Mul oli kohe hea meel, mis sest et kogu päeva sadas mingit imelikku jama alla ja tegi mind märjaks.
Aga toas pole ju pooltki nii põnev.
Perenaine oli kaks pikka päeva meile konserviraha tegemas, ning ta miskipärast ei taha, et me praegu pimedas õues kolaksime. Mina kolaks küll - ma ei karda midagi, aga noh, kui ta nii väga juba poolest lõunast kräunub ukse vahelt mind tuppa, eks siis peab ju sõna kuulama.
Tegelt oli see kaks päeva meil Minniga ikka päris töised.
Esiteks proovisime me Jänksi vanglast vabastada. Vedasime ta puuri seinast nii kaugele, kui saime. Kahjuks mitte eriti, sest see on kapi ja teleka vahele kuidagi kinni topitud. Paraku on ka uue puuri lukusüsteem meile veel tundmatu. Häkkisime, mis me häkkisime, kuid Jänksi ei õnnestunudki vabadusse päästa. Siis vähemalt lükkasime selle suure korvi, mis tal puuri peal on põrandale, et tal rohkem valgust oleks.
No ja sealt siis pudenes natuke heina välja. Aga ainult natuke!
Pärast vaatasime Minniga kapipealsed kõik hoolega üle, et ega midagi segavat ümber minemas pole, kui otsustame politseid ja pätti mängima hakata. Loomilikult oli. Muti topib igasugu nipsasjakesi ja vaase meie trajektoorile ette kappide peale. Need segavad ju jooksmist ja hüppamist. Likvideerisime kõik segavad elemendid trassilt.
Kui olime vaibad ka oma ilumeele järgi põrandale sättinud hakkas Minnil äkki paha olla. Ütles et tal on külm ja mängda ei viitsi. Puges hoopis ahju äärde tugitooli peitu.
Mul oli täitsa mure ta pärast, pealegi polnud mul ju seda laulvat ja kõnelevat asja ka kust mõnikord tuttav hääl kõlab, kui perenaine või peremees (kumb parasjagu meiega kodus on) selle mulle nina alla paneb. Sellele ma oleks saanud ju üelda, et sõbrants on haige, tulge koju. Küll nad kuulnud oleks, ma arvan.
Suurest kurbusest, ja et Mitskinil natuke parem hakkaks etendasin talle vetsupaberi rulliga iluvõimlemise vabakava lindiga, kuid paber läks katki ning Minni ütles, et tal pea juba valutab minu karglemisest.
Ma siis läksin hoopis magamistuppa sokke sorteerima. Ilmad ju kuidagi külmaks läinud, pean ikka vaatama, et kõigil jalad sooja saaks. Olin just teise kasti suutnud sokkhaaval kapi otsastvoodi peale saada, kui perenaine saabus.
No ma ei tea, tal vist oli tööl kehvasti läinud. Igatahes ütles ta, et ma olen üks igavene kassinuhtlus. Ja isegi ei toonud kohe toidukotti nähtavale, vaid hakkas puid pliidi alla toppima koos minu iluvõimlemislindiga. Minnit poputas ka hirmsasti. Siis teatas, et täna saavad hoopis koerakonnad esimesena einet.
MIDAAAAA.!!!! Need laiskvorstid ju ei tee kodus midagi.Pool päeva on kuutides külili ja välja tulevad vaid selleks, et ninad pikali metsa või suure tee poole koleda häälega haukuda. Ma ei saa üldse aru, miks neid peetakse? Hiiri nad ei püüa, linde ei hirmuta, aga söövad, ossa kus söövad. Tobiasel on kauss nii suur, et mulle jaguks selle täiest terveks nädalaks. Ralfil on väheke väiksem, aga vist ainult üks number. Igatahes mõttetud muidusööjad. Pealegi arvas perenaine, kui ta oli Minni pika pilguga silmitsenud, et Minn sai külma, kui seda Tobiast sealt metsast otsis. Ja nüüd siis on Minni külmetanud ja nohune, aga too Topski jookseb saba püsti ringi. Ning mul pole mängukaaslast momendil. Kärbsed on ka otsa saanud, keegi juurde ka ei too. Nii, et olin hoolimata kõigest, mis taevast alla tuli, jummala rõõmus, et õue sain.
Tegelikult tuli mulle isegi meelde, et eelmisel aastal, siis, kui mind siia toodi, oli ka juba külm ja plägane õues. Ja mingil ajal hakkas taevast valgeid vetsupaberi tükke tulema. Aga siis olin ma veel titt ja tohtisin seda vaid köögilaual istudes aknast vaadata
Ning neid kollaste kõhtudega linde hakkan ka kindlasti taga ajama. Kevadel ma juba proovisin, kuid kukkusin sireli otsast alla mingil põhjusel. Nüüd olen aga suvi otsa trenni teinud, ning mind ei peata miski. Või kui, siis ainult see perenaine. Ta armastab neid linde ka peale meie ja koerte. Ma seda lindu, kes muru peal tähtsalt saba kõigutab, ning kiiresti jookseb, tahtsin mitu korda suvel sulgedest puhastada, aga sain õiendada. Ja neid lahedaid musti linde, kes kogu aeg rehe alla pikeerisid ei tohtinud ma isegi vaadata. Korra sain selle eest isegi naha peale. Ma juba-juba oleks neist ühe saanud omale mängimiseks, kuid kuri muti rikkus asja ära. Rabas mu kaenlasse ja tuuseldas mind ka. Mul oli pärast tükk aega karvad segamini. Nii, et .....ma parem proovin nüüd sel talvel neid kollakõhte.
Mitskinist veel niipalju, et ta lõpuks ikka tuli korraks tugitoolist täna välja ka. Sõi minu(!) toidukausi, mitte enda oma, konservist tühjaks, käis vetsus ja kahjuks ronis jälle magama. Aaa, ei, korraks ronis perenaise sülle ka, kui see pliidi ees tossu pliidi sisse puhus. Ma pidin silmad peast nikastama, sest Minn ei käi süles, või õigemini käib kord kvartalis. No ei tea, tal vist on ikka tõega kehva olla, või tahtis mind kiusata ja kadedaks teha. Perenaine on teda täna rohkem paitanud kui mind, ma lugesin ära. Minni sai pai iga kord, kui muti mööda temast läks. No seda sel ajal kui ma juba toas olin. Aga päris päeval ma ei tea. Loodan, et mitte, sest perenaine oli kohustatud terve päeva meie jaoks tube korda tegema, ning asju jälle kappidele seadma sest muidu pole meil midagi teha, kui ta jälle ära on.
Aga olgu, ma nüüd lähen vaatan kes see järjepidevalt seal suure toa lae all midagi sööb. Äkki õnnestub teda tabada :) Äkki on ta ise söödav :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar