See minu väike kass ei ole normaalne!
Olime kogu aeg arvamisel, et Simba on meie viis aastat tagasi kassiparadiisi  lahkunud Raiberti uuestisünd, sest kombed ja mängud olid lapsepõlveskõik üks-ühele. Ajas hõbepaberikuulikesi taga, tassis patsikumme, ning mis peamine. kõik peremehe sokid pidid olema  kogu aeg põrandal, mitte kapi otsas kastis.
Aga nüüd vaatan, et ikka ei ole kadunud Raibert. Raibertil oli intelligentsi. Kui olid külalised, ning nad julgesid vetsu minna, siis Raibert käis delikaatselt ja salaja kuulamas vetsu ukse taga, mis asju nad seal ajavad, ning kas ikka peale vett kraabitakse.
See praegune Simbalõhub või vetsu laiali, kui keegi julgeb sinna minna ja ukse kinni panna. Tal on kuulamisest vähe, vaja on ikka potilolijaga silmside luua.
Vähe sellest, eile tulime selle peale, et meie Simba on eelmises elus olnud ilmselgelt hoopis Kagu-Aasia kerjuslaps. 
Kuna meil mehega oli mõlemil vaba päev, siis tegime kiire treti Rakverre, et külmkapi sortimenti mitmekesistada. Ja ilmselgelt ostsime ka kissimirridele vahelduseks teist nägu konserve. 
Koju jõudes on tavaline, et need kaks nälga tuleb esimestena ära kostitada, alles siis saab ülejäänud asjad ära paigutada.
Nii ka seekord! kassid said oma konservid ja vitsutasid end ikõhud punni. Eriti Simba. Minn vahtis meid üllatunult silmad kuulis peas, sest tema lemmikkrõbusid me ei toonud seekord. 
Meie ise ei viitsinud erilist midagi süüa teha, ning otsustasime ,et makaronid kanakoivaga kõlbavad telekat vahtides süüa küll. 
Niikaua, kui mees ahjud kütte sai, ning mina makaronid kanakoibadega valmis, oli Simba juba suutnud oma konservi ära seedida. 
Ja nagu me lauda istusime, võttis ka tema laua all platsi sisse.
Kogu meie õhtusöögi aja käis ta meie mõlemi vahet kurva näoga, ning lunis palukesi. Käpp käis aina püsti küll ühe ,küll teise taldriku poole. Kes on kunagi juhtunud käima Kambodžas, Laoses, või Birmas, see teab millest räägin. Seal seisavad lapsed samamoodi tundide viisi su laua ääres venitades läbi nina vaid üht lauset - one dollar please. No vot, nii seisis meie kass samuti käpp püsti ja lunis "dollarit."
Vähe sellest, kui naabrid koogiga korraks läbi tulid, kordus sama. Simba oli täiesti veendunud, et tema sööb kindlalt marjakooki, ning käis ka külalised läbi, endal ikka käpad taldriku poole, one cake please.  Kusjuures seda sõna please, venitati samamoodi, kui seal laste poolt, ikka pliiiiiiisssss. naabrinaine tegi lausa kerge märkuse, et teil vist kiisu söömata, nii kagesti kipub taldrikusse. 
Tee siis naabritele selgeks, et meil on mitte kass vaid kerjuslaps kasvatada.