Kui te vaid teaksite
milline jaht meil Minniga eile oli!
Kahju, et Muti, va kobakäpp ei leidnud taaskord oma helistamiseasja üles. Sellega oleks saanud filmi ka teha, Noh, siis me oleks kohe nagu need mingid juutuuberid, või midagi sarnast.
 Pikutasin mina rahulikult kiviaia peal päikeselaigus, ning pidasin maja tagust metsaäärt silmas. Minni tegi samal ajal koduvalvet maja ees trepil.
No, me peame seda ametit nüüd koerte eest pidama, sest nendest tolku pole. Muti ikka ütleb nende kohta, et sent surmale võlgu juba. Me Minniga sellest suurt aru ei saa, aga tundub, et mingi tähtis lause see polegi. Niisiis, koerakonnad on olemas küll, aga omas mullis.
Pikutasin, ning äkki märkasin liikumist!
Ja mitte niisama liikumist, vaid lausa volksatusi. Andsin Mitskinile hoiatussignaali ja varjusin kivilõhesse.
Metsast tuli jänes! Ja uskuge mind, kui ta kahe käpa peale tõusis, et Muti lemmikpõõsast- mingit valgete, magusalt haisvate õitega, nuusutada, siis see jänes oli sama suur kui  pool Mutit.
Ok nuusutas ära, aga metsa tagasi ei läinud. Hakkas hoopis maja poole kalpsama.
Mida pekki!
 Meil siin koerad-vanakesed, tuleb teeb neile veel äkki liiga.
Mitte, et ma neist koerakonnadest nüüd suuremat hooliks, aga kuna Muti ütleb, et oma pere loomad on kõik oma pere, siis on ju mu kohus neid kaitsta võõraste eest.
Nagu jänes oli maja ette jõudnud asusime Minniga teda piiramisrõngasse võtma.
Kaval oli - murdis välja ja põgenes auto alla.
No see veel puudus. Nüüd ärandab Muti ainsa tõlla.
Panime talle suhinal kahelt poolt auto alla järele.
Sa raks, kus pikkkõrv põgenes. Vahepeal jäi seisma, ning tagus trummi vastu teed tagajalgadega.
Pähh!Nagu me pelgaks seda. Me oma Jänks teeb ka nii moodi mõnikord.
Me läksime Minniga päris pöördesse. Kihutasime selle sissetungija kuuskede alla põllule. Siis sai Minnil jälitamistuhin otsa ja ta läks tagasi tagalat kindlustama.
Mina jätkasin vaenlase tagaajamist kuni suure kivini. Seal tuleb juba kohe paks võsa ja ojanire vastu, ning ega ma lollakas pole, et oma kasuka mingi jänese pärast vette kastan.

Harakate ergutushüüetest, ning aplausist hoolimata, keerasin otsa ümber, ja lonkisin koju tagasi.
Elamine ja koerad olid ohust päästetud, nüüd võisime taas rahulikult mõnuleda.
Noomisin natuke Minni, et ta mu poole tee peal reetis, kuid Minni ütles, et tal hakkas suurest jooksust hing juba kinni jääma, ning ega Muti poleks meil nagunii lubanud seda jänest rapsida.
Nojah, ega ma ise poleks vist rapsinud ka eriti, ta oli päris vapper sõdalane, mitte selline juhmakas, nagu hiir, kes ei põgene, ega võitle ka eriti.
Muti käest saime igatahes preemiaks hea koduvalve eest kassimaiust.
Mmmmmmm, preemia oli mõnuzzzzz.
Muti ju jagab seda nii harva, ütleb, et me niigi paksud, nagu rasvatihased.
Täna olen igatahes väge täis ja lähen kohe õue uusi vaenlasi luurama.