Meie mutil kevadtööd aina jätkuvad,
hoolimata sellest, et vahepeal tuli see lumi öösel salaja tagasi.
Ma püüan teda loomulikult igati aidata, kui mul oma tegemistest aega üle jääb (tavaliselt ei jää).
Aga, kui mutil oma toimetamistest kõrini saab ja ta maja ette katusealusesse lebosse istub, siis olen ma kõksti platsis ja aitan tal seda aega sisustada.
Meil olid seal ajaveetmiseks neli vana-vana tugitooli.
Muti kogu aeg rääkis, et ükskord ta need toolid veel loojakarja saadab. Ma ei tea, kus see kari on, Mitskin ka ei tea. Aga kui muti toole saatma hakkab, siis küll me teada saame.
See selleks!
Toas, millest kunagi saab köögipikendus (jälle minu jaoks võõras asi), seisis kogu aeg üks ka vana, aga kobe diivan. Selline, millel oli all kast ja mille sisse me teadupärast elama kolisime iga kord, kui poisinaga meile maandus. See diivan on üks tore mänguasi ka. Tema vastu saab küüsi teravaks krõhvida, tema taga saab luurekat mängida jne. jne.
Eelmisel nädalavahetusel, kui muti oli öösel raha tegemas, tulid peremehele külla tema ema ja isa.
Need on sellised vanad ja naljakad inimloomad, kellel endal kodus loomi pole. Ja siis nad terve õhtu ohhitavad ja ahhetavad meie tegemiste peale. Ega me kadedad pole kah, anname neile alati võimsa etenduse mürades ja joostes.
Nii, aga sel korral, kuna mutit polnud, pandi need külalised magama muti ja peremehe suurde voodisse.
Ja meie ei tohtinud Minniga sinna kaasa minna, sest külalised ei oskavat magada, kui Minni neil seljas on, või mina ka seal kahe vahel natsa laiutan.
Jagasime siis Mitskiniga kahe peale peremeest. No see meil selline priske kah, et mahume lahedalt mõlemad tal kukil olema ja ruumi jääb ülegi.
Hommikul saabus muti, ning viisaka perenaisena kobis meie diivanile norskama. Enne veel tiris selle diivani hästi laiaks lahti. Nojah, tiris!!!
Magas ära, aga diivanit enam väikseks tirida tagasi ei õnnestunud. Muti oli miski asja diivanil katki maganud.
Tükk aega pusisid peremehega selle diivani kallal, vahepeal kisasid üksteise peale, siis pusisid edasi. Mitte miski ei aidanud, isegi muti eriti kile kisa.
Lõpuks tõi muti sellise naljaka asja mille nimi on sõrg ja peremees tõi drelli ja nad lammutasid diivani kohe päris ära ja viisid õue peale.
Me sättisime ka kohe õue, lootuses, et muti hakkab nüüd diivaniga loojakarja minema ja saame näha, mis kari see on - kuid võta käpast. Muti toetas tagumiku toolile, puhus natuke aega tossu taeva poole, ning teatas, et nüüd pannakse see diivan nende koletoolide asemele.
Ja hakkaski uuesti diivanit kokku toppima. Ja sai ka. Peremees kadus kiirelt kohe töö algul kuuri taha omi mänge mängima. Muti pusis ja tossas vaheldumisi, kuni hopp! diivan saigi kokku.
Sättis teise kenasti seina äärde, ja tõi toast paksu villase teki ka peale. Me Minniga testisime kohe, et see on eriti mehka koht väikseks lõunauinakuks.
Toolidest hakkas mutil muidugist kahju, ja loojakarja asukoht jäi meil tol päeval teadmata. Sättis hoopis toolid ka katuse alla laiali.
Me Minniga poosetasime pool päeva diivanil, isegi kakelda omavahel ei viitsinud. Lõpuks jäid küljed pikutamisest juba valusaks, ning läksime laiali.
Hommikul, siis kui veel talve polnud tulnud uuesti, lipsasin kiirelt õue, et Mitskini eest diivanil parem koht hõivata, ja -   nagu muti mõnikord ütleb, kui tal miski asi ei õnnestu - perset Roosi.
Tobias ja Ralf olid me diivani hõivanud.

Kujutage ette, koerakonnad diivanil.
Olgu, Tobiasest saan ma veel aru. Ta on suur, juhmakas, natuke uimerdis ja lihtsalt muuseas astub sinna peale. Aga mis nipiga see Ralf sinna sai?
Ralf on meil nimelt tõu poolest aafrika kelgukoer. Isa on laika ja ema sakslane. Ralf on ema nägu, aga isa kasvu- pisike, noh. Ja Ralf on veel peale selle juba aasta otsa täitsa kurt, ning dementne ka veel, nagu muti uurimistööst hiljuti selgus. Pealegi on tal mingi sild, vist tagasild ka viltu alla vajunud, ütles peremees. Ühesõnaga - liigub kehvasti, sest tagumik kipub peast ette jõudma ja eriti püsti tõusta ta ka ei saa, kui on pikali visanud end. Muidu ikka liigub küll, kui tal meelest ära läheb, et on vana koerakonn. Loomulikult lippab ta siis vaid esimese rohututini, komistab ja teeb kukerpalli. Siis meie kõik peame ta jälle püsti meelitama-upitama.
Ja nüüd - pagana teeskleja, kuidas ta diivanile sai!?!
Ma tükk aega üritasin teda sealt alla meelitada, aga ta ju ei kuule, ega saa aru.
Lõpuks loobusin, ning sättisin end tugitooli.
Ning siis selgus ka tõde, kuidas see Dementjev  sinna diivanile sai. Muti tuli toast ja kukkus nunnutama, et kas tõstan su nüüd jälle alla taadukesekene. Kujutate ette, muti ISE oli Ralfi diivanile tõstnud.
 Meie Diivanile!!!
Ma niimoodi solvusin, et mõtlesin kodu vahetada, kuid Minn arvas, et see pole hea mõte. Nimelt olla muti poest just-just uue kassimaiuse meile toonud.
Olgu, aga järgmisel korral kolin kuuri elama küll!