Aga see minu perenaine on sihuke laiskvorst, et ei tema viitsi sellise tähtsa asjaga tegelema hakata. Võtsin siis ise asja käsile. Mitškiniga leppisime kokku, et kui temal kah miskit öelda on, siis annan oma paroolid ja las trükib. Perenaise koha pealt veel mõtleme, kas ta on selle välja teeninud, et inimese poolset juttu siia lisada. Hetkeseisuga tundub, et ei.
Sest meil käis eile külaline, tegelikult vist mitte meil, sest ega perenaine meil rääkida ei lasknud, muudkui jutustas ise.
 Aga vot see külaline!
 See tõi meile kaks pakki kassimaiust. Selle nimel ma isegi andestasin talle selle, et ta kevadel kui käis, tõi kaasa ühe koeramoodi asja, kes klähvis ja jooksis ringi. Tookord olin ma veel väike ja ei saanud sellest asjast korda üle teha, aga.....
Olgu, olgu, see vana asi ju.
Igatahes toodi meile maiust. Aga mida meie muti tegi? Ta pani need pakid kapi otsa ja ütles et hiljem saate natukene. No on ihnuskoi! Ise sööb küll mõnikord telekat vahtides terve "Nurri" šokolaadi korraga ära. Pealegi, sellele mudakoon Tobiasele, kes meil eriti suur koer on, ja kelle me Minniga eile jõest välja aitasime, sellele andis tema maiuse küll kohe kätte.
Nii, et seda kirjutamise asja me veel vaatame.
 Ma panin oma pildid ka ilusti kohe üles, et kõik teaksid, milline kena plika ma olen. kuigi päris plika ma pole. Perenaine ütles, et me olla Minniga Otto-Triinud. Ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab ja kas on hea või halb, kuid Minn ütles, et tänu sellele pole meil vaja naabripoiss Tšernobõli ahistamist karta. Ok, siis vist on hea, sest ma mäletan, et sügisel proovis see Tšernobõl miskipärast minuga ratsa sõita. Perenaine sai vahele õnneks õigel ajal, sest Tšernonõl on kolm korda raskem kui mina.
Pärast viis perenaine mind autoga suurde külla. Seal mulle küll ei meeldinud, pealegi jättis ta mind sinna puuriga maha üksi. Magasin siis igavusest paar tundi, aga pärast, üles ärgates kõht valutas. Eks ta selle pärast valutas, et see meie ihnuskoi ei annud mulle enne autosõitu hommikusööki kah. Ning une ajal oli keegi mulle rohelise vesti selga toppinud. Sellest ma üritasin küll kiirelt vabaneda, kuid see oli selja pealt kinni, ning üks tähtsa näoga noor naine ütles, et kui ma selle ära võtan, siis hakkab kõht veel rohkem valutama. Seda ma ei soovinud - kõhuvalu on kole. Õnneks tuli meie perenaine mulle ikka õhtul järele ja viis koju. Söök oli juba kenasti valmis, ning Minn ootas juba. Minni siis rääkiski, et nüüd on mul poistega probleemid murtud. Tema oli juba ammu sellist vesti paar nädalat kandnud, ning kui see lõpuks ära võeti, ja teda õue lubati, olid kõik külapoisid teda kartnud :) See õue mittelubamine tegi mind tibake nukraks, sest õues on vahva, aga  olla perspektiivis küla kardetuim kass kompenseeris asja.
Ja Minnil oli tookord õigus! Ega see Tšernobõlivolask enam meie õuele ratsasõitu tegema ei kipu.
Ah, ma panen õige selle Minni pildi ka siia, siis te teate, milline mu sõbranna on.

Ta on päris tore, aga mõnikord me kakleme ka. Ta ei võta mind kunagi oma hiireretkedele kaasa. Ütleb, et sina oled veel titt ja püüa kärbseid.
Kärbseid ma püüan küll hea meelega. See on mul vist geenides, sest ma sündisin ühes kohas kus oli palju kärbseid, suured kirjud loomad, magus piim ämbrites, ning pahasti lõhnav kaka põrandal.
Seal ma kärbseid püüdma osavalt õppisingi, sest meil pärisõe ja poolõega polnud muid mänguasju. Ema ei lubanud kaugele kolama ja mänguasju otsima minna ka, sest need suured loomad võisid meile haiget teha kogemata. Muidu oli seal tore, mingid inimesed valasid meile piima ämbrikesse ja tõid empsile ka süüa mõnikord. Minu praegune perenaine tõi ka, ja ise muudkui muretses, et mul silmad koledad ja räämased.  No see oli vist toidust, sest emal olid ju ka. Õde Tondul ei olnud.  Aga ta oli suurem ja sõi minust rohkem kärbseid.
Aga ühel päeval tuli see meie praegune ihnuskoist muti ühe mehega meie pesa juurde ja ütles, et selle kirju äbariku me viime siit ära, sest ta ei pea siin talve vastu. Ma oleks õdesid ja empsi ka kaasa tahtnud, kuid nad jooksid minema selle jutu peale. Mind keerati aga jopekäisesse ja viidi sooja majja.
No oli ikka mõnus! Sain omale isikliku pudrukausi ja pai tehti kogu aeg. Ainult see oli algul harjumatu, et põrandale pissida ei tohtinud. Selleks oli suur kapp kuhu pidi minema, kuid kuna Minni käis ka seal, siis proovisin ka ja polnud vigagi.
Algul ei meeldinud mulle see ka, et mind ülepäeva üritati soojas vees ära uputada. Perenaine muudkui summis mind vette, määris mingit möksi peale ja seletas, et see lehmakaka hais olgu kassipoja karvadest kadunud. Läks mitu nädalat minu ajamõõtmise järgi, kuni mind nende veeprotsetuuridega lõpuks rahule jäeti. Nüüd teen neid ise mõnikord.
Aga nüüd lähen ma õue, sest perenaine juba kisas, et kaua siin toas passitakse, päike särab suures kõrges, ning lehed vajavad kokkuriisumist. Eks lähen siis appi, ning kui aega on räägin oma tegemistest veel.