No tere siis kõigile!
 Mu perenaine on miskis kasside kommuunis ja seal tehti talle ettepanek minu ja mu sõbranna Minni, elik Mitskini, tegemised kirja panna.
Aga see minu perenaine on sihuke laiskvorst, et ei tema viitsi sellise tähtsa asjaga tegelema hakata. Võtsin siis ise asja käsile. Mitškiniga leppisime kokku, et kui temal kah miskit öelda on, siis annan oma paroolid ja las trükib. Perenaise koha pealt veel mõtleme, kas ta on selle välja teeninud, et inimese poolset juttu siia lisada. Hetkeseisuga tundub, et ei.
Sest meil käis eile külaline, tegelikult vist mitte meil, sest ega perenaine meil rääkida ei lasknud, muudkui jutustas ise.
 Aga vot see külaline!
 See tõi meile kaks pakki kassimaiust. Selle nimel ma isegi andestasin talle selle, et ta kevadel kui käis, tõi kaasa ühe koeramoodi asja, kes klähvis ja jooksis ringi. Tookord olin ma veel väike ja ei saanud sellest asjast korda üle teha, aga.....
Olgu, olgu, see vana asi ju.
Igatahes toodi meile maiust. Aga mida meie muti tegi? Ta pani need pakid kapi otsa ja ütles et hiljem saate natukene. No on ihnuskoi! Ise sööb küll mõnikord telekat vahtides terve "Nurri" šokolaadi korraga ära. Pealegi, sellele mudakoon Tobiasele, kes meil eriti suur koer on, ja kelle me Minniga eile jõest välja aitasime, sellele andis tema maiuse küll kohe kätte.
Nii, et seda kirjutamise asja me veel vaatame.
 Ma panin oma pildid ka ilusti kohe üles, et kõik teaksid, milline kena plika ma olen. kuigi päris plika ma pole. Perenaine ütles, et me olla Minniga Otto-Triinud. Ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab ja kas on hea või halb, kuid Minn ütles, et tänu sellele pole meil vaja naabripoiss Tšernobõli ahistamist karta. Ok, siis vist on hea, sest ma mäletan, et sügisel proovis see Tšernobõl miskipärast minuga ratsa sõita. Perenaine sai vahele õnneks õigel ajal, sest Tšernonõl on kolm korda raskem kui mina.
Pärast viis perenaine mind autoga suurde külla. Seal mulle küll ei meeldinud, pealegi jättis ta mind sinna puuriga maha üksi. Magasin siis igavusest paar tundi, aga pärast, üles ärgates kõht valutas. Eks ta selle pärast valutas, et see meie ihnuskoi ei annud mulle enne autosõitu hommikusööki kah. Ning une ajal oli keegi mulle rohelise vesti selga toppinud. Sellest ma üritasin küll kiirelt vabaneda, kuid see oli selja pealt kinni, ning üks tähtsa näoga noor naine ütles, et kui ma selle ära võtan, siis hakkab kõht veel rohkem valutama. Seda ma ei soovinud - kõhuvalu on kole. Õnneks tuli meie perenaine mulle ikka õhtul järele ja viis koju. Söök oli juba kenasti valmis, ning Minn ootas juba. Minni siis rääkiski, et nüüd on mul poistega probleemid murtud. Tema oli juba ammu sellist vesti paar nädalat kandnud, ning kui see lõpuks ära võeti, ja teda õue lubati, olid kõik külapoisid teda kartnud :) See õue mittelubamine tegi mind tibake nukraks, sest õues on vahva, aga  olla perspektiivis küla kardetuim kass kompenseeris asja.
Ja Minnil oli tookord õigus! Ega see Tšernobõlivolask enam meie õuele ratsasõitu tegema ei kipu.
Ah, ma panen õige selle Minni pildi ka siia, siis te teate, milline mu sõbranna on.

Ta on päris tore, aga mõnikord me kakleme ka. Ta ei võta mind kunagi oma hiireretkedele kaasa. Ütleb, et sina oled veel titt ja püüa kärbseid.
Kärbseid ma püüan küll hea meelega. See on mul vist geenides, sest ma sündisin ühes kohas kus oli palju kärbseid, suured kirjud loomad, magus piim ämbrites, ning pahasti lõhnav kaka põrandal.
Seal ma kärbseid püüdma osavalt õppisingi, sest meil pärisõe ja poolõega polnud muid mänguasju. Ema ei lubanud kaugele kolama ja mänguasju otsima minna ka, sest need suured loomad võisid meile haiget teha kogemata. Muidu oli seal tore, mingid inimesed valasid meile piima ämbrikesse ja tõid empsile ka süüa mõnikord. Minu praegune perenaine tõi ka, ja ise muudkui muretses, et mul silmad koledad ja räämased.  No see oli vist toidust, sest emal olid ju ka. Õde Tondul ei olnud.  Aga ta oli suurem ja sõi minust rohkem kärbseid.
Aga ühel päeval tuli see meie praegune ihnuskoist muti ühe mehega meie pesa juurde ja ütles, et selle kirju äbariku me viime siit ära, sest ta ei pea siin talve vastu. Ma oleks õdesid ja empsi ka kaasa tahtnud, kuid nad jooksid minema selle jutu peale. Mind keerati aga jopekäisesse ja viidi sooja majja.
No oli ikka mõnus! Sain omale isikliku pudrukausi ja pai tehti kogu aeg. Ainult see oli algul harjumatu, et põrandale pissida ei tohtinud. Selleks oli suur kapp kuhu pidi minema, kuid kuna Minni käis ka seal, siis proovisin ka ja polnud vigagi.
Algul ei meeldinud mulle see ka, et mind ülepäeva üritati soojas vees ära uputada. Perenaine muudkui summis mind vette, määris mingit möksi peale ja seletas, et see lehmakaka hais olgu kassipoja karvadest kadunud. Läks mitu nädalat minu ajamõõtmise järgi, kuni mind nende veeprotsetuuridega lõpuks rahule jäeti. Nüüd teen neid ise mõnikord.
Aga nüüd lähen ma õue, sest perenaine juba kisas, et kaua siin toas passitakse, päike särab suures kõrges, ning lehed vajavad kokkuriisumist. Eks lähen siis appi, ning kui aega on räägin oma tegemistest veel.