Minni passis ju päevade kaupa köögiaknal, et mitte maha magada kevade saabumist.
Ja kas te kujutate ette, see kevad tuli ikkagi nii salaja, et isegi Muti ei märganud.
Lihtsalt ühel hommikul oli nii soe, et need vastikud lumehunnkud sulasid lausa särinal. Kohe sellise särinaga, mida teeb soolapekk pannil, kui Muti seda praeb.
Ainult lumi ei lõhnanud särisedes nii mõnusalt.
Aga see pekk - ossa raks! Seda praelõhna peaks te tundma. See on nii mõnus, et võtab mul saba kaardu. Paraku Muti meile seda maitsta andmast keeldub kategooriliselt. Ta nimelt väidab. et me joovat siis ta kaevu tühjaks.
No on tal ikka kadedusest fantaasiad. Ma olen vähemalt tuhat korda kaevumajas ju käinud, ning loomulikult ka üle ääre kaevu piilunud. See on selline suur, must ja märg põhjatu auk, mis on vett pilgeni täis, et seda ei suudaks ka koerakonnad tühjaks larpida kui nad kasvõi mõlemad oleks vähemalt kilo seda liha söönud.
Aga noh, Muti on meil ju pealik - kahjuks!
Ja lohutuseks saame me alati mingit oma kassimaiust. Kuigi sellega on ka viimasel ajal imelikud lood.
Mulle on kogu aeg meeldnud konservid - sellised pehmed ja lihakallerdisega. Minnile meeldivad need ka.
Kuid viimasel ajal lähevad mulle krõbud nagu rohkem peale. Võtan seda konservi paar ampsu, no pole see, mis vanasti. Minn saab pidevalt minu jao ka omale. Ma vahetan temaga krõbude vastu. Muti ka ei tea, milles point.
No igatahes kompenseerin ma konservipuuduse oma organismis väljast püütud värske kraamiga. Ja seda meil metsa all jagub. Lume sulades, ning kevade tulles on hiired täesti jaburaks muutunud, ning igasuguse valvsuse kaotanud. Me Mitškinga toome neid lausa paarikaupa Mutile mängida. Muti, vana tola, mängib nendega harja ja kühvlit kasutades, ning ise sealjuures viiksudes. Aga no ta ongi ju meil tiba imelik. Muti, ma mõtlen.
Kevad tõi mulle ka uue poolõe. Ma ise teda nänud pole, ning ilmselt me teed ei ristugi kunagi, aga tore ikka teada. Muti ütles, et laudas on tädi Kissimirril laps. Minu isaga.
Vohhh, isast ma polegi teile rääkinud ju. Isa olla sealt Kõldu lauda kõrvalt majast. Ja muti ütles, et ta on üks igavesti uhke isend. Temalt olen ma pärinud oma kasuka ja saba. Pärisõde Tont päris musta värvi ka oma kasukale, kuid mina sain oma emme värvid. Ma isa ise näinud polegi, sest emme ei lubanud teda meid vaatama tulla, kui me sündisime. Ei tea, miks? Vist läksid nad siis tülli kui emme meid ootas. Kahju, et ma emmelt seda küsida ei saa.
Muti küll räägib mulle mõnikord, mis emme ja õed laudas teevad, aga ta ka ei oska kassikeelt, et emme Kurrilt aru pärida.
Õde Tondil olla ka talvel titad olnud, kud muti ei taha nendest rääkida, sest nendega läks midagi pahasti.
Kahju, muidu ma saaks olla tädi Simba!
Ja Muti silmad lähevad siis natuke läikivaks, kui tal see meelde tuleb.
Poolõde Füürer on meil aga nii tige tüdruk, et Muti on kindel, et see jääbki vanatüdrukuks.
Küsisin Minnilt, et mis tähendab vanatüdruk, kuid Minn ka täpselt ei teadnud. Ma arvan ise, et see on see, kui pole lapsi ja poisssõpra. Ma oleks talle saatnud sõbraks naabripere Tšernobõli, sest meil Mitškiniga pole teda vaja, kuid kahjuks jäi Tsernobõl talvel haigeks ja .......
Vot selline kurb-rõõmus kevad meil siin metsa serval. Mesilased ja hiired on juba liikvel, kärbsed ka. Muti lendab iga jummala vaba päev rehaga mööda õue nagu keeristorm, ning peremees elimineeris eile õhtul Minnilt ühe ja minult kaks puuki. Ma olin nii uhke, et mul oli rohkem, kuid Minn ütles, et see- eest oli tema oma suurem. Läksime vaidlema, ning lõime väikse lahingu puukide pärast.
Paraku lõppeb meil see puugikorjandus ilmselt peatselt, sest Muti juba valmistub puugitilga toomiseks. Siis saab natuke nalja ka ju. Mäletate - Minni vihkab täiega ravimeid ja tilku. Ossa, kus ta siis jälle suhiseb ja kisab :).
Nii, aga nüüd on taas aeg minna õue ja vaadata, mida uut on majapidamises välja sulanud ja juurde tekkinud.
Seniks kena kevade jätku kõigile kassidele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar