Meie mutil kevadtööd aina jätkuvad,
hoolimata sellest, et vahepeal tuli see lumi öösel salaja tagasi.
Ma püüan teda loomulikult igati aidata, kui mul oma tegemistest aega üle jääb (tavaliselt ei jää).
Aga, kui mutil oma toimetamistest kõrini saab ja ta maja ette katusealusesse lebosse istub, siis olen ma kõksti platsis ja aitan tal seda aega sisustada.
Meil olid seal ajaveetmiseks neli vana-vana tugitooli.
Muti kogu aeg rääkis, et ükskord ta need toolid veel loojakarja saadab. Ma ei tea, kus see kari on, Mitskin ka ei tea. Aga kui muti toole saatma hakkab, siis küll me teada saame.
See selleks!
Toas, millest kunagi saab köögipikendus (jälle minu jaoks võõras asi), seisis kogu aeg üks ka vana, aga kobe diivan. Selline, millel oli all kast ja mille sisse me teadupärast elama kolisime iga kord, kui poisinaga meile maandus. See diivan on üks tore mänguasi ka. Tema vastu saab küüsi teravaks krõhvida, tema taga saab luurekat mängida jne. jne.
Eelmisel nädalavahetusel, kui muti oli öösel raha tegemas, tulid peremehele külla tema ema ja isa.
Need on sellised vanad ja naljakad inimloomad, kellel endal kodus loomi pole. Ja siis nad terve õhtu ohhitavad ja ahhetavad meie tegemiste peale. Ega me kadedad pole kah, anname neile alati võimsa etenduse mürades ja joostes.
Nii, aga sel korral, kuna mutit polnud, pandi need külalised magama muti ja peremehe suurde voodisse.
Ja meie ei tohtinud Minniga sinna kaasa minna, sest külalised ei oskavat magada, kui Minni neil seljas on, või mina ka seal kahe vahel natsa laiutan.
Jagasime siis Mitskiniga kahe peale peremeest. No see meil selline priske kah, et mahume lahedalt mõlemad tal kukil olema ja ruumi jääb ülegi.
Hommikul saabus muti, ning viisaka perenaisena kobis meie diivanile norskama. Enne veel tiris selle diivani hästi laiaks lahti. Nojah, tiris!!!
Magas ära, aga diivanit enam väikseks tirida tagasi ei õnnestunud. Muti oli miski asja diivanil katki maganud.
Tükk aega pusisid peremehega selle diivani kallal, vahepeal kisasid üksteise peale, siis pusisid edasi. Mitte miski ei aidanud, isegi muti eriti kile kisa.
Lõpuks tõi muti sellise naljaka asja mille nimi on sõrg ja peremees tõi drelli ja nad lammutasid diivani kohe päris ära ja viisid õue peale.
Me sättisime ka kohe õue, lootuses, et muti hakkab nüüd diivaniga loojakarja minema ja saame näha, mis kari see on - kuid võta käpast. Muti toetas tagumiku toolile, puhus natuke aega tossu taeva poole, ning teatas, et nüüd pannakse see diivan nende koletoolide asemele.
Ja hakkaski uuesti diivanit kokku toppima. Ja sai ka. Peremees kadus kiirelt kohe töö algul kuuri taha omi mänge mängima. Muti pusis ja tossas vaheldumisi, kuni hopp! diivan saigi kokku.
Sättis teise kenasti seina äärde, ja tõi toast paksu villase teki ka peale. Me Minniga testisime kohe, et see on eriti mehka koht väikseks lõunauinakuks.
Toolidest hakkas mutil muidugist kahju, ja loojakarja asukoht jäi meil tol päeval teadmata. Sättis hoopis toolid ka katuse alla laiali.
Me Minniga poosetasime pool päeva diivanil, isegi kakelda omavahel ei viitsinud. Lõpuks jäid küljed pikutamisest juba valusaks, ning läksime laiali.
Hommikul, siis kui veel talve polnud tulnud uuesti, lipsasin kiirelt õue, et Mitskini eest diivanil parem koht hõivata, ja -   nagu muti mõnikord ütleb, kui tal miski asi ei õnnestu - perset Roosi.
Tobias ja Ralf olid me diivani hõivanud.

Kujutage ette, koerakonnad diivanil.
Olgu, Tobiasest saan ma veel aru. Ta on suur, juhmakas, natuke uimerdis ja lihtsalt muuseas astub sinna peale. Aga mis nipiga see Ralf sinna sai?
Ralf on meil nimelt tõu poolest aafrika kelgukoer. Isa on laika ja ema sakslane. Ralf on ema nägu, aga isa kasvu- pisike, noh. Ja Ralf on veel peale selle juba aasta otsa täitsa kurt, ning dementne ka veel, nagu muti uurimistööst hiljuti selgus. Pealegi on tal mingi sild, vist tagasild ka viltu alla vajunud, ütles peremees. Ühesõnaga - liigub kehvasti, sest tagumik kipub peast ette jõudma ja eriti püsti tõusta ta ka ei saa, kui on pikali visanud end. Muidu ikka liigub küll, kui tal meelest ära läheb, et on vana koerakonn. Loomulikult lippab ta siis vaid esimese rohututini, komistab ja teeb kukerpalli. Siis meie kõik peame ta jälle püsti meelitama-upitama.
Ja nüüd - pagana teeskleja, kuidas ta diivanile sai!?!
Ma tükk aega üritasin teda sealt alla meelitada, aga ta ju ei kuule, ega saa aru.
Lõpuks loobusin, ning sättisin end tugitooli.
Ning siis selgus ka tõde, kuidas see Dementjev  sinna diivanile sai. Muti tuli toast ja kukkus nunnutama, et kas tõstan su nüüd jälle alla taadukesekene. Kujutate ette, muti ISE oli Ralfi diivanile tõstnud.
 Meie Diivanile!!!
Ma niimoodi solvusin, et mõtlesin kodu vahetada, kuid Minn arvas, et see pole hea mõte. Nimelt olla muti poest just-just uue kassimaiuse meile toonud.
Olgu, aga järgmisel korral kolin kuuri elama küll!

Kui te vaid teaksite
milline jaht meil Minniga eile oli!
Kahju, et Muti, va kobakäpp ei leidnud taaskord oma helistamiseasja üles. Sellega oleks saanud filmi ka teha, Noh, siis me oleks kohe nagu need mingid juutuuberid, või midagi sarnast.
 Pikutasin mina rahulikult kiviaia peal päikeselaigus, ning pidasin maja tagust metsaäärt silmas. Minni tegi samal ajal koduvalvet maja ees trepil.
No, me peame seda ametit nüüd koerte eest pidama, sest nendest tolku pole. Muti ikka ütleb nende kohta, et sent surmale võlgu juba. Me Minniga sellest suurt aru ei saa, aga tundub, et mingi tähtis lause see polegi. Niisiis, koerakonnad on olemas küll, aga omas mullis.
Pikutasin, ning äkki märkasin liikumist!
Ja mitte niisama liikumist, vaid lausa volksatusi. Andsin Mitskinile hoiatussignaali ja varjusin kivilõhesse.
Metsast tuli jänes! Ja uskuge mind, kui ta kahe käpa peale tõusis, et Muti lemmikpõõsast- mingit valgete, magusalt haisvate õitega, nuusutada, siis see jänes oli sama suur kui  pool Mutit.
Ok nuusutas ära, aga metsa tagasi ei läinud. Hakkas hoopis maja poole kalpsama.
Mida pekki!
 Meil siin koerad-vanakesed, tuleb teeb neile veel äkki liiga.
Mitte, et ma neist koerakonnadest nüüd suuremat hooliks, aga kuna Muti ütleb, et oma pere loomad on kõik oma pere, siis on ju mu kohus neid kaitsta võõraste eest.
Nagu jänes oli maja ette jõudnud asusime Minniga teda piiramisrõngasse võtma.
Kaval oli - murdis välja ja põgenes auto alla.
No see veel puudus. Nüüd ärandab Muti ainsa tõlla.
Panime talle suhinal kahelt poolt auto alla järele.
Sa raks, kus pikkkõrv põgenes. Vahepeal jäi seisma, ning tagus trummi vastu teed tagajalgadega.
Pähh!Nagu me pelgaks seda. Me oma Jänks teeb ka nii moodi mõnikord.
Me läksime Minniga päris pöördesse. Kihutasime selle sissetungija kuuskede alla põllule. Siis sai Minnil jälitamistuhin otsa ja ta läks tagasi tagalat kindlustama.
Mina jätkasin vaenlase tagaajamist kuni suure kivini. Seal tuleb juba kohe paks võsa ja ojanire vastu, ning ega ma lollakas pole, et oma kasuka mingi jänese pärast vette kastan.

Harakate ergutushüüetest, ning aplausist hoolimata, keerasin otsa ümber, ja lonkisin koju tagasi.
Elamine ja koerad olid ohust päästetud, nüüd võisime taas rahulikult mõnuleda.
Noomisin natuke Minni, et ta mu poole tee peal reetis, kuid Minni ütles, et tal hakkas suurest jooksust hing juba kinni jääma, ning ega Muti poleks meil nagunii lubanud seda jänest rapsida.
Nojah, ega ma ise poleks vist rapsinud ka eriti, ta oli päris vapper sõdalane, mitte selline juhmakas, nagu hiir, kes ei põgene, ega võitle ka eriti.
Muti käest saime igatahes preemiaks hea koduvalve eest kassimaiust.
Mmmmmmm, preemia oli mõnuzzzzz.
Muti ju jagab seda nii harva, ütleb, et me niigi paksud, nagu rasvatihased.
Täna olen igatahes väge täis ja lähen kohe õue uusi vaenlasi luurama.

Me jõudsimegi Minniga selle kevade ära oodata!!

Minni passis ju päevade kaupa köögiaknal, et mitte maha magada kevade saabumist.
Ja kas te kujutate ette, see kevad tuli ikkagi nii salaja, et isegi Muti ei märganud.
Lihtsalt ühel hommikul oli nii soe, et need vastikud lumehunnkud sulasid lausa särinal. Kohe sellise särinaga, mida teeb soolapekk pannil, kui Muti seda praeb.
Ainult lumi ei lõhnanud särisedes nii mõnusalt.
Aga see pekk - ossa raks! Seda praelõhna peaks te tundma. See on nii mõnus, et võtab mul saba kaardu. Paraku Muti meile seda maitsta andmast keeldub kategooriliselt. Ta nimelt väidab. et me joovat siis ta kaevu tühjaks.
No on tal ikka kadedusest fantaasiad. Ma olen vähemalt tuhat korda kaevumajas ju käinud, ning loomulikult ka üle ääre kaevu piilunud. See on selline suur, must ja märg põhjatu auk, mis on vett pilgeni täis, et seda ei suudaks ka koerakonnad tühjaks larpida kui nad kasvõi mõlemad oleks vähemalt kilo seda liha söönud.
Aga noh, Muti on meil ju pealik - kahjuks!
Ja lohutuseks saame me alati mingit oma kassimaiust. Kuigi sellega on ka viimasel ajal imelikud lood.
Mulle on kogu aeg meeldnud konservid - sellised pehmed ja lihakallerdisega. Minnile meeldivad need ka.
Kuid viimasel ajal lähevad mulle krõbud nagu rohkem peale. Võtan seda konservi paar ampsu, no pole see, mis vanasti. Minn saab pidevalt minu jao ka omale. Ma vahetan temaga krõbude vastu. Muti ka ei tea, milles point.
No igatahes kompenseerin ma konservipuuduse oma organismis väljast püütud värske kraamiga. Ja seda meil metsa all jagub. Lume sulades, ning kevade tulles on hiired täesti jaburaks muutunud, ning igasuguse valvsuse kaotanud. Me Mitškinga toome neid lausa paarikaupa Mutile mängida. Muti, vana tola, mängib nendega harja ja kühvlit kasutades, ning ise sealjuures viiksudes. Aga no ta ongi ju meil tiba imelik. Muti, ma mõtlen.
 Kevad tõi mulle ka uue poolõe. Ma ise teda nänud pole, ning ilmselt me teed ei ristugi kunagi, aga tore ikka teada. Muti ütles, et laudas on tädi Kissimirril laps. Minu isaga.
Vohhh, isast ma polegi teile rääkinud ju. Isa olla  sealt Kõldu lauda kõrvalt majast. Ja muti ütles, et ta on üks igavesti uhke isend. Temalt olen ma pärinud oma kasuka ja saba. Pärisõde Tont päris musta värvi ka oma kasukale, kuid mina sain oma emme värvid. Ma isa ise näinud polegi, sest emme ei lubanud teda meid vaatama tulla, kui me sündisime. Ei tea, miks? Vist läksid nad siis tülli kui emme meid ootas. Kahju, et ma emmelt seda küsida ei saa.
Muti küll räägib mulle mõnikord, mis emme ja õed laudas teevad, aga ta ka ei oska kassikeelt, et emme Kurrilt aru pärida.
Õde Tondil olla ka talvel titad olnud, kud muti ei taha nendest rääkida, sest nendega läks midagi pahasti.
Kahju, muidu ma saaks olla tädi Simba!
Ja Muti silmad lähevad siis natuke läikivaks, kui tal see meelde tuleb.
Poolõde Füürer on meil aga nii tige tüdruk, et Muti on kindel, et see jääbki vanatüdrukuks.
Küsisin Minnilt, et mis tähendab vanatüdruk, kuid Minn ka täpselt ei teadnud. Ma arvan ise, et see on see, kui pole lapsi ja poisssõpra. Ma oleks talle saatnud sõbraks naabripere Tšernobõli, sest meil Mitškiniga pole teda vaja, kuid kahjuks jäi Tsernobõl talvel haigeks ja .......
Vot selline kurb-rõõmus kevad meil siin metsa serval. Mesilased ja hiired on juba liikvel, kärbsed ka. Muti lendab iga jummala vaba päev rehaga mööda õue nagu keeristorm, ning peremees elimineeris eile õhtul Minnilt ühe ja minult kaks puuki. Ma olin nii uhke, et mul oli rohkem, kuid Minn ütles, et see- eest oli tema oma suurem. Läksime vaidlema, ning lõime väikse lahingu puukide pärast.
Paraku lõppeb meil see puugikorjandus ilmselt peatselt, sest Muti juba valmistub puugitilga toomiseks. Siis saab natuke nalja ka ju. Mäletate - Minni vihkab täiega ravimeid ja tilku. Ossa, kus ta siis jälle suhiseb ja kisab  :).
Nii, aga nüüd on taas aeg minna õue ja vaadata, mida uut on majapidamises välja sulanud ja juurde tekkinud.
Seniks kena kevade jätku kõigile kassidele!